ILVES: Presidendi roll ja vastutus anno 2006

Toomas Hendrik Ilvese ettekanne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu koosolekul 7. mail 2006

Seisan siin täna teie ees õige mitmes rollis. Nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse kui volikogu liikmena ning ka sellesama juhatuse poolt koos Liina Tõnissoni ja rektor Jaak Aaviksooga teistele parteidele arutamisks esitatud kandidaadina Vabariigi Presidendi ametisse. Tänan kõiki neid, kes on mind toetanud, kes on eri aegadel tegelenud minu veenmise ja julgustamisega ning kelle hea sõna aitab edasi liikuda.

Eesti aktiivsest sisepoliitikast juba mõni aasta eemal olnuna on mul raske prognoosida, kas viie erakonna ettevõtmine valida president ametisse juba Riigikogus, on jõukohane ülesanne või mitte. Täpselt samuti on täna võimatu spekuleerida, kes esitatud kandidaatidest võiks saada vajaliku toetuse. Ei minul endal ega ka teil ei ole siin ja praegu mõtet ehitada õhulosse ega teha sellest presidendiotsingu protsessist ei spordivõistlust ega ka mitte Eurovisooni laulukonkurssi. Kaotajaid ei ole. Ainuüksi debatt ise on hea, teeb meid targemaks ja viib Eesti elu edasi.

Vaadelgem seda kui väljakutset ja võimalust, mis ehk täitub. Aga vaadelgem seda ka kui näidet selle kohta, kas minevikust on suudetud õppida või mitte. Ja seetõttu ei ole ka see järgnev jutt siin mitte võimaliku presidendi tegevusprogamm, mida Keskerakonna üks juhte mõni päev tagasi ajalehe vahendusel minult nõutas, vaid pigem minu ettekujutus sellest, kuidas saaks president kehtivate seaduste raamides oma riiki ja rahvast parimal viisil teenida.

I

President, nagu teame, peab Eestis olema parteideülene. Mis ei tähenda lahti ütlemist oma maailmavaatest ja seisukohtadest, sest seisukohtadeta presidenti ei ole kellelegi vaja. Ja see, kes presidendiks saamise nimel ütleks lahti oma põhimõtetest ja arvamustest, näitaks, et tema ainus siht ongi presidendiks saamine. Misjärel seda põhimõttetühja persooni asutaks täitma kellegi teise mõtetega. Milleks siis üldse presidenti vaja?

Parteideülesus tähendab eemaldumist parteipoliitikast ja mingi kindla erakonna huvide esindamisest. President ei saa olla populaarne kattevari erakonnapoliitilisele sehkendamisele või siis magnet, mis peab mõnele parteile tõmbejõudu lisama. Ei saa olla sellist asja nagu presidendipartei, kuigi me just sellist sõnapaari oleme viimase viie aasta jooksul palju kordi kuulnud.

Mulle on saamas selgeks, et presidendipartei mõiste taga käib mäng selle nimel, et oma mees kindlustaks seejärel oma erakonna võimul püsimist või tagaks võimule saamise. Ilmselt just seepärast peabki praegune president osalema ühe erakonna raha- ja lubaduste jagamise maakondlikel üritustel võimalike presidendivalijate ees. Sellise suhtumise loogiline antitees peab siis kõlama kui hoiatus ja ähvardus – kui presidendiks saab keegi teine, siis jääb ka raha saamata ja võim tulemata. Ja selle hirmus ei peeta paljuks valetada, hirmutada ja pori loopida. Ütlen omalt poolt: mind ei ole mõtet provotseerida. Suurim häbi poriloopijatele on see, kui teised ei muutu nende sarnaseks.

Aga just siin, presidendi kaasamises rahajagamis- ja hoiatuskampaaniatesse, rikutaksegi kõige otsesemalt toda parteideülesuse põhimõtet. Mille üks põhialus on lihtne ja selge – president teeb pärast valimisi valitsuse moodustamise ülesandeks sellele parteile, selle peaministrikandidaadile, mis kogus valimistel kõige rohkem hääli. Kui temal valitsuse kokkupanemine ei õnnestu, siis saab pärast konsultatsioone volitused see isik, keda on peaministrina valmis toetama Riigikogu enamus.

Need on reeglid, mida kavatsen valituks osutumise korral järgida. Iga erakond peab ikka ise end oma varasemate tegude ja valimislubaduste kaudu valijatele vajalikuks ja lähedaseks tegema, mitte aga lootma riigipea poolsele erikohtlemisele.

II

Eelöeldust tuleneb ka vastus ühele teisele nädala hakul meedias tõstetud küsimusele: minu vaated ja seisukohad on teada. Neid reedavad mu erakondlik kuuluvus nii Eestis kui Euroopas. See peegeldub euroopalikes väärtushinnangutes, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna partnerites. Minu arvamus on esindatud kümnetes ajaleheartiklites ja kõnedes.

