LAUR: Kivipalluri odav propaganda

Jarno Laur
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 22.08.2006 SLÕhtulehes)

Evelin Sepa loogika kohaselt («Poliitika pole ometi kivipall!») on katse jõuda presidendivalimistel esimest korda laiapõhjalise konsensuse kandidaadini riigikogus vaid mäng ja katse kellelegi ära teha.
Enamgi, tuntud Keskerakonna hääletoru leiab, et nüüd, kui keskpartei on Rahvaliidu leivad avaliku lepinguga oma kappi pannud hinnaga valida tagasi üks väärikas, ent ilmselgelt puhkusepõlve ära teeninud ikoon, tähendab Toomas Hendrik Ilvese valimine vastuseisu kõigele sellele, millest Keskerakonna ja Rahvaliidu lepingus juttu.
Muu hulgas on seal ju tõesti sotsiaaldemokraatidelegi väga meelepäraseid punkte. Suur hulk on meie eelnõudest, mille valitsusliit tagasi lükanud, lausa maha kirjutatud. See ometi ei tähenda, et me peaksime presidendivalimistel ühtäkki eelistama sotsiaaldemokraat Ilvesele Rüütlit.
Presidendivalimisteks kokku tulnud erakondade ümarlaud oli katse murda senine praktika, seetõttu oli ta avatud kõigile erakondadele, kes selles osaleda soovisid. Mäletatavasti oli Keskerakond innukas kaasalööja. Kui Keskerakond kasutas võimalust osaleda protseduuris vaid oma tänasele partnerile surve avaldamiseks, näitab see nende väändunud mõttemalli, mitte seda, et ümarlaud oleks vildak olnud.
Kokkuleppe tulevik ei sõltu presidendi isikust, vaid valijate häältest parlamendivalimistel. Keskerakond ja Rahvaliit on täna enamusvalitsuse osapooled. Rahvaliit on olnud selles rollis vahetpidamata 2003. aasta valimistest saati, Keskerakond aga varsti kaks aastat. Need erakonnad on valitsuses oldud aja jooksul teinud kõik selleks, et nende leppes toodud eesmärgid ei täituks. Kes jättis politseinikud ja päästjad palgata? Kes ei liigutanud lillegi keskkonnareostuse vastu võitlemiseks valmisoleku tagamisel? Kes ei toetanud sotside ettepanekuid tervishoiu täiendavaks rahastamiseks või hääletas vastu meie ettepanekule anda põhikooliõpilastele tasuta töövihikud? Näidata siinjuures näpuga sotsiaaldemokraatidele on silmakirjalik.
Keskerakonda ja Rahvaliitu seob ühine soov, et Savisaarest saaks peaminister, presidendivalimised on vaid selle mängu atribuut ja Arnold Rüütlist tehtud käpiknukk. Isegi kui Rüütel saab presidendiks, mida on raske uskuda, siis ei pruugi see aidata Savisaart peaministriks.