PÄRNITS: Pensionärid seisavad silmitsi vanuselise ahistamisega

Kadi Pärnits
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Oleme Eestis silmitsi olukorraga, kus viimased 14 aastat on kehtinud tööturul ahistamist lubav vanusepiirang.
Nimelt on ikka veel töölepinguseaduses säte, mis annab tööandjale õiguse 65aastaseks saanud inimene vallandada. Olukord, et riik ise oma seadusega ei pea pensionärist töötajat tööturule vajalikuks, on taunimisväärne. Sotsiaaldemokraadid on korduvalt esitanud ka töölepingu seaduse muutmise eelnõu ja seisnud eakate töötajate eest. kahjuks on võimuparteid seni olnud vanemate töötajate turvatunde suurendamise vastu tööturul ükskõiksed ja valitsuskoalitsiooni häältega on eelnõu tagasi lükanud. Samas ei saa me aga vaadata mööda faktist, et Eestis elab umbes 220 000 inimest, kes on ületanud 65. eluaasta piiri ja kellest paljud võiksid veel edukalt töötada.

Vastuolu seadusega
Kehtiv piirang on vastuolus nii põhiseaduse kui ka Euroopa Liidu dokumentidega, mis keelustavad igasuguse diskrimineerimise. Teiseks, Eesti tööturul, kus tööjõu vähenemise valguses tuleb üha enam tööd teha vanemate inimestega, ei peaks meie eesmärk olema üle 65aastaste töötegijate halvem kohtlemine võrreldes nende nooremate kolleegidega.
Aga praegu oleme siiski olukorras, kus nende töötegijate ebakindlus on suur, ja sellest tingituna pole sugugi harvad ka juhud, kui 60ndates töötaja ei ole nooremate kolleegide kõrval aktiivne oma õiguste ja palgatõusu eest seisja. Temaga on lihtsalt palju kergem töölepingut lõpetada.
Tõsi on muidugi see, et seadus annab tööandjale võimaluse vanuse tõttu tööleping lõpetada, mitte ei kohusta, kuid ligi 13 aastat kehtinud seadused on tugevalt juurdunud ja meie tööandjate mõttemalli ka vastavalt kujundanud.
Rääkisin hiljuti ühe tubli ja õppinud töömehega, kelle tööandja oli ütelnud, et oled nüüd 65, mis me edasi teeme. Mees vastanud, et töötaks edasi. Tööandja vastu, et no tööta üks aasta veel, siis vaatame, aga kuna seaduse järgi peaks töölepingu 65selt lõpetama, siis üle kahe aasta ei saa sind ikka pidada.
Kuna pean töötajate sellist vahetegemist töölepinguseaduses lubamatuks, küsisin pärast eelnõu mahahääletamist möödunud aastal arvamust ka õiguskantsler Allar Jõksilt. Tema seisukoht oli konkreetne: vanemate töötajate säärane diskrimineerimine ei ole põhjendatud ja seadust tuleb kohe muuta. Seega esitasime eelnõu riigikogule uuesti.

Poliitikute muutlikud seisukohad
Kui veel möödunud aasta septembris oli koalitsioonipartnerite jutt riigikogus eelnõu arutelul ühene ja vanemate inimeste vallandamiskaitse suurendamise suhtes eitav, siis nüüd tundub, et ühtäkki on ümber mõeldud.
Näiteks muretses rahvaliitlane Janno Reiljan mullu veel sellepärast, et tööandjatel jääb siis inimeste vallandamiseks ju võimalusi vähemaks.
Keskerakondlane Marika Tuus ütles otse välja, et seda eelnõu ei saa toetada ja selle poolt hääletada, sest keskerakondlastele ei meeldi viis, kuidas seda praegu tehakse – küll uus töölepinguseadus asjad lahendab. Olen kindel, et Marika Tuus teadis samal ajal aga väga hästi, et uut seadust nende valitsus riigikogule niikuinii ei esita ja töötajate õiguste kaitse ei suurene.
Kuid möödunud aasta lõpul esitasid kolm valitsuserakonda riigikogule ühtäkki samasuguse töölepinguseaduse muudatuse, mis sotsiaaldemokraadid just vahetult esitanud olid.
Üllatusena otsustati seejärel sotsiaalkomisjonis sotside eelnõu valitsejate häältega menetlusest välja hääletada ja enda oma vastu võtta. Mida selle peale ütelda?
See on elementaarse poliitilise kultuuri puudus valitsuses. Samasuguse eelnõu esitamine on narrus ja kui seda tehakse, siis samasugused eelnõud ka ühendatakse. Kui koalitsioonipartnerid arvavad, et nad sellise tegevusega enda mainet parandavad ja sotsiaaldemokraate madaldavad, siis nad eksivad.
Loomulikult meie fraktsioon toetab koalitsiooni sama ideed, sest lõppkokkuvõttes vanemate töötajate vallandamiskaitse suureneb, mis oligi ju asja eesmärk. Tahaks lihtsalt loota, et austav suhtumine ideede autoritesse ja ka abivajajatesse muutub Eesti poliitikas kunagi heaks tavaks.