PIKHOF: Mees annab sõna, mees võtab sõna
Heljo Pikhof
Tartu linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraat
Linn andis sõna – siis, kui volikogu kinnitas Tartu arengukava. Opositsiooni, sealhulgas sotsiaaldemokraatide pealekäimisel sai selles üksipulgi kirja pandud, mis aastal ja kui palju raha eraldatakse ühe või teise kooli ja lasteaia remontimiseks.
Linn võttis sõna tagasi – siis, kui volikogu kinnitas läinud detsembrikuus 2006. aasta eelarve.
Ometi on täna nagu toonagi kaks poliitilist jõudu, Reformierakond ja Keskerakond, samad, kelle esindajate hääled suuresti asja otsustasid.
«Tahan, annan, tahan, võtan tagasi» ei ole kindlasti põhimõte, millele saaks üles ehitada ühelt poolt nii tundliku ja teisalt nii põhjapaneva valdkonna nagu hariduse majandamine.
Koolidel on ju plaanid peetud ja oma võimalustest viimanegi välja pigistatud, et vastu pidada ühe või teise töö alguseni. Et hoolega unustatud lubadusi meelde tuletada, esitasid sotsiaaldemokraadid eelarve arutamisel oma muudatusettepanekud – lähtudes arengukavast. Aga räägi kui kurtidele kõrvadele.
Hädavajalik raha
Ükski kool ega muu lasteasutus ei vaja raha priiskamiseks, vaid ikka kurikuulsaks katuselappimiseks ehk siis kõige hädapärasemaks. Et küttesüsteem ära remontida – nagu näiteks Descartes’i lütseumis. Ega lapsed saa istuda päevad läbi külmas, kui see juhtub lõplikult üles ütlema. Või selleks, et spordimaja ehitada – nagu Karlova gümnaasiumis. Praegu toimuvad üle meetriste meeste ehk keskastme ja vanemate õpilaste võimlemistunnid enamjaolt õues, kuhu koerailmaga ei kipu keegi. Pole vist mõtet meeldegi tuletada, et inimene peab end vahetevahel ka liigutama. Seda enam noor inimene, kelle organism ja harjumused alles välja kujunemas, ja seda enam nüüdisajal, kui kössitatakse lõputult (arvuti)ekraani ees.
Puškini gümnaasiumis pureb hallitusseen aulaseinu, mis ohustab juba otseselt laste tervist, sest on ju allergiagi üks aja märke. Raatuse gümnaasiumis on riietusruumide põrand ära vajunud ja sinna alla koguneb lehkav pinnavesi. Tamme gümnaasiumis on klassitoad lõpuni remontimata, kunstigümnaasium pole näinud korralikku remonti ehitamisest saadik ehk on omadega viimase veere peal. Usun, et nendest näidetest on siililegi selge: varem lubatud raha on tõesti, on hädasti meie haridusasutustele vaja.
Keskkond kujundab
Olen ise aastaid olnud Veeriku põhikooli hoolekogus ja tunnen omal nahal, kui väga ootavad õpetajad, õpilased ja lapsevanemad kooli kordategemist. (Veeriku on seesama kool, kus aastataguse tormiga lendas juba üks aken tükkis raamiga eest ja kahe korpuse teisedki aknad püsivad ausõna peal ehk on kaela kukkumas.)
Samast kogemusest julgen kinnitada, et räägitagu mis tahes, lapsed oskavad hinnata ja hoida seda, mis on korda saanud.
Piinlikuvõitu näide küll, aga remonditud tualettides on korras nii kätekuivatid kui ka vedelseebihoidjad, ehkki ühe hoone WCd on suure ülekoormuse all, sest teised ei kannata kasutada. Me ei kahtle, et täisinimese tuju, tööviljakus ja teab mis veel sõltub keskkonnast, kus ta viibib. Miks ei peaks siis lapsel olema silma märgata ilu ja korda? Vähe sellest – just lapseeas kujuneb välja maitsemeel ja tahtmine luua ilu enda ümber.
