MIKKO: Eurohirmust

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
Sotsiaaldemokraat

Juuksuris juhtusin kuulma vestlust euro tuleku teemadel. Panin tähele, et vestlus erutas nii juuksurit kui ka klienti. Mõlemapoolne üsna üksmeelne arvamus oli, et kõik läheb kallimaks.Trumbiks tõik, et nii juhtus ju Saksamaal ja Kreekas, Belgias ja Hispaanias.
Jäin mõttesse. Eurotsooni riike on hetkeseisuga 12. Euroopa Liidu nn 15 vanast olijast kuuluvad sinna kõik, välja arvatud Rootsi, Taani ja Suurbritannia.
Olen elanud euro-eelses Belgias ja nüüd töötan taas Brüsselis.Mis on muutunud? Üldiselt on mulle tuttavad toiduletid samadel kohtadel. Vana-Euroopa muutub võrreldes meiega aeglasemalt. Kui tähelepanelikumalt silmitseda hindu, siis neid tagasi Belgia frankideks arvestades on väike tõus täheldatav küll. Kindlasti kriipsutan alla „väike tõus”.
Eelmisel sajandil vihastas mind alatasa Brüsseli ja Tallinna-Pärnu toiduainete hindade puhul jõhker vahe eestlaste kahjuks. Ehk teisisõnu-söögi ostmine oli Eestis kallim mitte lihtsalt keskmist palka silmas pidades, vaid summa summarum. Mulle tuttavad kaubad olid Eestis lihtsalt 2,5 korda kallimad. Seesama number, mida nägin juustul Brüsselis oli kirjas ka Tallinnas-Pärnus. Aga 100 franki tähendas 39 Eesti krooni. See siis teebki, et kaupmees teenis prisket vaheltkasu.
Olukord toitude osas on jäänud samaks. Kui varem olid meie kodumaised kaubad odavad, siis kõik on tasahilju tõusnud. Kanaliha Eestis ja Belgias on sama. Kalahind on meil odavam, aga väärtkala maksab siiski palju Eestis. Üle saja krooni kalakilo eest välja käia ei luba peredel selga pöörata sealihale. Ehk hakata toituma tervislikumalt kui nõuka-ajal, kus olid õnnega koos, kui üldse mingi lihatüki poest kätte said.
Kui rääkida kodutehnikast, siis vahet on raske märgata. Hinnad paistavad needsamad nii siin kui ka seal. Olukord rõivapoes seevastu on dramaatiline. Olgem ausad- riietuda seal tuleb odavam kui siin. Vaadates üksnes hinnasilte, sattun ma alatasa ahastusse: valik väike,aga hind kõrge. Isegi meie allahindlused on naljakavõitu.Eesti kaupmees ei kipu käituma nii nagu Lõuna-Euroopa kolleeg teeb .Näiteks Barcelonas olen mitmel korral kogenud, kui vitriinis on lugeda, et hinda on alandatud poole võrra, siis võib leida ka tooteid, mille hind on alla läinud 80%. Maarjamaal pole ma sellist nähtust täheldanud mitte ealeski.
Ma oleks ebaõiglane, kui ütleks, et mingid hinnad pole euro tulekuga seoses eurotsoonis tõusnud. Kinnisvara on üks valdkond, kus hinnatõus on silmnähtavalt aset leidnud. Brüsselit iseloomustas ja jätkuvalt iseloomustab olukord, kus klient on kuningas.Näiteks Londonis ja Pariisis on raske korterit leida. Mitte hindade tõttu, vaid seetõttu, et tahtjaid on rohkem kui üüril/müügil olevaid kortereid. Brüsslis on korterit lihtne saada, sest pakkujaid on ikka veel rohkem kui korteriüürijaid. Ent võrreldes 90ndatega on hinnad ca neljandiku kui mitte kolmandiku võrra tõusnud.
Tõusnud on bensiini hind. Siin pole nii palju pistmist euro tulekuga kuivõrd naftahindade järjekindla tõusuga maailmaturul. Ja jätkuvalt on väike Luksemburg jäänud enda juurde, meelitades belglasi ostma just sealt bensiini. Kui Belgias maksab liiter bensiini pisut üle ühe euro, siis naaberriigis Luksemburgis pisut alla euro. Eks seda on vastavalt Luksemburgi piiriäärses bensiinijaamas ka näha, kuidas Belgia numbrimärgiga auto juhid oma sõidukid kurguni täis tangivad odavamat bensiini.
Mis võiks juhtuda 1.jaanuaril 2007? Seda muidugi juhul, kui Eestil lastakse võtta 11 kuu pärast euro kasutusele.Hirm, et hinnad järsult tõusevad, valitses ka enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Midagi hirmsat ei juhtunud, küll aga on euroraha Eestisse juurde tulnud. Muide, Euroopa Liidu 10 liitunud riiki mitte ei mõtiskle, kas võtta euro kasutusele või mitte, vaid me peame seda tegema. Nii et küsimus pole mitte kas, vaid millal. Niisiis, meil on peos eurod. Meil on taskus eurod juba sellest hetkest, kui Saksa mark muutus euroks. Mäletatavasti, oli Eesti kroon kindla kursi alusel (1:8) seotud margaga. Seega kõik, mis on euroga juhtunud, on
juhtunud ka krooniga. Väike asi, aga kui euro tugevnes dollari suhtes, siis tugevnes ju ka kroon.
Seega siis väidan, et hetkest, kui meil on füüsiliselt peos eurod, on tegemist sama olukorraga nagu eelmisel päeval. See on reeglitega paika pandud, et hinnad peavad jääma täpselt samaks nagu nad olid enne. Ja selleks on välja mõeldud üpris täpne kontrollmehhanism. Mitte väikest rolli ei mängi sellel ajal tarbija ise ja loomulikult tarbijakaitseamet. Aga mitte ainult. Mõistagi muutuvad pildid kupüüridel. Keresed, koidulad, jakobsonid on asendunud sildade ja kirikute kujutistega. Kuid kurss on sama nagu aastaid me teame:1 euro on 15,6 krooni.
Soomlased räägivad, et too hetk polnud raske midagi.Juba mõnda aega kehtisid hinnad nii markades kui ka eurodes. Ka meil on juba mõnda aega näha hindu nii kroonides kui ka väiksemalt eurodes. Küsimus pole ju niivõrd kujutises rahatähel, vaid selles, kui paks on su tengelpung.
Kui aga mõelda juuksuritööle, siis mõistan eurohirmu. Brüsselis saab lühikese pea pesu ja föönisoengu 10 euroga, meil on juba salonge, kus sama teenus maksab 170 krooni. Klient võiks mõnikord kuninga asemel olla majanduslikult mõtlev kuninganna, kes oskab liita ja lahutada.