ILVES: "Lissaboni strateegia võib päästa riiklikust egoismist loobumine"

Toomas Hendrik Ilvese intervjuu ajalehele Molodjozh Estonii (1. veebruaril 2006)

Euroopa ajalugu on olnud aastasadu kõige ohvriterohkemate sõdade ajalugu. See pani pärast Teist maailmasõda Euroopa 20. sajandi suurmehed mõtlema, kuidas teha Euroopast kestva rahu ja majandusliku õitsengu piirkond. Näiteks Winston Churchill käis välja mõtte Euroopa Ühendriikidest. Kas täna võib öelda, et Euroopa Liit ongi nende unelmate kehastus ja probleemi lahendus – et selles maailma piirkonnas on rahu ja julgeolekuga seotud probleemid lahendatud?

THI: Kuigi julgeolekuga seotud küsimused Euroopa naabruses on jätkuvalt aktuaalsed on vähemalt Euroopa Liidu sees riigid nii tihedalt omavahel seotud, et puhtpraktiliselt on omavaheline sõda välistatud.

Saades EU eesistujariigiks, päris Austria selle aasta hakul suure hulga lahendamata probleeme. Suurimaks neist on aeglane majanduskasv ja väga visalt lisanduvad täiendavad töökohad Euroopas. Selle kõrval on meil olemas Lissaboni strateegia, mis lubab Euroopa Liidust teha 2010. aastaks „teadmismahukale tehnoloogiale rajaneva kõige dünaamilisema ja konkurentsivõimelisema” majanduspiirkonna. Kuidas teile praegu tundub, kas see on täitumatu unistus?

THI: Arvan, et kui ei õnnestu ületada riiklikku egoismi, jookseb Lissaboni strateegia karidele. Aga oluline on siinkohal lisada, et ka Eestil tuleb seatud eesmärkide saavutamiseks teha palju rohkem. Meie investeeringud teadusesse ja arendustegevusse on häbiväärselt väikesed nii riigi kui ka erasektori tasandil.

Paljude analüütikute meelest on 25 riigist koosnev Euroliit jõudnud viimase suure laienemise järel tupikusse. Nii paljudel erinevate huvidega riikidel on äärmiselt keeruline milleski kokku leppida, leida üksteisemõistmist, lahendusi ja kompromisse. Euroopa seadusruum on raskesti mõistetav, suur bürokraatlikkus pelutab lihtkodanikku, olleks üheks põhjuseks, miks EU põhiseadusliku lepingu referendumid Prantsusmaal ja Hollandis mullu läbi kukkusid. Niisiis, kas ka Teie arvates on Euroopa jõudnud ummikteele?

THI: Seda võimalikku ummikut oli võimalik ette ennustada. Just sellesama ummiku või arengutupiku vältimiseks jõudiski Euroopa Liit mõni aasta tagasi tõdemusele, et olemasolevaid lepinguid tuleb lihtsustada ja viia need kõik kokku Põhiseaduslikku Leppesse.

Euroliidu väidetav bürokraatlikkus on müüt, mis ei vasta tõele. Euroopa Liidus elab 461,5 miljonit inimest, aga selle “bürokraatia” ehk ametnikkond on väiksem kui Tallinna linnavalitsuse oma.

Prantsusmaa ja Hollandi referendumid luhtusid odava ja kohati rassistlikku Ida-Euroopa vastase populismi tõttu. Kuid sellest tuleb üle saada ja lõpuks jõuda millegi põhiseadusliku leppe taoliseni. Vastasel juhul tekib Eurotsoonile ehk kitsale rahaliidule baseeruv poliitiline ühendus Euroopa Liidu sees ehk nn tuum-Euroopa. Ja see on Eestile ohtlik, kuna jääme asjadest kõrvale.

Viimastel kümnenditel on pereväärtuste rõhuasetused Euroopas nihkunud ja sündivus vähenenud. Naistel on aastatetaguste aegadega võrreldes palju lihtsam abikaasa juurest ära minna, kuna seadused kohustavad meest maksma suure osa oma sissetulekust endise pere toetuseks. See justkui hirmutab mehi perekondi loomast, just seepärast ongi ehk abielusid järjest vähem. Selle taustal kogub jõudu seksuaalvähemuste lobby, mis nõuab erinevaid õigusi. Aga kui pole tugevat perekonda, siis pole ka tugevat kodanikuühiskonda ...

