KREITZBERG: Keegi pole sündinud kaotajaks

Peeter Kreitzberg
riigikogu liige
(SDE)
(ilmus 2. märtsil 2006 Postimehes)

Peeter Kreitzberg kirjutab, et liberaalse turumajanduse vaimust kantud võistlemine meie hariduses tuleks lõpetada, sest «nähtamatu käsi» ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid pigem juurde.

Võistlusel on mõtet siis, kui tulemus on mõõdetav ja mõõdetakse õiget asja. Spordis tekib sellega harva probleeme, kuigi ka seal vaieldakse stiilipunktide üle nii suusahüpetes kui ka iluuisutamises.

Võistlus ja valikuvabadus on turumajanduse vundamendiks. Kindlasti on neid, kes kujutavad ette, et võistlus koolide ja õppijate vahel tõstab hariduse kvaliteeti. Arvan, et, haridusvaldkonnas toimuv võistlus ahendab hariduse mõtet ja pole vääriline alternatiiv võrdsete haridusvõimaluste poliitikale. Teeme parem lõpu viletsale haridusele, selle asemel et luua ühiste pingutustega vähemusele aina paremaid võimalusi sellest pääsemiseks.
Eesti haridusvõistlus pole võistlus parema hariduse, vaid erinevate koolide vahel õppivate peade eest. See on võistlus parema rahastamise eest. Võistlevad samal haridustasandil asuvad haridusasutused, aga riigieelarverahade pärast võistlevad ka ülikoolid ja algkoolid omavahel. Kuidas on sellises olukorras võimalik koostada hariduse arendamise strateegiat, mis järgiks ühiskonna kui terviku huve?
Meie haridusvõistlus on võistlus paremate riigieksamitulemuste eest. Võistlus taandub drillitavateks riigieksamiülesannete lahendusteks, kus tulemused on täpselt ja kiiresti mõõdetavad. Eliitkoolid oma parimate õpilastega võistlevad nagu sumomaadlejad inimesega tänavalt.

Mitmete maade praktika näitab, et koolidevaheline võistlus suurema arvu õpilaste pärast koos kooli vaba valikuga viib ruttu hariduslikule eraldumisele.
Algul valivad õpilased kooli, seejärel eraldub hulk koole, kes hakkavad mingite tunnuste alusel õpilasi valima. Andekamaid, rikkamaid, või hoopis soo ja etniliste tunnuste alusel.
Uus-Meremaal vahetati 1991. aastal välja 40 aastat kestnud koolipiirkondade poliitika, mis otsustas, millises põhikoolis keegi õpib. Kooli valik muudeti vabaks. Paljud koolid viisid sisse oma vastuvõtukriteeriumid. Algas võistlus pearaha eest.
1998. aasta Uus-Meremaa koolireformi tagajärgede uuring tegi üldise järelduse, et aset oli leidnud ulatuslik sotsiaal-majanduslik ja etniline polarisatsioon.

Võistlus kihistab

Kui rahastamise abil panna koolid võistlema selle nimel, kes suudab endale kõige rohkem õpilasi haarata või kelle lõpetajaid astub kõige rohkem ülikoolidesse või kes suudab endale riigieelarvest kõige rohkem raha hankida, siis tegeleme vale võistlusega.
See süvendab kihistumist, haridusasutuste politiseerumist ning muudab õppimise ja õpetamise karikatuuriks. Noored peibutatakse kooli eelarve huvides vale karjääri lätetele.
Neoliberaalid usuvad, et koolide võistlus õpilaste arvu pärast tõstab hariduse kvaliteeti. Eeldatakse, et õpetajad ja nende vanemad teavad, millises koolis antakse kvaliteetset ja millises vähem kvaliteetset haridust.
Gümnaasiumide riigieksamid pakuvad tõesti teavet, kuid mitte õpetamise, vaid õppijate taseme kohta.

Kunagi küsisin ühelt haridusministrilt, kes koolidevahelist võistlust propageeris, et ta nimetaks viis parimat ja viis halvimat Eesti põhikooli. Minister ei osanud vastata.
Kui oleks osanud, siis oleksin küsinud, miks osa Eesti koole on tükk maad viletsamad kui teised.
Ehk, miks peame leppima olukorraga, et mitmes Eesti piirkonnas pakutakse viletsat haridust. Tegelikult peavad igas koolis olema tingimused korraliku hariduse saamiseks.
Põhihariduse tasandil peab haridus liikuma inimese juurde, mitte inimene ei pea riigi teisest otsast otsima head haridust. Just see on hariduslike võimaluste võrdsuse põhimõte, mis peaks olema riikliku hariduspoliitika aluseks.

Haridus on strateegiliselt sama tähtis tegevusvaldkond kui riigikaitse, kus nõrku üksusi ei tohi olla ja erinevad pataljonid ei võistle omavahel, kes ellu jääb, vaid täidavad koos ühist ülesannet.
Haridusvõistluse tegelikud tulemused selguvad aastakümnetega ja ka siis pole nad tegelikult mõõdetavad. Kas on võimalik öelda, et alla keskmise teeniv raamatukogu töötaja on vähem edukas kui kümneid miljoneid teeniv ärimees?
Võib-olla on riigi püsimajäämine rohkem väikesepalgalise õpetaja kui suurte sissetulekutega ärimeeste käes. Haridusvõistlus on parimal juhul nullsumma mäng, kus kaotused ja võidud teineteist tasakaalustavad, kuid usun, et kaotused on suuremad.

Eesti koolivõrgu kujunemine on jäetud haridusasutuste omavahelise võistluse hooleks. Pealegi annab seadustik ja rahastamine selged eelised suurtele linnakoolidele. Kogu keskharidus liigub kiiruga linnade suunas. Kui juba keskharidus on linnas, siis leiavad paljud vanemad, et otstarbekas on panna oma laps algusest peale linnakooli õppima.
Hämmastav on rahvaliidu käitumine riigikogus, kelle regionaalminister pooldab valdadevahelise tasaarvelduse jätkumist, mis sunnib väikseid valdu rahastama oma laste õpetamist linnades. Sellega võetakse raha ära pooltühja maakooli allesjäänud õpilastelt. Nii kaovad maal mitte ainuüksi keskkoolid, vaid ka algkoolid.

Kõrghariduspoliitikas on levinud seisukoht, et valik, mille õppijad on teinud, näitab, mida on riigil ja tudengeil vaja. Samas on ülikoolide juhid vastu seisukohale, et üliõpilaste valik kajastab hariduse kvaliteeti ja näitavad näpuga erakõrgkoolide poole. Suurimad erakõrgkoolid oma paisuva õppemaksuga on ju hoopiski meie avalik-õiguslikud ülikoolid.