PÄRNITS: Puudega inimesed tuleb rahahädast välja aidata
Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 2006. aasta mais maakondlikes ajalehtedes)
Kuigi 2006. aasta ei ole veel poole pealegi jõudnud, on riigieelarvelised rahad puuetega inimestele rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks paljudes teenust osutavates asutustes üle Eesti otsa saanud või kohe saamas. Suvest alates võib tekkida Eestis olukord, kus puuetega inimesed ei saa aasta lõpuni riigipoolset rehabilitatsioonialast sotsiaalteenust, mis parandaks nende toimetulekut ja aitaks kaasa töötamisele või tööle asumisele. Samas on igal puudega inimesel õigus saada aasta jooksul riigi poolt rehabilitatsiooniteenust 5000 krooni ulatuses, vastavalt sellele, millist teenuse liiki inimesel parasjagu vaja on.
Kuidas selline olukord?
Aastaid alarahastatud teenusele anti sel aastal võrreldes eelmiste aastatega riigieelarvest küll tublisti rohkem raha, kuid kuna eelmise aasta võlg tervishoiuasutuste ees tahtis tasumist, jäi selleks aastaks teenuse ostmiseks ca 20 miljonit krooni vähem raha kui eelmisel aastal. Nii pidi ministeeriumil juba eelarve kinnitamisel olema selge, et 2006. aastaks eraldatud rahast puuetega inimeste rehabiliteerimiseks ei piisa. Kindlasti on tõusnud ka inimeste teadlikkus taolise võimaluse olemasolust ja seega on ka teenuse tarbijaid rohkem.
Esimesena lõppesid rahad populaarsetes asutustes nagu Värska Sanatoorium ja Haapsalu Rehabilitatsioonikeskus, kus inimesi asuti panema järjekorda järgmiseks aastaks. Seni oli võimalus abivajajat suunata teistesse teenust osutavatesse asutustesse üle Eesti, kuid tasapisi otsa lõppevad rahad ei võimalda peagi ka seda enam teha.
Rahapuudus kergitab aga ka ühe teise probleemi – nimelt ei saa siis puuetega inimestele koostada rehabilitatsiooniplaani. Nimelt ei võimalda plaani puudumine seaduse järgi määrata puude toetust ning inimesed võivad kaotavad rahas. Olgugi, et nende plaanide tegemist on palju kritiseeritud. Iseenesest ei ole rehabilitatsiooniplaani, kus kirjeldatakse inimese taastumiseks vajalikke tegevusi, koostamine vale asi. Küll aga ei peaks rehabilitatsiooniplaani nö sunduslikult koostama kõikidele puudega inimestele või tegema seda kõigile ühes ja samas mahus. Ka ei ole vaja tehtud plaani igal aastal uuesti teha. Probleem on siin eeskätt selles, et plaani koostamise eest küsitakse mõistagi raha ja see võtab suure osa puudega inimese rehabilitatsiooniteenuseks ettenähtud rahast. Kuigi sotsiaalminister lubas juba aasta alguseks tuua Riigikogusse eelnõu, kus need probleemid oleksid ära lahendatud, ei ole asi Riigikogusse jõudnud.
Praegu aga võib tekkida olukord, kus puude tekkimisel ei saa inimesed riigieelarveliste vahendite otsalõppemise tõttu endale rehabilitatsiooniplaane, mis pole kaugeltki normaalne. Nimelt ei võimalda plaani puudumine seaduse järgi määrata puude toetust ning inimesed võivad kaotavad rahas.
Kuidas edasi?
Eduka majandusega euroopalikule riigile ei ole kohane, et elementaarset teenust puuetega inimestele ei ole võimalik pakkuda üle Eesti. Rehabilitatsiooniteenuse edasilükkamine kaugemasse tulevikku halvendab inimeste tervist. Väga on vaja rehabilitatsiooni tööealistele puudega inimestele või töövõime kaotanud inimestele, et inimene end paremini tunneks ja saaks tulevikus töödki teha. Kahtlemata tuleb tagada pidev teenuse andmine lastele. Pikalt on lahendamata vanemate inimeste rehabilitatsiooniteenuse mahu küsimus. See raha, mis vanemate inimeste rehabilitatsiooniks (sealhulgas füsioteraapia teenuseks) jagatakse, on mõistagi häbiväärselt väike. Seda teemat veeretatakse sotsiaalministri Jaak Aabi poolt ühest kohtumisest teise, selle asemel, et teatud arengukava vastu võtta ja parema tulemuse nimel pidevalt edasi liikuda. Kaasa aitaks kindlasti haigekassa poolt taastusraviteenuse võimaldamine suuremas mahus. Selge on see, et sotsiaalminister peab tagama, et teatud asutuste poolt teenuse pakkumine ei katkeks, kuni lisaeelarvest raha teenuse jaoks juurde antakse. Selle aasta sügisel koostatavast ligi 3-miljardilisest riigi lisaeelarvest tuleb rehabilitatsiooniteenuse pakkumiseks üle Eesti eraldada samapalju raha, kui sel aastal juba eraldatud on. Sotsiaaldemokraadid taolise ettepaneku lisaeelarvesse ka kindlasti teevad. Järgmise aasta rahade eest tuleb aga sotsiaalministril valitsuses paremini seista, et tänaseid segadusi vältida. Enamus meist ei kahtle enam selles, et inimeste tervise ja turvalisuse tagamiseks tehtavate riigipoolsete kulutuste hulk peab järgmistel aastatel jõuliselt tõusma. Küll aga ei lähe selle vajadusega kokku tänase valitsuskoalitsiooni nö õhukese riigi poliitika, kus jätkuvalt vähendatakse tulumaksu protsenti ka kõrgetelt ja väga kõrgetelt palkadelt ja dividendidelt.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 2006. aasta mais maakondlikes ajalehtedes)
Kuigi 2006. aasta ei ole veel poole pealegi jõudnud, on riigieelarvelised rahad puuetega inimestele rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks paljudes teenust osutavates asutustes üle Eesti otsa saanud või kohe saamas. Suvest alates võib tekkida Eestis olukord, kus puuetega inimesed ei saa aasta lõpuni riigipoolset rehabilitatsioonialast sotsiaalteenust, mis parandaks nende toimetulekut ja aitaks kaasa töötamisele või tööle asumisele. Samas on igal puudega inimesel õigus saada aasta jooksul riigi poolt rehabilitatsiooniteenust 5000 krooni ulatuses, vastavalt sellele, millist teenuse liiki inimesel parasjagu vaja on.