THI: Hoidkem sündivuse näitajad ja perekonna mudelid lahus. Eesti juhib koos Islandiga maailma „edetabelit” väljaspool abielu sündivate laste osas. Islandil on asjad iibega korras, Eestis mitte eriti. See kinnitab, et seaduslik abielu ei soodusta ega takista lapse saamist. Üldiselt on just mehed need, kes jätavad maha oma naisi, olgu seaduslikult abielus või mitte, ja mitte vastupidi. Nii on see kõikjal maailmas.

Eelmine aasta tõi esile Euroopa islamiseerumise temaatika. Moslemiusku inimestel on pereväärtused paigas, lapsi palju, nende kogukonnad on energilised, usk agressiivne. Kuidas teie hinnangul suudab Euroopa nende tendentsidega pikemas perspektiivis toime tulla?

THI: See küsimus on üks raskemaid, mitte ainult Euroopas aga näiteks Venemaal, kus islamiseerumine on palju kiirem protsess kui Prantsusmaal. Mõned analüütikud on koguni prognoosinud, et teie enda kirjeldatud sündivuse erinevus teeb just Venemaast riigi, mis läheb 21. sajandil üle islamiusule.

Selge on see, et islamiseerumine kutsub esile ebameeldivaid vastureaktsioone. Eeskätt Venemaal, aga samuti Saksamaal ja Prantsusmaal. Isegi paljudes küsimustes ülimalt tolerantses Hollandis näeme, et kasvab sallimatus, võõravihast ajendatud kuritööd, populistlikud paremekstremistid, skinheadide ja neonatside tegevus.

Kas toetate jätkuvalt Euroopa Liidu edasist laienemist? Kas te toetate Türgi saamist Euroopa Liidu liikmeks?

THI: Usun, et Balkani riigid tuleb lõppkokkuvõttes ikka vastu võtta, et garanteerida rahu tervele Euroopale. 1990. aastate Horvaatia, Bosnia, Serbia ja Kosovo veresaunade kordumist on edaspidi võimalik vältida vaid juhul, kui need riigid on demokraatlikud ja täielikult integreeritud Euroopasse.

Türgi osas olen hetkel agnostiline. Varem olin Türgi liikmeks saamise poolt, aga selle riigi soovimatus täita kandidaatriigile esitatavaid kõige elementaarsemaid nõudeid – nagu näiteks tunnistada kaupade vaba liikumist Küproselt –, paneb mind sügavalt mõtlema, kas Türgi ikka adub, et Euroopa Liit on koostöö, mitte aga omavaheliste arvete klaarimise ühendus. Samuti teeb mind murelikuks, kui ilmselt üht kuulsamat türgi kirjanikku Orhan Pamuki kimbutatakse riigi poolse kriminaalprotsessiga pärast seda, kui kirjanik meenutas, et 90 aastat tagasi tapeti Türgis miljon armeenlast. Tõsi, neil päevil tuli teade, et kohtuasi on peatatud. Aga ainult peatatud ja mitte lõpetatud.

Sõnavabaduseta riik ei saa astuda Euroopa Liitu. Sõltumata sellest, kui kaua ta on oodanud. Järjekorras seismine ei ole põhjus sissepääsemiseks kui ei olda valmis maksma pileti eest.

Globaliseerumine on peatumatu/vääramatu protsess, mis toob kasu ennekõike rahvusvahelistele suurkorporatsioonidele ja kahjustab rahvusriikide huve. Kas see kahjustab ka Euroopat?

THI: Globaliseerumine ongi vääramatu protsess. On meie endi otsustada, kas see kahjustab Euroopat või mitte. Globaliseerimist saab humaniseerida. Majandusteadlane ning kauaaegne Taani sotsiaaldemokraadist peaminister Poul Nyrup Rasmussen on pakkunud päris hea mudeli globaliseerimise negatiivsete mõjude leevendamiseks. Oma hiljutises pikas arvamusartiklis Saksamaa ajalehes Handelsblatt kirjutas Rasmussen, et Euroopa võtmeküsimuseks globaliseeruvas maailmas on majandusruumi paindlikkus ja vastuvõtlikkus muutustele, investeeringud teadusesse ja kõigile elanikele võrdsete võimaluste loomine. Maailma tasemel tuleb globaliseerumise varjukülgedega tegelda Maailma Kaubandusorganisatsioonil ja ÜRO allasutustel, mis tegelikult tähendab turgude avamist, mis toob kaasa majanduse edenemise kõikjal maailmas ning lõpptulemusena ka demokraatia arengu.

