TARAND: Õlised linnud ja saamatu valitsus

Andres Tarand
Euroopa Parlamendi liige
Sotsiaaldemokraat

Pikk vaikimine olukordades, kus riigivõimu esmane ülesanne on kodanike kiire ja selge teavitamine, levib nagu vähktõbi riigivõimu kõigis harudes. Korralageduse kohta presidendi ametiruumides ei ole suudetud kahe nädala jooksul ammendavaid selgitusi anda. Eesti Pank varjas praakraha ringlusesse laskmist avalikkuse eest peaaegu neli kuud. Nüüd, mil Loode-Eesti rannikut tabas järjekordne suurreostus, suutsid valitsuse liikmed esimesi hädiseid selgitusi jagama hakata alles neli päeva pärast reostuse avastamist.
See, et valitsus ei suuda rahvale selgitada, mis täpselt on toimunud ning kuidas olukord võimalikult kiiresti lahendatakse, on ainult üks hädade pikas reas. Tegevusetuse mõju ulatub aga hoopis kaugemale Eesti rannavetest ning riigipiirist. Iga rahvusvaheliselt nähtav saamatus õõnestab Eesti riigi usaldusväärsust maailmas. Me ei ole lihtsalt tõsiseltvõetavad, kui me koduste, suhteliselt väikeste probleemidega kimpu jääme.

