MIKKO: Teenuste direktiivi kesine kompromiss

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
sotsiaaldemokraat
(lugu ilmus 20. veebruari Äripäevas)

Tänaseks palju muudetud ELi teenuste direktiivi eesmärk oli luua tingimused ühe põhivabaduse, teenuste liikumise toimimiseks ka tegelikkuses. Vanad liikmesmaad lõid direktiivi ümber rohkem lokku, kui asi väärt oli. Eestis jäi tähelepanu oluliselt väiksemaks, kui oleks olnud kohane.
Direktiivi vastuvõtmine Euroopa Komisjoni (EK) ettepandud kujul poleks ohustanud töökohti vanas Euroopas, oht töökohtadele tuleb hoopis mujalt. Näiteks uuritakse röntgenipilte interneti abil järjest enam Indias, kus peetakse ka pankade palgaarvestust ja valmistatakse presentatsioone. Need on korralikud keskklassi töökohad, mida ELi uute liikmesriikide majandus vajaks.
70% ELi sisemajanduse kogutoodangust annavad teenused. Samas moodustavad piire ületavad teenused siseturu mahust vaid 20%. See tuleb enamasti suurfirmade arvelt, kes on praegusteski tingimustes võimelised valima soodsaima koha teenuse osutamiseks. Näiteks tehakse raamatupidamine firma Praha kontoris, palgaarvestus Varssavis, turunduslik andmekogumine ning analüüs aga hoopis Bratislavas.
Eesti ja ELi majanduse tegelikud edasiviijad, väikefirmad, ei saa endale mitut kontorit lubada. Sama lugu on advokaatidega, keda on praegu eriti vaja, sest enamikus riikides varitsevad uusi tulijaid ootamatud nõudmised. Tihti tohivad teenust osutada vaid erialaorganisatsioonide liikmed. Kunstlik defitsiit kergitab hindu.
Teenuste direktiiv pidi algselt parandama konkurentsitingimusi just väikefirmadele, tagades ka tarbijale paremad tingimused. Eestile oli teenuste direktiiv väga tähtis.
EK kavatses katta ühe direktiiviga kõik suurfirmadest väljapoole jäävad teenused. See riivas mitmeid huvigruppe vanas Euroopas. Palavat vaidlust tekitas artikkel 16, mis sätestas päritolumaa põhimõtte, samuti 24 ja 25, mis käsitlesid liikmesriikide ja kolmandate maade kodanike teenistuslähetusi.
EK pani ette, et teenusepakkuja peaks välismaal tundma ja täitma oma kodumaa seadusi, päritolumaa teostaks ka järelvalvet. Vastuvõtjamaal oleks aga õigus nõuda oma ohutus- ja keskkonnanõuete täitmist. Maksud ja sotsiaalkoormised kosutanuks eelarvet uues Euroopas, kolmandate maade tööliste maksud jäänuks aga kenasti vanasse Euroopasse.
Ametiühingute ja vanade liikmesriikide survel sündisid direktiivi tuhanded parandusettepanekud. Kompromissi hinnaks oli päritoluriigi põhimõtte kui termini likvideerimine. Artiklis 16 loeti ükshaaval üles, millised turulepääsu piirangud on keelatud. Lubatud piirangute nimistust jäid uute liikmesmaade survel välja sotsiaalsed ja tarbijakaitse kaalutlused.
Kuid kompromissideta oleks väiksed teenusepakkujad veel aastaid oodanud olukorra paranemist. Nüüd protsess vähemalt käib. Lootust on, et kompromissi küsitavamatele osadele antud vastuhääled ergutavad eelnõusse enne teist hääletust päritolumaa printsiibi taas sisse kirjutama.