Praegu on suurem probleem pigem üha kasvav protektsionism Euroopas endas, kus vanemad liikmesriigid ei taha uutele laiendada täies ulatuses õigusi, mida nad ise juba naudivad. Olgu üheks ja selgeks näiteks tööjõu vaba liikumine.

On ilmselt täiesti loogiline, et Eesti-Vene piirileppe küsimuses toetate Te Riigikogu seisukohta, mis väljendus leppe teksti lisatud preambulas. Kuid miks Te ei mõista Venemaa seisukohta, kes oma allkirja leppelt tagasi võttis? Juba ülalmainitud Churchill ütles 1. septembril 1939 raadioesinemises: „Ma ei oska ennustada, mida meil on Venemaa suunalt oodata. Venemaa on mõistatusse mässitud mõistatus, kuid ikkagi on sellele mõistatusele ka lahendus – nendeks on Venemaa rahvuslikud huvid.” Kas Te ei sooviks kasutada Churchilli pakutud lahendust mõistmaks, miks on Venemaa just sel viisil käitunud. Usun, et siis toimiks sedamoodi ka Eesti valitsus...

THI: Teie andmed ei vasta tõele. Mina olin preambula lisamise vastu. Ma ei vaidlusta neid seisukohti, mida preambulas väljendatakse, ent samas ei pea 15 aastat uuesti iseseisev olnud riik mu meelest jätkuvalt igal sammul tõestama oma juriidilist ja faktilist sõltumatust. Samuti arvasin, et kuna Venemaa tõlgendab paljusid asju teisiti ning ka ajab poliitikat teisiti kui üldiselt kombeks, ei ole preambulat mõtet lisada. Kuni Venemaa arvab vastupidiselt omaenda avalikele dokumentidele, et Balti riike 1939-1940 ja 1944. aastal ei okupeeritud, siis mina tõmbaksin paralleeli Saksamaaga, mis ei tunnistaks holokausti.

Kahjuks toimib Venemaa viisil, millega tänapäevased riigid oma välissuhtluses pole harjunud. Ma usun, et Eestile oleks targem pöörata end näoga Euroopa poole ja loota, et 30 aasta jooksul on võimalik hakata Venemaaga tsiviliseeritud viisil käituma.

Minu meelest jääb kitsalt rahvuslikele huvidele rajatud välispoliitika ning iga otsuse vaid ühe poole võidu ja teise kaotusena vaatlemine rahvusvaheliste suhete sellesse perioodi, mida Te ühes oma varasemas küsimuses kirjeldasite. Euroopa riigid on sellest õnneks üle saanud. Ma olen veendunud, et lepinguga kindlaks määratud piiri vajavad mõlemad, nii Eesti kui Venemaa. Ja see piirilepe ka tuleb, pragmaatilistel kaalutlustel ehk siis rahvuslikes huvides.

Eelmise aasta lõpus viis Faktum läbi arvamusuuringu, mille järgi soovib 24 protsenti Eesti elanikest näha presidendiametis jätkamas Arnold Rüütlit. Teisel kohal oli 14 protsendiga Toomas Hendrik Ilves. Teie kommentaar, palun.

THI: Ega mina oma nime sinna küsitlusse pannud... Pealegi kahtlen sügavalt, kas minu vanuses ikka tasub juba keskenduda peaasjalikult esindusfunktsioonidele. Toetus näitab, et asjad, mida olen teinud ja mida tähtsaks pidanud, lähevad paljudele Eesti inimestele korda. See kinnitab, et asju annab Eesti heaks ära teha poliitilist pori loopimata.


Intervjuu leidis aset 23. jaanuaril 2006, Ilves vastas eestikeelsetele kirjalikele küsimustele.