Aga seegi küsimus konkureerivast erakonna leerist justkui osundab, et sotsiaaldemokraadist president hakkaks edendama Eestis sotsiaaldemokraatiat, liberaalist riigipea liberaalsust jne. Mulle tundub, et niimoodi küsijad ei adu hästi, et Eesti ees lähiaastatel ja aastakümnel seisvad probleemid ei küsi maailmavaate järgi ning neid ei saa lahendada kas konservatiivselt või sotsiaaldemokraatlikult. Lahendused peavad olema pikaajalised, nende lahendamine peab käima valitsusest valitsusse. President saab nendele probleemidele tähelepanu juhtida, küsimusi tõstatada ning parteipoliitilisest punktinoppimisest eemal seisjana ka jälgida, et oluliste küsimustega tegeldaks ning et neid lahendataks.

Sest – kuidas saab erineda Eesti pikaajaline energiapoliitika, sotsiaaldemokraatlik või konservatiivne, olukorras, kus naftabarreli hind on viimase kolme aasta jooksul kallinenud kolm korda ning hinnatõusu lõppu ei ole näha? Presidendi maailmavaatest ei sõltu siin midagi, naftat ei hakka tulema ei diivanist ega ka Eesti rannavetest. Aga energeetika olukorrast sõltub Eesti majandus, Eesti rahva heaolu, meie sise- ja välispoliitiline sõltumatus. Milliseks kujuneb Eesti elu olukorras, kus paagitäis bensiini hakkab maksma pool igakuisest pensionist või palgast? Linnades saadaks vist hakkama, aga mis juhtub maal?

Edasi – kuidas sõltub presidendi ideoloogilistest seisukohtadest kõik see, mis paratamatult toimub Eesti ümber, meie välispoliitilises ruumis, Euroopa Liidu sees ja kaugemal. On täiesti väär ja lubamatu rääkida sellest, kas Eestile on vaja pigem sisepoliitikale või välispoliitikale keskenduvat presidenti. Need valdkonnad on omavahel seotud ja globaliseeruvas maailmas need seosed üha tihenevad.

Välispoliitikat unarusse jättev president justkui signaliseeriks, et välispoliitika on valmis. Et ajalugu on valmis, nagu filosoof Fukuyama 15 aastat tagasi ekslikult oletas. Et Euroopa Põhiseaduse Lepe on surnud, nagu mõned väidavad. Aga kui ta on surnud, siis miks tegelevad osad Euroopa Liidu vanemad riigid juba praegu Tuum-Euroopa idee ja selle ehitamisega?! Nad teevad seda põhjusel, et Põhiseaduslik Lepe – jah, möönan, et pealkiri on ebaõnnestunud – pidi lahendama laienenud Euroopa ees seisvaid probleeme. Kui üks lahendusviis ei õnnestunud, siis miks peame uskuma, et ei otsita uusi lahendusi või et probleemid kaovad?! Ei kao. Ja on Eesti valida, kas vaatame neid protsesse kõrvalt, või mõjutame neid Eesti tuleviku huvides, kõiki riigi võimalusi kasutades ja kõigi selleks seatud ametiisikute toel. President on kindlasti üks neist, kel on vajalik positsioon ja autoriteet Eesti huvide kaitsmiseks kohtumistel oma kolleegidega.

III

Kolmandaks – ja siit tuleb taas vastus ühele küsimusele, õigemini kahtlusele. See on mineviku mõtestamine ja selle aasta algul koos riiklike aumärkide jagamisega taas vallandunud debatt meie nõukogude pärandi küsimuses.

Kui tõstatasin paaris leheartiklis küsimuse, et kas ei tuleks mineviku ausa lõpparve ja ajaloolise õigluse huvides siiski välja selgitada need isikud, kes karjääri pärast, kadedusest või lihtsalt kehva iseloomu tõttu kiusasid 1970. aastatel ja 1980. aastate esimesel poolel taga sadu meie kaaskodanikke – 40 kirja autoreid ja nende pereliikmeid; neid, kes rääkisid nn riigivastaseid anekdoote, kes ei allunud parteilisele või KGB survele ning jäid kindlaks oma südametunnistusele -, siis hakkasid kõlama süüdistused uue nõiajahi korraldamises ja rahva lõhestamises. Ei, vastutus on ikka ja alati personaalne.

Ei ole mõtet demagoogitseda, et Ilves tahab panna kõik ligi 50 000 Eesti kodanikust kunagist EKP liiget kollektiivsesse süüpinki. Ja ei lähe sinna pinki ka need, kes mõtlesid välja, kirjutasid alla paberitele ja juhtisid omaaegseid repressioone. Aga kui me nende nimesid ei tea, siis võime 15 aasta pärast ehk ajalooraamatutest lugeda, kuidas vabadusvõitluse suurimad kolded olid just EKP organites, kuidas just seal õõnestati Nõukogude võimu. Ja see oleks esmalt täiesti vale; teiseks kuritegelik kõigi nende suhtes, kes võõrvõimu all kannatasid; ning kolmandaks – just see oleks ühiskonda järjepidevalt lõhestav. See jätaks haavad lahti.

