KREITZBERG: Madalad maksud ei too edu

Peeter Kreitzberg
Riigikogu liige
Sotsiaaldemokraat

Küsime rahvalt: kas pooldate üksikisiku tulumaksu kaotamist? Rohkem kui kolmveerand küsitletutest vastab jah. Küsime, kas pooldate õppemaksuta kõrgharidust ja tasuta arstiabi? Umbes kolmveerand vastab samuti jah.

Jah, härra orav!
Kui aga küsida, kas igaüks peaks kinni maksma tema maal paikneva teejupi rajamise, või hoopiski: kas olete nõus politsei likvideerimisega, on pea kõik vastu. Mis sest, et nii oleks tõesti võimalik vähem makse maksta. Eesti peaminister eelistab rahva poole pöörduda esimese küsimusega. Loomulikult selleks, et saada vastus: jah, härra peaminister!
Kui kõik hakkaksid oma taskust kinni maksma oma laste haridust ja arstiabi, läheks see paljudele kallimaks kui praegu maksudest rahastatav teenus. Need, kes maksta ei saa, jäävad hariduse, arstiabi ja elementaarse turvalisuseta.
Maksusüsteem kajastab ühiskonnas valitsevat väärtussüsteemi, kultuuri. Kas peetakse lugu lastest ja vanuritest, kas ollakse valmis muutma elu elamisväärseks puuetega inimestele, kas ollakse valmis toetama viletsamas olukorras olevaid regioone, kas peetakse tähtsaks hariduslike võimaluste võrdsust või eelistatakse üleüldist võistlust edu ja ellujäämise nimel, et pühitseda võitjate paraadi.
Maksud on vaid vahend ühiste eesmärkide elluviimiseks. Kui eesmärke pole, puudub mõte ka maksudel ja ühiskonnal. Madalad maksud jätavad vaesemale inimesele mõne mündi rohkem taskusse, aga nõuavad seejärel palju rohkem tagasi, olgu siis arstiabi, hariduse, ühiskondliku transpordi, toasooja, vee või mõne muu teenuse eest tasumisel. Madalad maksud viivad avaliku teenuse erastamisele.
Maksudega ostetakse turvatunnet. Seda teeb nii rikas kui ka vaene. Vaesel on kindlus eluga hakkamasaamise suhtes, rikkal aga vaese suhtes. Enamikus tsiviliseeritud riikides panustavad jõukamad selliseks ühisturvaks rohkem kui vaesed. Ka rikkad kasutavad avalikke teenuseid, näiteks ühisraha eest rajatud teid ja tänavaid.

Maksud on eetikaküsimus
Maksusüsteem on isegi rohkem eetika kui majandusküsimus, kusjuures see, mis alul näib ebamajanduslik, osutub pikemas perspektiivis vägagi majanduslikuks, tagades stabiilse, tasakaalus ja jätkusuutliku ühiskonna.
Soome on siin hea näide. Oma ümberjagava (peaminister Ansipi väljendit kasutades) maksupoliitikaga on Soome suurim majandustegija maailmas. Majanduskeskkonda ei hävita praegusega võrreldes kõrgemad maksud, vaid kiirele isiklikule kasule orienteeritud egoistlik kultuur.
Peaminister näitab end küünikuna, andes mõista, et maksude abil jagatakse töötegijate raha ümber laiskadele või nendele, kes suudaksid end ise aidata. Kas siia liigituvad tõesti päästeametnikud, hooldusõed, raamatukoguhoidjad, politseinikud ja teised avaliku teenistuse esindajad, kelle elatis sõltub ainult maksudest?
Ansipi ettepanekuga samas Päevalehes on kaks pealkirja: «Kiirabi ei jõudnud valus vaevelnud lapse juurde» ja «Lähipäevil hukkub 4000 meres hulpivasse õlilaiku sattunud lindu». Praeguseks räägitakse 5000 linnust ja sellest, et süüdlast pole võimalik leida, kuna puudus raha korralikuks keskkonnaseireks. Meil kõigil on viimasest maksulangetamisest mõni kroon rohkem taskus, aga varsti pole võib-olla kohta, kus ujuda. Kas me oleme siis rikkamad?
Toetaksin madalamaid makse, kui meil poleks 80 000 vaesuses elavat last (nagu väidab sotsiaalminister), kui meie koolid oleksid korras, kui lastekodulapsed elaksid normaalsetes oludes, kui kõigile võimekatele noortele oleks tagatud võimalus omandada kõrgharidus, kui kiirabi jõuaks abivajajani 10 minutiga, kui meil oleks korralik Tallinna–Tartu maantee, kui me täidaksime põhiseadust ja tagaksime kõigile lastele tasuta põhihariduse ja võimaldaksime kõigile mõnegi tunni jagu huviharidust, kui ettevõtjate kätte jäävad suuremad summad läheks tõesti tootmise arendamisse ja töökohtade loomisesse, kui madalama astme riigitöötajate palgad ei paneks peaministrit imestama, kui Euroopa Liidus enam ei räägitaks Eestist kui viletsa innovaatilise potentsiaaliga ja odava tööjõuga riigist.

Mida Ansip vastu tahab?
Meie majandus on kasvanud, kuid viletsus pole kuhugi kadunud. Pigem paistab üldise majanduskasvu taustal veelgi paremini silma. Peaminister ei tohiks ühte silma kinni pigistada ning rääkida vanas heas sotsialistliku realismi stiilis vaid Eesti arenguedust.
Üksikisiku tulumaksu võiks alandada küll, koguni 10 protsendini, kuid nii, nagu on pakkunud Jaan Kaplinski: väiksema sissetulekuga inimestel. Samas võiks suurendada tulumaksuvaba miinimumi. Suure sissetulekuga inimesed võiksid ka praegusest rohkem maksta. Muide, progressiivse tulumaksu viis ellu Briti liberaal Lloyd George 1908. aastal ja enamikus riikides kehtib see siiani.
Ansip heidab teistele ette populismi. Kas aga on võimalik välja mõelda veel populistlikumat ideed kui üksikisiku tulumaksu üldine alandamine? Kui Savisaar pakub raha vaid Tallinna pensionäridele, siis Ansip lubab kõigile. Ei tea küll, mida ta vastu tahab.Eesti on, vähemalt sõnades, võtnud kursi teadmistepõhisele majandusele. Me peame üle minema kõrgtehnoloogilisele tootmisele, looma hulga kõrgepalgalisi töökohti, investeerima arendustegevusse. Me peame kindlustama oma lastele parima hariduse kõigil haridusastmetel, peame jõudma tasakaalustatud ühiskonda, kus õpetaja saaks oma palga eest keskenduda õpetamisele, politseinik turvalisuse tagamisele, arst patsiendi abistamisele. Et inimesed ei pea oma elu ja tervise pärast pidevalt muret tundma. See on tegelikult ainus asi, mis tõesti maksab, mis inimestele oluline on.
Madalatel maksudel ja odaval tööjõul põhinev majandusedu haihtub kiiresti. Kunagi võime jõuda ka Šveitsi olukorrani, kus madalad maksud, mis võetakse väga kõrgetelt palkadelt, tagavad avaliku ja majandussektori tasakaalustatud toimimise. Esialgu oleme sellest veel väga kaugel.