MIKKO: Vägivallast
Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
(lugu ilmus naisteajakirjas Anne)
Mahatma Gandhi vabastas oma vägivallatu vastuhakuga indialased Briti kolonialistidest. Rahvas seisis võõra võimu vastu vägivalda kasutamata. Täna, rohkem kui pool sajandit hiljem, on see mõte aktuaalsem kui kunagi varem. Muide, kõige isiklikumal tasandil. Mehe ja naise vahelistes suhetes. Üle maailma. Eriti Euroopas, nagu selgub mitmesugustest uurimustest.
Euroopa Parlamendis arutasime veebruari alguses väga tõsiselt vägivalla tarvitamist naiste vastu. Numbrid on vapustavad: igal aastal hukkub vägivalla tõttu Euroopa Liidu liikmesriikides ca 1000 naist. Tuhat surma aastas ehk kolm tapmist päevas. Kui juba Euroopas on nii, mis siis veel mujal...
Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud 20. sajandi alguses: “Kui naisterahvale meesterahvaga ühesuguseid õigusi ei taheta anda, siis ei tule see ehk harilikult mitte sellest, et ta naisterahvas on, vaid palju enam sünnib see sellepärast, et kes kord valitsusohjad oma kätte on saanud, see neid heaga oma käest ära anda ei taha.” Euroopa Parlamendi liikme Maria Carlshamre raport, mis käsitles naistevastast vägivalda Euroopas, tõdes, et see vägivald on seotud meeste ülemvõimuga ühiskonnas.
Hingehaav kogu eluks
Kui järele mõelda, siis on sellel mõttel sügavam põhi, kui uskudagi tahaks. Uuringute järgi on ju iga kolmas naine puutunud kokku vägivallaga. Rootsis, Saksamaal ja Soomes korraldatud laiaulatuslikud uuringud näitavad, et vähemalt 30–35 protsenti 16–67aastastest naistest on langenud vähemalt korra füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks. Ajakirjanduse krimikroonikast aga ei tule see kuidagi ilmsiks. Ühiskonnas elab visalt edasi müüt, et naised on vägivallas ise süüdi ja see on justkui naise eraasi.
Peksasaanud naisel endal on enamasti nii häbi, et tal ei tule kuidagi pähe oma sinine silm, verevalum randmel või reiel kohemaid traumapunktis-politseis ette näidata ja juhtumi kohta seletuskiri kirjutada. Tähtsusetu pole siinkohal tõik, et politseinikud on suures osas mehed. Kogu lugupidamise juures korravalvurite töö suhtes on nad siiski vormi kandvad mehed, kel karmist tööst tulenevalt karm silmavaade. Vägivalla ohvril naisel on sellises olukorras üpris raske uskuda, et temast saadakse õigesti aru. Kannatanu vajab suurt kaasatundmist, üksainus vale pilk võib tappa naise hinge. Panna lukku tema suu.
Koduvägivallale on ka raske jälile jõuda, sest reeglina toimuvad sellised stseenid kinniste uste ja ettetõmmatud kardinate taga. Tegemist on olukorraga, kus ohvrite timukad elavad omaenda kodus. Millegipärast tunneb just naine vastutust oma pere hea nime ja käekäigu eest. Selline kaitsepositsioon olukorras, kus peaks iga jõhkruse kiretu täpsusega üles tunnistama, on ülimalt valus veel seetõttu, et enamasti näevad verist vaatepilti lapsed. Hingehaava kannavad lapsed kui kivikoormat läbi elu enesega kaasas. Veritsev hing võib esile kutsuda vägivalla ja kuritarvituste tsükli, mis hakkab korduma põlvest põlve.
Naine väärib enamat
Rõhutada tuleb veel üht vägivallaliiki, mis esindab ja sümboliseerib võimu ebavõrdset jaotust paremini kui miski muu. See on neutraalselt väljendudes prostitutsioon või prostalt öeldes naise keha müümine. Pean seksi otsmist vägivallaks ja veelgi enam – vägivalla põlistamiseks. Prostitusiooni kasvupinnas pole miski muu kui naiste tööpuudus ja madalamad palgad.
Mulle tuttavas Moldovas on töötu iga kolmas naine.Möödunud sajandi viimasel aastal olid pooled moldovlannadest töötud. Peaaegu et progress – seitsme aastaga on tööpuudus kahanenud 55 protsendilt 35le. Samas tean räägitavat, et iga teine Pariisi prostituut olevat moldovlanna. Traagiline nabanöör töötuse ja prostitutsiooni vahel on olemas.
Nagu märkisin, on paljud prostituudid olnud vägivalla ohvrid. Jätkuv vägivald ning sellega seotud psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid muudavad raskeks, kui mitte võimatuks, nende naiste integreerimise tööturule. Ja on absurd väita, et prostituudi töö on nagu iga teine. Et vahet pole, mida müüd, kas loomaliha või oma keha. Eks kirjutage oma prostituudina töötatud aastad CVsse ja jääge ootama, missugust suurepärast ametit teile pärast ausat ülestunnistust pakutakse...
Mida ma tahan selle kõigega öelda? Naistepäeva eelõhtul tahan rõhutada, et iga planeedil Maa elav naine väärib rohkem kui müüa oma jalgevahet. Aga ma mõtlen ka meeste osale inimkaubanduses. Kas pole aeg kolmandal aastatuhandel loobuda naise keha ostmisest? Väärtustada naist, andes tööandjana talle pea või kätega raha teenimise võimalusi. Mahatma Gandhi vägivallast loobumine viis India iseseisvusele. 58 aastat tagasi mõrvatud Gandhi elas ainult ühe naisega.
