LÄNTS: Seksuaalvähemuste üleskutse on kutse tervele mõistusele

Randel Länts
SDE peasekretär

Viimastel päevadel on mul tekkinud tunne, et kuigi Eesti riik ja ühiskond on läände integreeritud, oleme samas mentaalselt paljuski veel idas. Telerit vaadates näidatakse mulle kriminaalseid seiku kajastavas saates, kuidas tanksaabastes ja laigulistes militaarpükstes kiilaspäine noormees Kaarli pst ja Pärnu mnt ristil ketiga mustanahalist möödakäijat tümitab ning kuidas mitte keegi vahele ei lähe; hiljem ühes Tallinna pubis Inglise kõrgliiga kohtumise vaatamist segasid pidevalt hõiked „kuradi neeger“ (tegemist oli Arsenali ja ManU kohtumisega ja Highburyl toimunud mängu üheks staadionireklaamiks oli näiteks mustanahalise prantsuse jalgpalluri Thierry Henry initsiatiivil väljatöötatud rassismivastane kampaania „Speak out!“). Järgmisel hommikul loen Postimehest, et mehe inimõiguste hulka kuulub prostituutide külastamine ja nende käest kõikvõimalike teenuste ostmine, sest klient on ju kuningas. Ja vähemtähtis pole hiljuti viie seksuaalvähemuste organisatsioonide ühise kirja ümber tekkinud furoor.

Muutunud ühiskond
Ühiskond on muutunud. Tänu internetile oleme igapäevaselt ühenduses tuhandete kilomeetrite taguste inimestega, vahetame nendega emotsioone ja kogemusi. Tänu Euroopa Liidule võib iga Eesti kodanik endale liidu piires suvalise elukoha valida. Kes valib siis kliima, kes armastuse, kes tasuvama töökoha, mõni aga kindlasti ka sõbralikuma ühiskonna pärast. Oluliselt oleme muutunud ka meie.
Jälgin huviga oma kahe noorema õe sirgumist. Noorem täitub kohe-kohe viisteist, teine on poolteist aastat vanem. Nende generatsioon on see õnnelik, kes on sisuliselt kogu elu vabas maailmas elanud. Ei mingeid kommunismi- ega üleminekuaja taakasid. Nende jaoks ei ole imelik näha Londoni või Pariisi tänaval toimuvat gaypride’i, nende jaoks ei ole imelik, et kõrvalseisjad või möödakäijad pidutsejaid rõõmsalt tervitavad; nende jaoks ei ole imelik istuda taksosse, mille roolis istub mustanahaline või turbanis mees. Nad lähtuvad inimesest, mitte tema sugutungist, nahavärvist või usutunnistusest.
Homoseksuaalsed kogukonnad on ju maailmas alati olemas olnud. Pole see mingi modernse maailma allakäigusümbol. Lihtsalt inimeste eneseteadvus ja õigused on oluliselt kasvanud. Olid ju kunagi mustanahalised Ameerika pinnal peamiselt orjad, praegu aga keegi vaevalt tuleb välja orjandusliku korra või ühe rassi domineerimise teise üle taastamise ideega. Veel eelmise sajandi alguses ei olnud naistel valimisõigust, tänapäeval ei sea seda keegi küsimuse alla. Sama lugu on ka seksuaalvähemustega. Nende püüdlused õiguse ja õigluse nimel on lihtsalt hakanud vilja kandma.

Inimeste seadused mitte seaduste inimesed
Mäletan hästi, kuidas kaotust aimav Res Publica tegi 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel konjuktuurse ponnistuse – sotsid toetavad homoabielusid. Noh, igati loogiline õlekõrs, statistikale tuginedes, oli enamik valijaid ju selle vastu. Üks mu sõber mainis hiljaaegu ka üht teist põhjust, miks tema arvates Res Publica niisuguse allakäigu tegi. Nimelt leidis ta, et noored hakkajad respublikaanidest juristid püüdsid liiga agaralt seadustega ühiskonda juhtida ja muuta, kui tegelikult toimib asjade käik otse vastupidi – seadusi luuakse vastavalt vajadusele. Inimene kipub ikka läbi pargi minema sealt, kust harjunud ja mugavam, mitte aga ilmtingimata mööda uut plaaditud teed. Ja nüüd, kui on tekkinud nii ühiskonnasisene surve ja olemas ka välismaine eeskuju, mida ei tasu alahinnata, sest piirid on valla samasooliste inimeste tsiviilpartnerluseks, tuleks seda soosivad seadusemuudatused ette võtta.
Igasugune rahva hirmutamine AIDSi hüppelise levikuga seoses samasooliste kooselu seadustamisega on väga inetu. Kui vaadata Eesti ühiskonda, siis pole HIVi levik mitte seksuaalvähemuste, vaid peamiselt siiski narkomaanide hulgas. Homoseksuaalsed inimesed on kõige turvalisema seksuaalkäitumisega. Ja seda just sellepärast, et nad on omad vitsad surmava suguhaigusega juba aastakümnete eest kätte saanud. Võiks ju ka väita, et mustanahaliste osakaalu kasv Eestis viib tänavakuritegude suurenemisele või moslemite tulekuga tihenevad enesetapurünnakud. Absurd!

Homost poeg ja tütar mustale mehele
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu ütles Postimees Online’ile antud intervjuus, et ta ei pea samasooliste peresuhete seadustamist otstarbekaks. Ja nüüd, härra Reinsalu, on mul Teile küsimus. Oletagem, et Teie korralikus ja armastavas perekonnas kasvavad kristlikust moraalist kantud poeg ja tütar. Ometi läheb nii, et Teie poeg on homoseksuaalne ning tütar otsustab võõramaalasele mehele minna, veel hullem, mustanahalisele võõramaalasele. Kas Te hakkate neid selle tõttu vähem armastama? Või lähenete probleemile juriidilisest või põhiseaduslikust aspektist? Või jätkate nende armastamist endistviisi, armastate neid kui oma poega ja oma tütart?
Minu sõprade ja kolleegide hulgas on mõlemast soost seksuaalvähemuste esindajaid. Öelge mulle, kas Te soovitate mul nendele iga päev meelde tuletada moraali? Või äkki peaks ma neile hommikutervituse asemel hoopis vaikoepliklikult „Te olete värdjad“ näkku karjuma? Ei, need inimesed on osa minu elust ja nad on mulle väga tähtsad. Ma ei saa neid alt vedada pelgalt nende partnerieelistuste pärast.
Viie seksuaalvähemusi esindava organisatsiooni üleskutse ei ole ju midagi muud kui kutse tervele mõistusele. Nemad on teinud omapoolse kompromissi, või nagu Lisette Kampus oma Päevalehes avaldatud artiklis ehedalt kirjutas, teevad nad seda igapäevaselt, ega nõua midagi radikaalset. Nad soovivad elada normaalset elu. Nad soovivad, et nende valikuid tunnustatakse, et nende armastus on riigi silmis sama kaaluga kui naise ja mehe vahelised tunded. Nende soov on, et neis nähakse eeskätt inimest.