Kuidas selline olukord?
Aastaid alarahastatud teenusele anti sel aastal võrreldes eelmiste aastatega riigieelarvest küll tublisti rohkem raha, kuid kuna eelmise aasta võlg tervishoiuasutuste ees tahtis tasumist, jäi selleks aastaks teenuse ostmiseks ca 20 miljonit krooni vähem raha kui eelmisel aastal. Nii pidi ministeeriumil juba eelarve kinnitamisel olema selge, et 2006. aastaks eraldatud rahast puuetega inimeste rehabiliteerimiseks ei piisa. Kindlasti on tõusnud ka inimeste teadlikkus taolise võimaluse olemasolust ja seega on ka teenuse tarbijaid rohkem.
Esimesena lõppesid rahad populaarsetes asutustes nagu Värska Sanatoorium ja Haapsalu Rehabilitatsioonikeskus, kus inimesi asuti panema järjekorda järgmiseks aastaks. Seni oli võimalus abivajajat suunata teistesse teenust osutavatesse asutustesse üle Eesti, kuid tasapisi otsa lõppevad rahad ei võimalda peagi ka seda enam teha.
Rahapuudus kergitab aga ka ühe teise probleemi – nimelt ei saa siis puuetega inimestele koostada rehabilitatsiooniplaani. Nimelt ei võimalda plaani puudumine seaduse järgi määrata puude toetust ning inimesed võivad kaotavad rahas. Olgugi, et nende plaanide tegemist on palju kritiseeritud. Iseenesest ei ole rehabilitatsiooniplaani, kus kirjeldatakse inimese taastumiseks vajalikke tegevusi, koostamine vale asi. Küll aga ei peaks rehabilitatsiooniplaani nö sunduslikult koostama kõikidele puudega inimestele või tegema seda kõigile ühes ja samas mahus. Ka ei ole vaja tehtud plaani igal aastal uuesti teha. Probleem on siin eeskätt selles, et plaani koostamise eest küsitakse mõistagi raha ja see võtab suure osa puudega inimese rehabilitatsiooniteenuseks ettenähtud rahast. Kuigi sotsiaalminister lubas juba aasta alguseks tuua Riigikogusse eelnõu, kus need probleemid oleksid ära lahendatud, ei ole asi Riigikogusse jõudnud.
Praegu aga võib tekkida olukord, kus puude tekkimisel ei saa inimesed riigieelarveliste vahendite otsalõppemise tõttu endale rehabilitatsiooniplaane, mis pole kaugeltki normaalne. Nimelt ei võimalda plaani puudumine seaduse järgi määrata puude toetust ning inimesed võivad kaotavad rahas.
Kuidas edasi?
Eduka majandusega euroopalikule riigile ei ole kohane, et elementaarset teenust puuetega inimestele ei ole võimalik pakkuda üle Eesti. Rehabilitatsiooniteenuse edasilükkamine kaugemasse tulevikku halvendab inimeste tervist. Väga on vaja rehabilitatsiooni tööealistele puudega inimestele või töövõime kaotanud inimestele, et inimene end paremini tunneks ja saaks tulevikus töödki teha. Kahtlemata tuleb tagada pidev teenuse andmine lastele. Pikalt on lahendamata vanemate inimeste rehabilitatsiooniteenuse mahu küsimus. See raha, mis vanemate inimeste rehabilitatsiooniks (sealhulgas füsioteraapia teenuseks) jagatakse, on mõistagi häbiväärselt väike. Seda teemat veeretatakse sotsiaalministri Jaak Aabi poolt ühest kohtumisest teise, selle asemel, et teatud arengukava vastu võtta ja parema tulemuse nimel pidevalt edasi liikuda. Kaasa aitaks kindlasti haigekassa poolt taastusraviteenuse võimaldamine suuremas mahus. Selge on see, et sotsiaalminister peab tagama, et teatud asutuste poolt teenuse pakkumine ei katkeks, kuni lisaeelarvest raha teenuse jaoks juurde antakse. Selle aasta sügisel koostatavast ligi 3-miljardilisest riigi lisaeelarvest tuleb rehabilitatsiooniteenuse pakkumiseks üle Eesti eraldada samapalju raha, kui sel aastal juba eraldatud on. Sotsiaaldemokraadid taolise ettepaneku lisaeelarvesse ka kindlasti teevad. Järgmise aasta rahade eest tuleb aga sotsiaalministril valitsuses paremini seista, et tänaseid segadusi vältida. Enamus meist ei kahtle enam selles, et inimeste tervise ja turvalisuse tagamiseks tehtavate riigipoolsete kulutuste hulk peab järgmistel aastatel jõuliselt tõusma. Küll aga ei lähe selle vajadusega kokku tänase valitsuskoalitsiooni nö õhukese riigi poliitika, kus jätkuvalt vähendatakse tulumaksu protsenti ka kõrgetelt ja väga kõrgetelt palkadelt ja dividendidelt.
posted by Triinu at 5/28/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home