Euroopa Parlamendi liige
(lugu ilmus naisteajakirjas Anne)
Mahatma Gandhi vabastas oma vägivallatu vastuhakuga indialased Briti kolonialistidest. Rahvas seisis võõra võimu vastu vägivalda kasutamata. Täna, rohkem kui pool sajandit hiljem, on see mõte aktuaalsem kui kunagi varem. Muide, kõige isiklikumal tasandil. Mehe ja naise vahelistes suhetes. Üle maailma. Eriti Euroopas, nagu selgub mitmesugustest uurimustest.
Euroopa Parlamendis arutasime veebruari alguses väga tõsiselt vägivalla tarvitamist naiste vastu. Numbrid on vapustavad: igal aastal hukkub vägivalla tõttu Euroopa Liidu liikmesriikides ca 1000 naist. Tuhat surma aastas ehk kolm tapmist päevas. Kui juba Euroopas on nii, mis siis veel mujal...
Anton Hansen Tammsaare on kirjutanud 20. sajandi alguses: “Kui naisterahvale meesterahvaga ühesuguseid õigusi ei taheta anda, siis ei tule see ehk harilikult mitte sellest, et ta naisterahvas on, vaid palju enam sünnib see sellepärast, et kes kord valitsusohjad oma kätte on saanud, see neid heaga oma käest ära anda ei taha.” Euroopa Parlamendi liikme Maria Carlshamre raport, mis käsitles naistevastast vägivalda Euroopas, tõdes, et see vägivald on seotud meeste ülemvõimuga ühiskonnas.
Hingehaav kogu eluks
Kui järele mõelda, siis on sellel mõttel sügavam põhi, kui uskudagi tahaks. Uuringute järgi on ju iga kolmas naine puutunud kokku vägivallaga. Rootsis, Saksamaal ja Soomes korraldatud laiaulatuslikud uuringud näitavad, et vähemalt 30–35 protsenti 16–67aastastest naistest on langenud vähemalt korra füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks. Ajakirjanduse krimikroonikast aga ei tule see kuidagi ilmsiks. Ühiskonnas elab visalt edasi müüt, et naised on vägivallas ise süüdi ja see on justkui naise eraasi.
Peksasaanud naisel endal on enamasti nii häbi, et tal ei tule kuidagi pähe oma sinine silm, verevalum randmel või reiel kohemaid traumapunktis-politseis ette näidata ja juhtumi kohta seletuskiri kirjutada. Tähtsusetu pole siinkohal tõik, et politseinikud on suures osas mehed. Kogu lugupidamise juures korravalvurite töö suhtes on nad siiski vormi kandvad mehed, kel karmist tööst tulenevalt karm silmavaade. Vägivalla ohvril naisel on sellises olukorras üpris raske uskuda, et temast saadakse õigesti aru. Kannatanu vajab suurt kaasatundmist, üksainus vale pilk võib tappa naise hinge. Panna lukku tema suu.
Koduvägivallale on ka raske jälile jõuda, sest reeglina toimuvad sellised stseenid kinniste uste ja ettetõmmatud kardinate taga. Tegemist on olukorraga, kus ohvrite timukad elavad omaenda kodus. Millegipärast tunneb just naine vastutust oma pere hea nime ja käekäigu eest. Selline kaitsepositsioon olukorras, kus peaks iga jõhkruse kiretu täpsusega üles tunnistama, on ülimalt valus veel seetõttu, et enamasti näevad verist vaatepilti lapsed. Hingehaava kannavad lapsed kui kivikoormat läbi elu enesega kaasas. Veritsev hing võib esile kutsuda vägivalla ja kuritarvituste tsükli, mis hakkab korduma põlvest põlve.
Naine väärib enamat
Rõhutada tuleb veel üht vägivallaliiki, mis esindab ja sümboliseerib võimu ebavõrdset jaotust paremini kui miski muu. See on neutraalselt väljendudes prostitutsioon või prostalt öeldes naise keha müümine. Pean seksi otsmist vägivallaks ja veelgi enam – vägivalla põlistamiseks. Prostitusiooni kasvupinnas pole miski muu kui naiste tööpuudus ja madalamad palgad.
Mulle tuttavas Moldovas on töötu iga kolmas naine.Möödunud sajandi viimasel aastal olid pooled moldovlannadest töötud. Peaaegu et progress – seitsme aastaga on tööpuudus kahanenud 55 protsendilt 35le. Samas tean räägitavat, et iga teine Pariisi prostituut olevat moldovlanna. Traagiline nabanöör töötuse ja prostitutsiooni vahel on olemas.
Nagu märkisin, on paljud prostituudid olnud vägivalla ohvrid. Jätkuv vägivald ning sellega seotud psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid muudavad raskeks, kui mitte võimatuks, nende naiste integreerimise tööturule. Ja on absurd väita, et prostituudi töö on nagu iga teine. Et vahet pole, mida müüd, kas loomaliha või oma keha. Eks kirjutage oma prostituudina töötatud aastad CVsse ja jääge ootama, missugust suurepärast ametit teile pärast ausat ülestunnistust pakutakse...
Mida ma tahan selle kõigega öelda? Naistepäeva eelõhtul tahan rõhutada, et iga planeedil Maa elav naine väärib rohkem kui müüa oma jalgevahet. Aga ma mõtlen ka meeste osale inimkaubanduses. Kas pole aeg kolmandal aastatuhandel loobuda naise keha ostmisest? Väärtustada naist, andes tööandjana talle pea või kätega raha teenimise võimalusi. Mahatma Gandhi vägivallast loobumine viis India iseseisvusele. 58 aastat tagasi mõrvatud Gandhi elas ainult ühe naisega.
posted by Triinu at 3/22/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home