MIKKO: Rumeenia paotab Moldovale ELi ust
Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht
Eelmine aasta oli Moldovale märkimisväärselt sündmusterohke ja vähemasti Euroopast vaadates pigem positiivne. Moldova kodutööst rääkides on kõige tähtsam ikka korra majja löömine majanduses. Erastamine ja töökohtade loomine on kõige pakilisemad ettevõtmised. Näiteks iga kolmas Moldova naine on töötu. Tähelepanuväärne on tõik, et enam-vähem pool tööjõulisest elanikkonnast, ligikaudu miljon moldaavlast, teenib leiba välismaal.
Möönan, et see aasta ei tule moldaavlastele kerge. Ennekõike on kirvena pea kohal energiaküsimus.
Venemaa keeras aasta algul Moldova gaasikraani kinni – täpselt nii nagu Ukrainas. Kui Ukraina jaoks lahenes kriis 4. jaanuaril, siis Moldova gaasitüli Venemaaga kestis ligi kolm nädalat. Euroopa pööras Moldovale lihtsalt selja.
Gaasikraani avamine on ajutine – 1. aprillini. Tuhande kuupmeetri gaasi eest nõuab Venemaa Euroopa vaeseimalt riigilt endiselt 160 USA dollarit ehk 2080 Eesti krooni. Kolmeks kuuks on kokkuleppehind 110 dollarit (1430 krooni). Ent Moldova olukord pole lootusetu. Chisinaule on kahtlemata üks võimalus end kuuldavaks ja nähtavaks teha Rumeenia abil. Suurest naabrist saab ELi liikmesriik tõenäoliselt aasta pärast. Keeleline ja rahvuslik lähedus võiks tähendada, et Rumeeniast kujuneb Moldova eestkõneleja.
Esialgu ei ole aga Chisinau puhul selge, kui palju kavatsevad moldaavlased Rumeenia abil tekkinud võimalusi ära kasutada. Aga aeg ei oota. Moldova on erinevalt Eestist, Lätist ja Leedust kaotanud tosin aastat. Usutavasti annab Moldova poliitiline eliit endale siiski aru, mida tähendab Euroopasse lõimumine mitte retooriliselt, vaid praktiliselt.
Aeglaselt, kuid kindlameelselt on EL hakanud siiski Moldovale ise terekätt ulatama – ka Rumeenia vahenduseta. Esialgu suheldakse Moldovaga Euroopa naabruspoliitika raames. See tähendab, et EL näeb Moldovat tulevase naabri, mitte liikmena. Seejuures pole liikmekandidaadiks saamine võimatu, kuid siiski väga raske. ELi ja Moldova teineteisele lähenemise sihid on selged ja üheselt mõistetavad. Moldova pingutab demokraatia, turumajanduse ja õigusriigi kinnistamisel. Asjasse enam pühendatud saavad aru, et need on kolm nn Kopenhaageni kriteeriumi, mille täitmine on ELi liikmelisuse eelduseks.
Teine hea uudis oli mullu moldaavlastele mõistagi see, et EL nimetas Moldovasse eriesindaja. Üldiselt jälgib eriesindaja reformide elluviimist, aga tegeleb ka Transnistria piirkonna probleemiga.
Transnistria, mille isehakanud valitsus asub Tiraspolis, on Nõukogude Liidu loodud konfliktikolle, mida 21. sajandil kutsuvad vaatlejad külmutatud konfliktiks. Jätkuvalt paiknevad Transnistrias Vene väed, mis oleks pidanud sealt lahkuma juba 1999. aastal.
Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht
Eelmine aasta oli Moldovale märkimisväärselt sündmusterohke ja vähemasti Euroopast vaadates pigem positiivne. Moldova kodutööst rääkides on kõige tähtsam ikka korra majja löömine majanduses. Erastamine ja töökohtade loomine on kõige pakilisemad ettevõtmised. Näiteks iga kolmas Moldova naine on töötu. Tähelepanuväärne on tõik, et enam-vähem pool tööjõulisest elanikkonnast, ligikaudu miljon moldaavlast, teenib leiba välismaal.
Möönan, et see aasta ei tule moldaavlastele kerge. Ennekõike on kirvena pea kohal energiaküsimus.
Venemaa keeras aasta algul Moldova gaasikraani kinni – täpselt nii nagu Ukrainas. Kui Ukraina jaoks lahenes kriis 4. jaanuaril, siis Moldova gaasitüli Venemaaga kestis ligi kolm nädalat. Euroopa pööras Moldovale lihtsalt selja.
Gaasikraani avamine on ajutine – 1. aprillini. Tuhande kuupmeetri gaasi eest nõuab Venemaa Euroopa vaeseimalt riigilt endiselt 160 USA dollarit ehk 2080 Eesti krooni. Kolmeks kuuks on kokkuleppehind 110 dollarit (1430 krooni). Ent Moldova olukord pole lootusetu. Chisinaule on kahtlemata üks võimalus end kuuldavaks ja nähtavaks teha Rumeenia abil. Suurest naabrist saab ELi liikmesriik tõenäoliselt aasta pärast. Keeleline ja rahvuslik lähedus võiks tähendada, et Rumeeniast kujuneb Moldova eestkõneleja.
Esialgu ei ole aga Chisinau puhul selge, kui palju kavatsevad moldaavlased Rumeenia abil tekkinud võimalusi ära kasutada. Aga aeg ei oota. Moldova on erinevalt Eestist, Lätist ja Leedust kaotanud tosin aastat. Usutavasti annab Moldova poliitiline eliit endale siiski aru, mida tähendab Euroopasse lõimumine mitte retooriliselt, vaid praktiliselt.
Aeglaselt, kuid kindlameelselt on EL hakanud siiski Moldovale ise terekätt ulatama – ka Rumeenia vahenduseta. Esialgu suheldakse Moldovaga Euroopa naabruspoliitika raames. See tähendab, et EL näeb Moldovat tulevase naabri, mitte liikmena. Seejuures pole liikmekandidaadiks saamine võimatu, kuid siiski väga raske. ELi ja Moldova teineteisele lähenemise sihid on selged ja üheselt mõistetavad. Moldova pingutab demokraatia, turumajanduse ja õigusriigi kinnistamisel. Asjasse enam pühendatud saavad aru, et need on kolm nn Kopenhaageni kriteeriumi, mille täitmine on ELi liikmelisuse eelduseks.
Teine hea uudis oli mullu moldaavlastele mõistagi see, et EL nimetas Moldovasse eriesindaja. Üldiselt jälgib eriesindaja reformide elluviimist, aga tegeleb ka Transnistria piirkonna probleemiga.
Transnistria, mille isehakanud valitsus asub Tiraspolis, on Nõukogude Liidu loodud konfliktikolle, mida 21. sajandil kutsuvad vaatlejad külmutatud konfliktiks. Jätkuvalt paiknevad Transnistrias Vene väed, mis oleks pidanud sealt lahkuma juba 1999. aastal.
posted by Triinu at 2/03/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home