KAPLINSKI: Striptiislik maksupoliitika

Kas tahaksime olla ja elada nagu soomlased või nagu paraguailased?

Jaan Kaplinski
Sotsiaaldemokraat

Peaminister Andrus Ansipi kirjutis Eesti Päevalehes (31.1.) tulumaksu edasisest alandamisest tuli omamoodi üllatuseks. Üllatuseks sellepärast, et demonstreeris: Reformierakonnal ei ole pakkuda enam mingeid uusi olulisi ideid, selle asemel korrutatakse edasi vana ultraliberaalide loosungit. Reformierakonna arusaam majanduse ja heaolu arendamisest ning riigi konkurentsivõimest seisab ühel vaalal – madalatel maksudel –, nüüd siis lubatakse tulumaksumäära alandada 18 protsendini! Nii propageeritakse tegelikult edasi laenudele ja välisinvesteeringutele toetuvat majanduskasvu ning madalatel tööjõukuludel baseeruvat majandusmudelit. Mudelit, mis soosib vahendustegevust, spekuleerimist ja kinnisvaraäri. Samas loobutakse riigieelarve tuludest, millega toetada ja stimuleerida kohalikku tööstust, uute teadmiste ja väärtuste loomist ning eksporti.
Kui veel sajandi alguses andis kapitaliintensiivne tootmine 75–80% ühiskonnas loodud väärtustest, siis tänaseks oleme jõudmas ajastusse, kus sama osatähtsus majanduses on just teadmistel, oskusteabel, tehnoloogiatel, uuenduslikkusel ja loovusel, informatsioonil ja kommunikatsioonil. Reformierakond otsekui sooviks Eestis põlistada 19. ja 20. sajandi majandusmudelit. Madalad maksud ei soosi uuenduslikku, kõrgtehnoloogilist majandust, seda teeksid pikaajalised investeeringud haridus-, teadus-, tööstus- ja innovatsioonipoliitikasse, mida aga maksude edasine alandamine pigem pidurdab.

Parempoolsed loovad vaesust
Reformierakond rõhutab majandust kui kõige alust, vajadust luua rikkust, enne kui hakata seda jagama. Kuid viisid, kuidas püütakse rikkust luua, on naiivsed ja iganenud. Parempoolsed, kes on sõnades rikkuse ümberjagamise vastu, jagavad meie ühist vara järjekindlalt ümber vaesematelt rikkamatele. Kui jälgida viimaste päevade õlireostuse masendavaid pilte ja meenutada Tallinna tehnikaülikooli rektori sarkastilist märkust selle kohta, kui nigelasti finantseerib Eesti riik teadust, tekib tahes-tahtmata tunne, et peale pensionäride, noorte perede ja töötute maainimeste vireleb vaesuses Eesti riik ise. Meie autopark uueneb ja muutub aina luksuslikumaks, samal ajal ei suuda me korralikult jälgida oma rannikuvetes toimuvat. Teadmistepõhise majanduse arengu eelduseks on ülikoolides ja teadusasutustes rakendusuuringute ning tehnoloogiliste arendusprogrammide heldem rahastamine. Täna on teadusasutused puuduses, sageli saadakse ainsad vabad vahendid vara müügist. Jätkusuutliku arengu eelduseks on patentide taotlemise ja kaitsmise parem rahastamine. Seda kõike tuleks teha hoopis teadusfondi kaudu. Põhjust on alustada riiklikke inseneriõppe programme. Nende raames tuleks luua magistrantide-doktorantide, teadusasutuste ja ettevõtete vahel pika- ajalised stipendiumsüsteemid. Sama mudelit tuleks oluliselt võimendada ka kutseharidussüsteemis. Kui riik ei suuda ise teadust piisavate vahenditega kindlustada, tuleks soodustada vähemalt ettevõtete vastavat tegevust. Tasub kaaluda ettevõtete poolt (ka kutse)haridus- ja teadusasutustele tehtud toetuste, annetuste ja kinkide tulumaksust vabastamist. Samuti tasub kaaluda nendelt asutustelt ostetud töödele ja teenustele 5% käibemaksu kehtestamist. Arusaamatu on soovimatus mitte luua riigikogu tuleviku- või arengukomisjoni. Kuid investeerida tuleks just ettevõtete, poliitikute ja teadlaste dialoogi. Vägisi jääb mulje, et praegune valitsus ei hoolitse riigi tuleviku eest, et hedonistlikud ühepäevameeleolud – rohkem raha taskusse, pärast meid tulgu veeuputus või õlikatk – valitsevad ka Toompeal. Sotsiaaldemokraatidele pole maksupoliitika kunagi olnud riigivalitsemise eesmärk, vaid vahend majandusliku kasvu ja heaolu saavutamiseks. Me ei pea põhimõtteliselt õigeks ega majanduslikult arukaks, et kõige suurem efektiivne maksukoormus lasub just madalamate sissetulekutega kodanikel. Me ei pea ka põhimõtteliselt õigeks, et ettevõtted kasutavad küll riigi õiguskindlust, julgeolekut, infrastruktuure, haridus- ja teadussüsteemi, kuid annavad omalt poolt selle finantseerimiseks minimaalse panuse.