Paraku kujunevad laste hinnangud paljus ka vahetu võrdluse alusel ja neil on valusalt tundlik kriitikameel. Meil on tõesti kenasti korda tehtud koolimaju – näiteks Miina Härma või Treffneri gümnaasium –, mille taustal võib kodu- või kodulähedane kool tunduda koolijütsile iseäranis väsinud, trööstitu, koguni vastumeelne. See on veel üks põhjus, et soovida linnavalitsejatele ausat arukust püüdlemaks tasakaalu poole.
Mis seal salata, abilinnapea lubas kõnepuldist, et kui tuleb lisaeelarve, küllap siis leitakse ka haridusasutustele investeeringuteks vahendeid juurde. Meeldiv on tõdeda, et oleme rikkamaks saanud, ja loota on, et linnaeelarvesse laekub kavandatust rohkem raha. Ehk laekub.
Siiski jääb kiusama küsimus: kes teab, missugust (poliitilist) tulekahju võetakse sel juhul kustutama hakata. Aga ehk saavad sealt tõesti ka koolid raha. Igatahes tahavad sotsiaaldemokraadid hoolega jälgida, et nii läheks.
Nagu näha, püsib koolide kordategemine kahel ehkul ehk kahel savijalal. Ometi on raske leida teist valdkonda koolide ja lasteaedade – meie laste kasvukeskkonna – kõrvale, mis peaks veel kindlamalt rajanema kaljupinnal. Koolide remont peab olema meie prioriteet ning saama nüüd ja tulevikus kaetud põhieelarvest. Ja lõpuks – ega sõnapidaminegi ole vähetähtis asi.
Tartu, tagumine vald?
Kui veel paari sõnaga riigi ja linna kasvavast jõukusest rääkida, siis ennekõike peaks sellest jaguma lastele. Riigi tasandil retoorika on rahvale selgeks teinud, et uuest aastast on koolitoit lapsele kuni põhikooli lõpuni prii. Kui nüüd lapsevanemailt siiski toiduraha küsiti, tekitas see pehmelt öeldes hämmingut. Hüva, kolm või viis krooni toiduraha lapse kohta päevas (10 krooni tuleb riigieelarvest ja 15 on Tartus kehtestatud piirhind) ei ole nii suur raha, et seda ei annaks kuidagi kokku kraapida. Küsimus on pigem põhimõttes, väärikuses, sotsiaalses õigluses.
Tartu linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraat
Linn andis sõna – siis, kui volikogu kinnitas Tartu arengukava. Opositsiooni, sealhulgas sotsiaaldemokraatide pealekäimisel sai selles üksipulgi kirja pandud, mis aastal ja kui palju raha eraldatakse ühe või teise kooli ja lasteaia remontimiseks.
Linn võttis sõna tagasi – siis, kui volikogu kinnitas läinud detsembrikuus 2006. aasta eelarve.
Ometi on täna nagu toonagi kaks poliitilist jõudu, Reformierakond ja Keskerakond, samad, kelle esindajate hääled suuresti asja otsustasid.
«Tahan, annan, tahan, võtan tagasi» ei ole kindlasti põhimõte, millele saaks üles ehitada ühelt poolt nii tundliku ja teisalt nii põhjapaneva valdkonna nagu hariduse majandamine.
Koolidel on ju plaanid peetud ja oma võimalustest viimanegi välja pigistatud, et vastu pidada ühe või teise töö alguseni. Et hoolega unustatud lubadusi meelde tuletada, esitasid sotsiaaldemokraadid eelarve arutamisel oma muudatusettepanekud – lähtudes arengukavast. Aga räägi kui kurtidele kõrvadele.
Hädavajalik raha
Ükski kool ega muu lasteasutus ei vaja raha priiskamiseks, vaid ikka kurikuulsaks katuselappimiseks ehk siis kõige hädapärasemaks. Et küttesüsteem ära remontida – nagu näiteks Descartes’i lütseumis. Ega lapsed saa istuda päevad läbi külmas, kui see juhtub lõplikult üles ütlema. Või selleks, et spordimaja ehitada – nagu Karlova gümnaasiumis. Praegu toimuvad üle meetriste meeste ehk keskastme ja vanemate õpilaste võimlemistunnid enamjaolt õues, kuhu koerailmaga ei kipu keegi. Pole vist mõtet meeldegi tuletada, et inimene peab end vahetevahel ka liigutama. Seda enam noor inimene, kelle organism ja harjumused alles välja kujunemas, ja seda enam nüüdisajal, kui kössitatakse lõputult (arvuti)ekraani ees.