Aus lõpparve minevikuga aitaks seevastu Eestil edasi liikuda nii, et rahvas ei peaks enam võitlema mälestussammastega olgu Tõnismäel või Lihulas; et Eestile oluliste ja vajalike rahvusvaheliste lepingute ümber ei puhkeks taas ja taas lahingud; et me oma poliitikat kujundades ja teostades ei peaks kogu aeg vaatama tagasi, vaid võiksime ükskord hakata vaatama enda ette ja tegutsema Eesti pikaajalistes huvides.

IV

Neljandaks – ja see on tõesti võtmeküsimus – mille lahendamise nimel oleksin nõus leppima, et Marjut, Andrest, Jaani ja teisi taga kiusanud inimeste nimed jäävad ajalooraamatuisse raiumata. See küsimus on Eesti inimressursist, selle hulgast ja kvaliteedist. See ei ole ainult see mure, et Eestis sünnib vähe ja sureb palju inimesi. Mis kasu on suurenevast sündivusest, kui need sündinud inimesed lähevad Eestist ära? Või kui need inimesed jäetakse hooletusse, ilma hea hariduseta ja järelikult ka ilma perspektiivist, et elu Eestis on elamist väärt. Või kui neid inimesi erinevatel põhjustel tõrjutakse ega lasta neil oma võimeid Eesti edenemiseks kasutada.

Eesti justkui ei ole adunud, et kogu vananevas Euroopas käib halastamatu konkurents tööjõu pärast. Käib konkurents ennekõike eurooplaste pärast. Sest piiride avamine kolmandate riikide elanikele on alati ja kõikjal sisepoliitiliselt ebapopulaarne samm ning enne seda katsetatakse ära kõik muud lahendused.

Ja inimesed lähevad. Inglismaale, Iirimaale ja Rootsi ja Soome. Nüüd ka Hispaaniasse ja Portugali. Alates jaanuarikuust lähevad ka need kodakondsuseta eestivenelased, kes on piisavalt kaua siin elanud ja kes on sellega sisuliselt juba meie kultuuriruumi osa, omad inimesed. Äsjane noorte hulgas läbi viidud küsitlus ütleb, et peaaegu iga teine venekeelne noor soovib esimesel võimalusel Eestist ära minna. Eesti soost minna-tahtjate hulk on veidi väiksem, aga kolmandik siiski. Eestist on saamas või juba saanud teistele riikidele tööjõudu sünnitav ja hariv riik. Sõltumata sellest, et Eestis on väidetavasti üks soodsamaid maksukeskkondi Euroopas, et Eesti töötajatel jääb justkui aina rohkem „raha kätte”.

Jah, me ei ole veel kõige hullemas seisus. Lätis on tühjaks jooksnud terved suured, varem 3000 elanikuga asulad. See tähendab maa järk-järgulist väljasuremist.

Piire me kinni ei pane ja müüre ei ehita. Meil on kaks alternatiivi: kas hakata massiliselt tööjõudu sisse tooma kolmandatest riikidest või muuta otsustavalt suhtumist Eesti inimesse ja tema elukeskkonda. Nii, et nad ei tahaks siit ära minna. Või kui, siis lühikeseks ajaks õppima või muul viisil maailma avastgama. Veelgi enam: et need, kes varem siit läinud, tahaksid tagasi tulla.

Maailmas ja eriti Euroopas ei konkureeri juba ammu maksukeskkonnad ja –süsteemid. Konkurents käib elukeskkondade vahel. Inimesed tahavad elada kohas, kus neil on hea ja kättesaadav arstiabi; kus on tasuta ja hea haridus; kus politseinik tuleb sissemurdjat ohjeldama ja kus päästeametnik kustutab tulekahjusid; kus loodus on kaitstud, vesi ja õhk puhas; kus autoteedel on võimalik turvaliselt liigelda. Inimesed tahavad teha tööd ja saada selle eest väärilist palka. Seda nimetatakse turvatundeks ja elukvaliteediks kõige üldisemas mõttes. Seda nimetatakse ka hoolimiseks, riigimureks, tulevikku vaatamiseks. Riiklikuks julgeolekuks, minugi poolest, mis ei ole juba ammu pelgalt sõjaline küsimus.

President ei saa neid küsimusi lahendada. Aga ta saab probleeme tuvastada ja tähtsustada. Ja koos Eesti inimestega, koos erakondadega aidata kaasa sellele, et need nii sotsiaaldemokraatidele kui ka mulle isiklikult väga tähtsad, Eestile eksistentsiaalsed probleemid leiaksid lahenduse. Kui pingutada, siis taastub ka inimeste usk riiki ja poliitikutesse, ning saaksime täiesti siiralt muuta laulva revolutsiooni loosungit – Eestis olla on uhke ja hää.

Jõudu meile selleks.