PIKHOF: Hiired peavad pidu

Heljo Pikhof
Tartu Linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraatide naiskogu asepresident

Ligi kaks nädalat on meediale ja muidurahvale jutuainet pakkunud üks teema, ja nimelt: kui kassi pole kodus, siis hiired peavad pidu. On koguni väidetud, et ühiskond on šokis.
Ometi tundub mure nii meie riigi turvaaukude kui ka sümbolitele sülitamise pärast pigem ettekäändena. On ju nii magus, kui saab teha häbi-häbi ja näidata näpuga – sinna, ülesse.

Vanematel tuli takus
Silmakirjalikkuse kõrval võib muidugi nn üldrahvalikul hämmingul olla teinegi põh-jus – püha lihtsameelsus. Sest kas meie, lapsevanemad, üldse teame, kuidas kasvavad üles meie lapsed? Sisuliselt? Kui paljudel meist on aega, jõudu, tahtmistki süveneda sellesse, mida mõtlevad, mida hindavad, mille pärast piinlevad meie omad teismelised?
Ma ei pea silmas sissetöötatud mobiilihoidu, s.t seda, kui eeskujulik ema või isa helistab mitu korda päevas pojale või tütrele, et pärida: kuidas sul koolis läks, kas sa söönud oled, kas sul raha ikka on, kui sa välja lähed? Saanud vastuseks hästi, jah ja jah, võib rahuliku südamega naasta omaenese toimetuste juurde.
Sest meie kuldvasika kummardamise ajastul on kõigil nii koledal kombel kiire. Muidugi tuleb tööd murda: kõik need liisingud ja laenud, mis laste tulevikule mõeldes saigi üldse kaela võetud, tahavad tagasi maksmist.
Kui siis ema tuleb töölt, on ta läbi nagu läti raha, jõuab hädapärase kokku tõmmata ja vaat et neljakäpakil asemele roomata. Ah jaa, lapsele, kui too juhtub kodus olema ja istub, kõrvaklapid peas, arvuti taga, enne ka pealaele head-ööd-musi anda. Millal isa jõuab töölt, ei kuule keegi.
Aga kas isa üldse tuligi töölt? Vahest selles kahtluses peitub too teine põhjus, miks paljudel – ja eriti parema järje peal perede – emadel on aiva tuline rutt taga. Trenni, kosmeetiku juurde, küünesalongi, poode kammima.
Kui sa neljakümneselt oma vanusest ikka poole noorem välja ei näe, võib tekkida oht, et mees vahetab su kahe kahekümneaastase vastu välja. Ja teised sinuealised ometi suudavad õilmitseda nagu leerilapsed: vaata vaid kõiki neid seltskonnakroonika pilte!
Seltskonnakroonika pilte, kiiskavaid poevitriine, heaoluühiskonna filme, mis tehtud raha lugemata, vaatavad ka meie lapsed, vaatavad mitmeid kordi rohkem kui täisinimesed. Ja erinevalt emadest, kes püüavad välja näha nooremad kui nende tütred, pole neil niipaljukestki elukogemust, et nähtut kasvõi hõredast sõelast läbi lasta.

Meie aja kasuvanemad
Kuld ja kassikuld on ju ühtviisi säravad. Väärtushinnangud, mallid, ideaalid, mille poole püüelda, tulevad kas teadlikult või alateadlikult just ekraanilt ja klantspiltidelt ehk siis reklaamitööstuse, tolle praegusaja kasuvanema käest, kes neid vahetpidamata ja vägagi noortepäraselt ette söödab.
Mis siis imestada, et paljud kasvueas inimesed on nii õnnetud, et pane või pael kaela. Rikuvad tervist, näljutavad end poolsurnuks.
Hiljutisest uuringust selgub, et vaid üks kümnest 12-aastasest tüdrukust on oma välimusega enam-vähem rahul. Ja kellega nad end kõrvutavad? Modellide ja filmitähtedega, kelle elukutse on võimalikult hea välja näha ja kellel on terved meeskonnad taga, et seda pilti luua.
Jah, üks teismeline võib olla igati ilus, tark ja andekas, ta võib kasvada ka hoolivas peres, kus on muidki väärtusi peale näilisuse. Paraku on just teismeeas sõbrad ja kaaslaste omaksvõtt nii paganama tähtsad, et haiget teeb see ikkagi, kui su välimus, olek või asjad on teiste silmis allpool arvestust.
Kui palju on suurtegi inimeste hulgas neid, kes teiste halvustamisele püstipäi vilistaksid?
Ühiskondlik loomaliik see inimsugu.

Pits ja aru
Ajakirjandusse on imbunud ka noorte endi ja endastmõistetaval toonil tehtud avaldusi, mis peaksid sisse tungima ka kõige turvalisemate silmaklappide vahelt.
Näiteks et kui pleiss on olemas (loe: vanemaid ei ole kodus), juuakse end kõvasti kasti. Või et nädalalõpp ongi üksainus suur läbu. Või et mõnelt suuremalt noorteürituselt visatakse paremal juhul välja diilerid, uimas tölle ei puutu keegi.
Poemüüjat saab alaealisele alkoholi müümise eest veel karistada, kuid kui palju kangema kraamiga pidusid peetakse meie endi vaikival teadmisel? Et arukam kui tuuleveskitega võidelda on lugeda lapsele sõnad peale: võta pits ja pea aru.
Üritaksin tänapäeva tuua ühe iidse idamaa jutu.
Mõrsja juurde tõttav väsinud teekäija püüab trotsida kõiki ette tulevaid ahvatlusi, et mitte omaenese pulma hiljaks jääda – öömaja, lahkeid naisi, kosutavat veinisõõmu.
Viimaks ja päris kurnatuna otsustab ta valida karika veini kui kõikidest pahedest kõige süütuma. Ja millega see lugu lõpeb?
Ei jõua ta oma tüdruku juurde ega aktsiaid märkima, joob ja mängib maha kogu oma varanatukese, murrab truudust ja vahest hangib tagatipuks veel aidsigi. Kusagil vahepeal tuleb mängu ka vesipiip, millest ei tõmmata mitte maasikamaitselist tubakat, vaid hoopis kangemat kraami.
Filmilinal ehk siis muinasjutumaailmas ei näidata umbjoobes ja kakerdavaid inimesi. Virtuaalne kangelane on roosa ja rõõsa (korraliku grimmiga) ka pärast mitme pudeli tühjendamist.