Karistamatu reostamine
Teiseks kahjustab Eesti mainet asjaolu, et häda kontrollib meie võetud kohustuste täitmist. Üks neist kohustustest on valmisolek merereostuse tõrjeks Helsingi konventsioonis sätestatu kohaselt. Teisipäeval kinnitasid valitsuse liikmed eesotsas peaministriga, et seda võimet Eestil ei ole, aga või-bolla tasapisi tuleb.
Väike lohutus, sest uued keskkonnakatastroofid tulevad kindlasti, mitte võib-olla. Kuidas saavad meie partnerid Eestit usaldada, kui me demonstreerime ikka ja jälle, et allkirjad, mida rahvusvahelistele lepetele anname, meie jaoks ei kehti ja võetud kohustused täitmisele ei kuulu.
Kolmandaks on oluline signaal, mille Eesti oma saamatusega annab kogu maailma laevnikele, kes Läänemeres kaupu veavad, nimelt et erinevalt Soome, Rootsi või Taani vetest on Eesti meri koht, kus täiesti karistamatult võib seadust rikkuda, oma heitmeid vette lasta ja ehk ka vanast õlist vabaneda.
Sest Eesti riigivõim ju niikuinii kapituleerub enne tegutsema hakkamist. Mida rohkem kordi laevnikud karistuseta pääsevad, seda tihedamini ülejäänud uusi kuritegusid korda saatma hakkavad.
Piinlik on kuulata eesliinile saadetud ametnike selgitusi, et meil pole vahendeid, meile pole eraldatud raha, me ei suuda teostada seiret ja kui me ka analüüse teeme, siis ei ole need hiljem kohtus vettpidavad tõendid – nii et pole mõtet üritadagi, niikuinii ei tule midagi välja.
Ametnikud ei ole siiski vastutajad, vastutaja on riigi juhtkond, kes peab kõnelema hoopis midagi muud. Praegu peaministrit ja keskkonnaministrit kuulates jääb mulje, nagu oleks tegu tublide opositsionääridega, kes küll teevad häid ettepanekuid, aga kahjuks ei lähe need valitsuses läbi.
Kulla mehed, tehke silmad lahti, te ju ise oletegi valitsus ja keegi teine peale teie endi ei takista teie ettepanekute otsusteks vormumist. Sama lugu on hiljem otsuste täitmisega.
Vaevalt on vaja kellelegi meelde tuletada 2000. aastal tanker Alambraga Muuga sadamas juhtunut. Juba toona oli selge, et ilusatest juttudest enam ei piisa, tuleb asuda tõsiselt nii merereostuse seire- kui ka tõrjevahendeid soetama. Sellest ajast on ametis neljas peaminister, aga taas on rannas reostus ning ministrite huulil on sama jutt: peaks hakkama vahendeid soetama. Kui aastal 2000 oli raha tõesti napilt, siis nüüd enam juba ammu puuduse varju pugeda ei saa.
Kurva irooniana pandi vahetult pärast seda, kui Läänemeri oli rahvusvaheliselt eriti tundlikuks merealaks kuulutatud, just Eesti ranniku tundlikkus esimesena proovile. Loodus, nagu ikka, osutus tundlikuks, selle eest vastutav valitsus aga täiesti tundetuks.
On eriti imelik, et valitsuse vastutajad jõuavad sündmuskohale kõige viimasena, mitu päeva hiljem kui päästetöötajad ja vabatahtlikud. Ka siis võtab minister Reiljan millegipärast sündmuskohale kaasa asjasse mittepuutuva presidendi. Ja see seab ministri motiivide siiruse kõva kahtluse alla. Pigem nägi eilehommikune visiit välja president Arnold Rüütli maine pesemisena kui surmaohus õliste merelindude puhastamisena. Väga mage lugu.
Riikliku abituse või hoolimatuse kinnituseks on riigikontrolli audit 2004. aasta novembrist, mille põhijäreldused on, et keskkonnaministeerium ei ole suutnud tagada Helsingi konventsiooni täitmist, et merereostusjuhtumid jäävad Eestis avastamata, et Eestil puudub reostustõrje võime, karistused on liiga leebed ega arvesta keskkonnale tekitatud kahju jne. Riigikontroll tegi mitmeid ettepanekuid, kuidas ja millises tempos olukorda parandada. See dokument jõudis ka valitsusse, kus otsustati 2005. aastal koostada ja rakendada reostustõrje kava.
Aga nagu selgub, ei täida valitsus ka iseenda otsuseid, sest kava pole tänaseni ja tegutsemise asemel näitavad siseminister ja keskkonnaminister näpuga teineteise peale nagu lapsed liivakastis – et tema jättis tegemata, mitte mina.
On selge, et «õlifond», mida Reiljan pakub reostustõrje finantsallikaks, ei lähe praeguse transiidilembese koalitsiooni ajal läbi. Aga see ei vabasta ministrit vastutusest. Kui transiidiettevõtjaid ei julgeta või ei taheta maksustada, siis tuleb minna teist teed ja kulutada kodanikelt kokku korjatud raha.
Selle võib hiljem ettevõtetelt kogutavaga kompenseerida, keskkonnale tekitatud kahju on ükskõik kui suure rahaga pea võimatu kiiresti korvata. Raha eest uusi puhtaid randu ja linnuparvi Loode-Eestisse ei osta. Ja ainult pime ei suuda praegu «leida» neid paarisadat miljonit, mis seire- ja tõrjeseadmete ostuks vaja, sest ka pärast lisaeelarve tegemist on aasta lõpu seisuga mullustest maksulaekumistest 1,3 miljardit vaba krooni veel jagamata.

Vaja on ainult otsust
Eestil on täita rahvusvahelised ja põhiseaduslikud kohustused keskkonna kaitsel. Eesti valitsusel on reostustõrje mahajäämus ja probleemid teada vähemalt viis aastat. Meil on olemas vaba raha vajalikeks investeeringuteks. Meil on enamusvalitsus, mille plaanide kinnitamine riigikogus on garanteeritud. Ja kõige krooniks on meil ka inimesed, kes tahavad seda tööd teha, kes mõistavad ja väärtustavad meie loodust. Ainus, mis lahendusest puudu jääb, on valitsuse algatus ja otsus.
Seda otsust ei ole raske teha ja kasuliku otsuse eest noomida ei saa. Võimalik, et saaks isegi hääli järgmistel valimistel. Hilinenud otsus praeguseks hetkeks Eesti riigile juba tekitatud rahvusvahelist kahju olematuks ei muuda, samuti ei ärata see ellu juba hävinud linde ning muid rannikuvete elanikke.
See ei korva ka Loode-Eesti maaomanike ja näiteks turismiettevõtjate majanduslikke kaotusi eeloleval suvel. Aga kiire otsus ning otsustav tegutsemine annaks vähemasti lootust, et järgmise naftareostuse puhul ei peaks täpselt sedasama juttu kirjutama mis nüüd.