Sihiks Soome või Paraguai?
Riikide arengumootoriks on ka efektiivne ja läbipaistev avalik haldus. E-riigi arendamine vajab tõsisemat suhtumist: ühtne inforuum vajab õiguslikult korrastamist, olemasolevad registrid ristkasutusse võtmist, e-teenused kättesaadavamaks muutmist jne. Kui mujal väikeriikides on avalikku teenistusse astumise eelduseks kvaliteetne ja professionaalne haridus ning aus ja õiglane valikumehhanism, siis meil loevad aina enam parteipoliitilised kriteeriumid. Piisab, kui meenutada riigikogu hiljutist haldusdirektori konkurssi või maavanemate poliitilist ametissemääramist. Läbipaistmatud on endiselt ka avalike teenistujate palgad. Arenenud riigile ei ole kohane, et ametnike lisatasud on suuremad kui põhitasud ja ametnike palku tõstetakse valikuliselt, osakondade kaupa, nagu juhtus äsja jälle päästeteenistuses ja politseis. Eestis on ligemale 60 000 siin aastakümneid elanud muulast, kel pole täna õigust tööle. Neist pooltel pole mingit elamisluba ja pooltel on ajutine elamisluba. Kokku seega 60 000 alalise tööloata inimest (v.a endised sõja- väelased), kes ei tohi seaduste järgi Eestis tööd teha või kes on hõivatud varimajanduses ning satuvad kergesti kuritegevuse või narkomaania küüsi. Enamik neist on riigi ja omavalitsuste sotsiaalosakondade, supiköökide, öömajade, vanglate püsikliendid. Varsti oleme aga sunnitud neile maksma ka sotsiaalpensioni. Miks me ei või korrastada nende inimeste võimalusi teha tööd ja vähendada selle arvel sotsiaaltagatiste koormust? Miks me ei integreeri neid tööturupoliitikaga Eesti ühiskonda? Ja seda kodakondsuspoliitika põhimõtetega vastuollu minemata. Parempoolsete korduv kampaania madalate maksude heaks sunnib küsima, kas tahaksime olla ja elada nagu soomlased või nagu paraguailased. Paraguais minu teada ei ole üksikisiku tulumaksu üldse. Kui Nõukogude ajal oli meil tegu ülemäära suure ja kalli riigiga, mis meid ahistas ja ekspluateeris, siis kas nüüd oleme teel riik-vaestemaja suunas, kes ei suuda ise enda eest hoolitseda, vaid peab ka teedeehituseks, aidsi vastu võitlemiseks ja veepuhastusseadmete ehitamiseks santima raha Euroopa Liidu fondidest? Meie maksusüsteem vajab reformimist, kuid seda ei tohi teha striptiisi põhimõttel – mida napim, seda parem.