Puškini gümnaasiumis pureb hallitusseen aulaseinu, mis ohustab juba otseselt laste tervist, sest on ju allergiagi üks aja märke. Raatuse gümnaasiumis on riietusruumide põrand ära vajunud ja sinna alla koguneb lehkav pinnavesi. Tamme gümnaasiumis on klassitoad lõpuni remontimata, kunstigümnaasium pole näinud korralikku remonti ehitamisest saadik ehk on omadega viimase veere peal. Usun, et nendest näidetest on siililegi selge: varem lubatud raha on tõesti, on hädasti meie haridusasutustele vaja.
Keskkond kujundab
Olen ise aastaid olnud Veeriku põhikooli hoolekogus ja tunnen omal nahal, kui väga ootavad õpetajad, õpilased ja lapsevanemad kooli kordategemist. (Veeriku on seesama kool, kus aastataguse tormiga lendas juba üks aken tükkis raamiga eest ja kahe korpuse teisedki aknad püsivad ausõna peal ehk on kaela kukkumas.)
Samast kogemusest julgen kinnitada, et räägitagu mis tahes, lapsed oskavad hinnata ja hoida seda, mis on korda saanud.
Piinlikuvõitu näide küll, aga remonditud tualettides on korras nii kätekuivatid kui ka vedelseebihoidjad, ehkki ühe hoone WCd on suure ülekoormuse all, sest teised ei kannata kasutada. Me ei kahtle, et täisinimese tuju, tööviljakus ja teab mis veel sõltub keskkonnast, kus ta viibib. Miks ei peaks siis lapsel olema silma märgata ilu ja korda? Vähe sellest – just lapseeas kujuneb välja maitsemeel ja tahtmine luua ilu enda ümber.
Paraku kujunevad laste hinnangud paljus ka vahetu võrdluse alusel ja neil on valusalt tundlik kriitikameel. Meil on tõesti kenasti korda tehtud koolimaju – näiteks Miina Härma või Treffneri gümnaasium –, mille taustal võib kodu- või kodulähedane kool tunduda koolijütsile iseäranis väsinud, trööstitu, koguni vastumeelne. See on veel üks põhjus, et soovida linnavalitsejatele ausat arukust püüdlemaks tasakaalu poole.
Mis seal salata, abilinnapea lubas kõnepuldist, et kui tuleb lisaeelarve, küllap siis leitakse ka haridusasutustele investeeringuteks vahendeid juurde. Meeldiv on tõdeda, et oleme rikkamaks saanud, ja loota on, et linnaeelarvesse laekub kavandatust rohkem raha. Ehk laekub.
Siiski jääb kiusama küsimus: kes teab, missugust (poliitilist) tulekahju võetakse sel juhul kustutama hakata. Aga ehk saavad sealt tõesti ka koolid raha. Igatahes tahavad sotsiaaldemokraadid hoolega jälgida, et nii läheks.
Nagu näha, püsib koolide kordategemine kahel ehkul ehk kahel savijalal. Ometi on raske leida teist valdkonda koolide ja lasteaedade – meie laste kasvukeskkonna – kõrvale, mis peaks veel kindlamalt rajanema kaljupinnal. Koolide remont peab olema meie prioriteet ning saama nüüd ja tulevikus kaetud põhieelarvest. Ja lõpuks – ega sõnapidaminegi ole vähetähtis asi.
Tartu, tagumine vald?
Kui veel paari sõnaga riigi ja linna kasvavast jõukusest rääkida, siis ennekõike peaks sellest jaguma lastele. Riigi tasandil retoorika on rahvale selgeks teinud, et uuest aastast on koolitoit lapsele kuni põhikooli lõpuni prii. Kui nüüd lapsevanemailt siiski toiduraha küsiti, tekitas see pehmelt öeldes hämmingut. Hüva, kolm või viis krooni toiduraha lapse kohta päevas (10 krooni tuleb riigieelarvest ja 15 on Tartus kehtestatud piirhind) ei ole nii suur raha, et seda ei annaks kuidagi kokku kraapida. Küsimus on pigem põhimõttes, väärikuses, sotsiaalses õigluses.
posted by Triinu at 1/23/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home