SAKS: Laste hulk ei sõltu toonekurgede arvukusest

Katrin Saks
SDE aseesimees
Riigikogu liige

Vaidlus samasooliste kooselu seadustamise või selle mingil kujul reguleerimise üle tõi uuesti päevavalgele tõsiasja, et meie ühiskond on pigem konservatiivne kui liberaalne, pigem sallimatu kui tolerantne. Ning et pühasse sõtta minnes relvastatakse end argumentidega, mil tegelikkusega vähe pistmist.
Nii heisati pea kohe perekonna kui institutsiooni kaitsmise lipp ning homoseksuaalide kooselu tembeldati järjekordseks ohuks meie niigi madalale iibele. Vaenlane mõeldi välja, sest tegelikult ei soovinud keegi samasoolistele ei lapsendamisõigust ega ka võimalust viia õnnepalees või, hoidku Jumal, kirikus läbi traditsioonilist abiellumistseremooniat. Iibega on aga homode kooselul pistmist niisama vähe kui toonekurgede arvukusega suvises Eestis.
Jutt käib regulatsioonist, mis sätestaks koos elavate inimeste õigused ja kohustused. See ei puuduta ainult samasoolisi. Täna kehtiva ning ka kavandatava perekonnaseaduse eelnõu kohaselt moodustavad perekonna ainult kaks eri soost seaduslikus abielus olevat inimest. Neid jääb paraku nii meil kui ka pea kõikjal mujal maailmas järjest vähemaks.

Mis on perekond?
Kavandatav perekonnaseaduse eelnõu ei anna meile perekonna definitsiooni. Küll aga ei käsitle see ühtki traditsioonilisest abielust erinevat kooselu- ehk perevormi. Samasooliste abielu kuulutab aga eelnõu kehtetuks. Kuna Eestis selliseid abielusid ei sõlmita, siis järelikult peetakse silmas neid paare, kes tulevad Eestisse teistest riikidest.
Perekonna mudel ja mõiste on viimase paarikümne aastaga muutunud kõikides arenenud riikides. Põhjapool kiiremini ja radikaalsemalt, lõunas ollakse üldiselt konservatiivsemad. Aga siingi on erandeid, kuivõrd näiteks sügavalt katoliiklik Hispaania seadustas mullu suvel nii homoabielud kui ka nende lapsendamisõiguse.
Kui üksikvanemaga peremudel leidis esmalt toetust või vähemalt sallimist Taanis ja Prantsusmaal, siis täna tuleb sellega arvestada juba igal pool. Midagi ei ole teha, üksikvanemate hulk järjest kasvab. Eestis pole paraku aga õnnestunud aastate jooksul suurendada riigi tuge üksikvanemale, kuigi tegemist on kõige suuremas vaesusriskis oleva ühiskonnagrupiga. See õõnestavat perekonna püha institutsiooni.
Läinud sajandi 1990. aastatega võrreldes on Euroopas väljaspool traditsioonilist perekonda sündinud laste arv suurenenud kaks korda. Isegi katoliiklikul Iirimaal kasvas väljaspool abielu sündinud laste osakaal 15 protsendilt (1990) kümne aastaga 32 protsendini.
Eestis (ja Islandil) sünnib väljaspool seaduslikku abielu kuus last kümnest. Kuigi üks osa paare mõne aja pärast abiellub, näitavad uuringud, et vabaabielu pole ei prooviabielu ega ka midagi kergemeelset. Üha rohkem on meie kaaskodanike hulgas neid, ka vanemaid inimesi, kes ei vaja pikaajalise kooselu vormistamiseks (või lubamiseks) ei riigi ega ka kiriku õnnistust.

Lapsed sünnivad stabiilsesse keskkonda
Järelikult pole abielust erinevad perekonnavormid enam midagi erandlikku. Pigem on just traditsioonilisest abielust saanud kui mitte erand siis kindlasti üks võimalik kooselu vorm paljude hulgast. See on reaalsus, millele erinevates riikides vaadatakse otsa erineval moel. Mõnel pool ignoreeritakse fakte, teisal debateeritakse vihaselt aastakümneid, kolmandas kohas kohandatakse elu ja seaduslik ruum tegelikkusele vastavaks.
Briti teadlane Linda Hantrais viitas mullusel Euroopa rahvastikukonverentsil fenomenile, mille järgi abielulisus ja laste hulk pole (enam) üldse omavahel seotud. Kui Lõuna-Euroopas on suhteliselt vähe abielulahutusi ning ka vähem väljaspool abielu sündinud lapsi, siis samal ajal on ka laste arv peredes väiksem kui mujal Euroopas. Järelikult ei suurenda alatari ees öeldud jah-sõna ega ametlik paber iivet.
Itaalia filmidest tuntud mamma käratseva lastekarja keskel on minevik. Tegelikkus, eriti Itaalias, on ühe lapsega pere. Seevastu Põhjamaad, kus täna sünnib Euroopa keskmisega võrreldes rohkem lapsi, on suutnud peremudeli muutusega kõige paindlikumalt kaasas käia. Olgu siis jutt vabaabielupaaridele stabiilsuse loomisest, üksikvanemate toetamisest või homosuhete reguleerimisest seaduse tasandil. Kui Eesti eesmärgiks on õnnelikud pered, turvalised kooselud ja rohkem lapsi, siis tasuks meil just Põhjamaadest eeskuju võtta.