MIKKO: Reeperbahni orjakaubandus

Marianne Mikko
Sotsiaaldemokraat, Euroopa Parlamendi saadik
(artikkel ilmus 12.06.06 SLÕhtulehes)

Jalgpalli maailmameistrivõistluste esimesed mängud on peetud. Võetud on esimesed võidujoogid, uputatud esimene kaotuskibedus. Suur osa mängudest on veel ees.
40 000 naisele ja tüdrukule on aga ees veel kuu aega seksiorjust. Nad on kurjategijate poolt kogu maailmast, peamiselt Ida-Euroopast, illegaalselt sisse veetud, et teenindada hüppeliselt kasvanud bordellikülastajate tulva.
Tõsi-tõsi, ka Europol kinnitab, et Pärnu linna elanike jagu Ida-Euroopa naisi on jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal staadionide kõrval löögi all.

Bordellidega ei võidelda
Saksamaa ei saa hakkama Weltmeisterschafti (maailmameistrivõistlused) äärealadel vohava inimkaubanduse peatamisega. Sest Saksa võimud ei näi soovivat võidelda inimkaubanduse peamise vahendaja – bordelliäriga.
Ettevõtlus, mis elatab end inimkeha müügist, on Saksamaal legaalne. Isegi soositud, võiks öelda. Saksamaal on rammus kultuurikiht teostest, mis näitavad lõbumajade maailma romantilisena.
Filminäitleja ja laulja Hans Albers on tuntud filmide ja lauludega, mis kujutavad Reeperbahni, Hamburgi punaste laternate linnaosa, vägagi romantilise kohana. Mehised merekarud, kuldse südamega hoorad ja omamehelikud kõrtsmikud. Lisaks veel vaatemängulised poksimatšid.
Hapukurgihooaja saabudes jooksevad kõikidel telekanalitel vähemalt kord nädalas dokfilmid Reeperbahni ajaloost ning intervjuud sealse äri legendidega. Legendid muidugi lisavad kuldset ja roosat tooni omaaegsele elule.
Nüüdse reaalsuse kannavad nad Ida-Euroopast tulnud jõukude arvele, kes inimihu asemel narkootikumidega kaubitsema tikuvad.
Populaarsed on ka saated seksiäri töötajatega, kelle spetsialiteet on meeste kettipanek ja piitsutamine.
Enamasti tugevama kehaehitusega vanemad naised räägivad, et mehed tahavadki ainult natuke distsipliini, hoolivust ja emalikkust. Ja end tühjaks rääkida.
Reeperbahni tegelikkuses on romantikat, emalikkust ja hoolivust aga alati väga vähe olnud. Karm ärakasutamine ja vägivald on sobivamad epiteedid. Lisaks tulevikuväljavaadete puudumine, depressioon, enesetapumõtted ja narkosõltuvus.

Ohvrid vaid naised
Kui kõik oleks korras, ei keelduks eetikale rõhku panevad raamatupidamisfirmad sutenööride majandusaruandeid auditeerimast. Tänavatüdrukud ei käituks üliagressiivselt teiste naiste suhtes – ja üldse kõigi suhtes, kes tahavad küll näha, aga mitte osta.
Herbertstrassele, kus tegelikult asuvad kurikuulsad vaateaknad, viidaks kooliekskursioone, et tutvustada edukaid naisi ühiskondlikult kasulikus ametis. Mõni saaks presidendilt ordenigi rinda…
Päriselus on Herbertstrasse aga suletud kõrge läbipaistmatu metallpiirdega, millel on silmatorkav keelusilt. Jällegi on soovitud vaid seksinäljas mehed, rahakotid õieli. Naised, lapsed ja koerad aga peavad tara taha jääma.
Riigi pakutavaid garantiisid julgeb taotleda vaid kaheksandik kõigist Saksamaa prostituutidest. Ülejäänud pole end ametiasutuses seksitöötajatena registreerinud. Seksiäris ärakasutatavad naised tahavad varjata kibedat alandust. 4/5 prostituute kannatab kroonilise depressiooni all, 2/3 on mõelnud enesetapule.
Loomulikult ei lõpetaks prostitutsiooni keelustamine naiste ekspluateerimist. Vargused ja mõrvad on olnud keelatud inimühiskonna tekkest alates, kuid ometi pole need lõppenud.
Siiski ei arva keegi, et neid peaks sallima ja soosima, kuni kurjategija nende pealt maksu maksab.
Prostitutsioon erineb teistest isikuvastastest tegudest eelkõige selle poolest, et tema ohvrid on peamiselt naised. Nii sutenöörid kui ka nende kliendid on aga valdavalt mehed. Nagu ka seadusandjad, valitsus ja kohtuvõim.
Ei ole saladus, et poliitikute, ärimeeste ja kultuuritegelaste seas on bordellide populaarsus tunduvalt suurem kui rahvastikus keskmiselt. Mõni eriti edukas käib seal ka tõepoolest piitsa saamas. Enamasti, eriti Eestis, on tasakaalustamisvajadus aga vastupidine ning alandusi peab taluma seksiori.
Prostitutsiooni kaitsevad mõjukad kihid nii Saksamaal kui ka Eestis. Kuid see äri on minu arvates eestlastele tegelikult võõras.
Kummastav oleks ettegi kujutada Georg Otsa, Eesti Hans Albersit, Saaremaa suveöö asemel hoopis lõbumajadele ja rusikavõitlusele oodi laulmas.