ILVES: Vergangenheitsbewältigung?!

TOOMAS HENDRIK ILVES
Euroopa Parlamendi liige
( Eesti Ekspress, 23. veebruaril 2006)

“Who controls the past controls the future. Who controls the present controls the past.”
George Orwell

Kord rääkis üks Tartu Ülikooli õppejõud mulle sellest, kuidas ta loengu käigus oli ütelnud: “Kui ma nii oleksin rääkinud mõni aasta tagasi, oleks partei mind ülikoolist vallandanud”. Mille peale tudengid vaatasid talle nõutult otsa, kuni üks lõpuks häbelikult küsis: “Milline partei – kas Reformierakond?”

Siit kaks järeldust. Esiteks, meie “kollektiivne ajalooline mälu”, mida eeldame kõigil eestlasil justkui seljaajus olevat, on niisama õhkõrn kui meie teadmised. Juba täna on pooled inimesed liiga noored mäletamaks, mida nõukogude okupatsioon endast kujutas. Teiseks, õppejõu hirm vallandamise pärast meenutagu meile, et kompartei polnud 1980. aastail mingi sinimustvalge põrandaalune organisatsioon. Ta oli alles hiljaaegu võim ja üsnagi jõhker võim.

Küll aga on ilmselt paljudele jäänud viimasel ajal mulje, et Eesti tegelikust lähiajaloost on asutud tegema mingit muud “narratiivi”. See koosneb kahest, teineteist tegelikult välistavast osast: kõik paha tuli Moskvast, mille vastu väikesed jõuetud salapatriootidest kommunistid mitte midagi teha ei saanud – venestamine, looduse lagastamine, meeleavaldajate koertega laialiajamine. Aga “iseisvuse teostajad”, kui tsiteerida endist ELKNÜ juhti, olid noodsamad kommunistid.

Algamas on historiograafia uus etapp. Rahvarinde ja Kodanike Komiteede kunagiste juhtide 15 aastat väldanud madin iseseisvuse isaduse üle päädis tõdemusega, et ju mõlemil oli oma roll. Nüüd aga selgub, et kumbki kodanikuühiskonna ilming oli hoopis teisejärguline. Tegelikke vabadusetoojaid tulevat otsida EKP pisikesest heroilisest juhtkonnast. Mis mingil põhjusel, siis, kui pahasti öeldakse, muutub kohe 60 000 tavalisest inimesest koosnevaks rühmaks (kõik EKPsse kunagi kuulunud eestlased).

Ärgem segagem vett. Jutt käib EKP tipust, mitte neist, kes nagu koolidirektorid lihsalt sundparteistati, vaid neist, kes tegid karjääri kompartei aparaadi sees. Isegi neid võib jagada väikesteks mutrikesteks ning Keskkomitee täis- ja kandidaatliikmeiks. Ja viimaseid omakorda tippude tipuks ehk KK büroo täis- ja kandidaatliikmeiks. Kõiki kokku oli ca 200 inimest[i].

Kui keegi vastutab Eestis 1980. aastatel toimunu eest, ja järelikult naudib nüüd iseseisvuse taastamise au, on see EKP KK ja KK Büroo. Nimetagem neid tinglikult Keskkomitee Kommunistideks ehk KKKks.

Eesti vaikiv kokkulepe

Usun, et KKK enesereklaam “iseseisvuse teostamise” asjus rikub üht olulist ühiskondlikku lepet. Selle järgi tippkommuniste ei häbistata, ei kiusata taga, lastakse neil olla, teenida pappi. Ainus tingimus, tegelikult palve: ärge ärbelge.

Nii tehti paljudes vabanenud riikides, erandeiks DDR ja Tshehhi Vabariik. Sakslaste poolt juba natside puhul valuliselt, kuid tervistavalt läbi viidud Vergangenheitsbewältigung (mida võiks tõlkida kui “mineviku läbitöötamine”, “lahtiseletamine”) ja tshehhide Lustrace (“läbivalgustamine”) võttis lähimineviku ulatuslikult ette. Vangi läksid üksikud, kogu räpasus tehti aga avalikuks. Kes koputas oma naise peale, kes tellis provokatsioone jne.

Eestis läks teisiti. Alateadvuslik kokkulepe jagas 50-aastase okupatsiooni kaheks. Tapmised, küüditamised, vangistused, vaimueliidi hävitamine on avalik. See aeg saab otsa umbes 1956. aastaga nagu saab otsa ka asine jutt. Mitte, et pärast 1956. aastat ei tehtud enam kurja. Mõelgem sellele, kuidas naasnud küüditatuid ei lastud tagasi oma koju; kuidas füüsiline terror küll kadus, kuid vaimne jäi; kuidas provotseeriti ja jälitati 40 kirja autoreid ja ka nende lapsi; kuidas mõnitati Eesti meelsusvange.

Valgeks laiguks on jäänud taasiseseisvumisele eelnenud 10-15 aastat, mil samuti tehti Eestis toonaste võimude poolt palju kurja. Selle eest vastutab täielikult KKK. Ka siis, kui käsk tuli Moskvast. Ei natside, Stasi agentide ega Abu Ghraibi vangivalvurite puhul ei päde vabandus “ma täitsin ainult käsku”.

On võimatu kuulutada oma ajaloolist tähtsust ja samas eirata ülejäänut. Kunagise ELKNÜ juhi, täna 56-aastase “iseseisvuse teostaja” CV ei saa kuidagi alata 1988. aastaga. KKK liige vastutab kõigi kunagiste otsuste eest. Ja nüüd tulebki kõigest rääkida.

Avagem siis Pandora laegas, on aeg Vergangenheitsbewältigungiks. Ka Saksamaal alustati sellega tegelikult 1950. aastate teises pooles, mil majandus oli hakanud kosuma. Süstemaatiliselt tiriti avalikkuse ette kogu natside tegevus ja raiuti kooliõpikuisse. Kes, millal ja kuidas.

Mul on isiklikult hää meel, kui ajaloo senipuutumata osa saaks avalikuks. Meil on olemas täiesti pädev uurimisorgan: president Meri ellu kutsutud Eesti Rahvusvaheline Inimsusevastaste Kuritegude Komisjon. Kirjutame oma mineviku lahti, see toob selgust, rahu või vähemalt teadmisi tegelikkusest. Saagu siis valgus.

[i] Pärast EKP XVIII kongressi 1981-1986 131 liiget ja 67 liikmekandidaati. Pärast XIX kongressi 1986-199o 135 liiget ja 69 kanidaati