PADAR: President peab Eesti mõtlema panema
IVARI PADAR
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
(artikkel ilmus 4. mail 2006 Maalehes)
Sotsiaaldemokraadid lähtuvad sel sügisel toimuvatel presidendivalimistel lihtsast tõdemusest: riigipea amet tuleb järgmiseks viieks aastaks usaldada mehele või naisele, kes kõige enam vastab ühiskondlikele ootustele ning kes adub lähiaastatel ja –kümnenditel Eesti riigi ja rahva ees seisvaid ülesandeid.
Igale Eesti edenemisest hoolivale kodanikule peaks olema päevselge, et presidendiamet pole auhind kunagiste saavutuste eest ega ka mitte mutrike teadmata eesmärkidel sõlmitud salalepetes. Mõistagi peab tulevane president olema laiemalt tuntud ning tema tegevus ja seisukohad teada. Sellel inimesel peab olema ametisoleku esimesest päevast saadik poliitikute ja rahva tugi.
President peab taastama uhkuse ja usalduse
Presidendi võimuvolitused on küll piiratud, kuid vaimse ja moraalse liidrina lasub tal kohustus kaitsta Eestile olulisi väärtushinnanguid ja sõnastada ühiskonna edasiliikumise eesmärke. Ta peab vaatama tulevikku, tegelema päevapoliitika üleste teemadega, mille jaoks järgmistele valimistele orienteeritud parteipoliitikutel aega, tahtmist ja tähelepanu ei jagu. President peab kõnelema rahvaga ja kutsuma neid kaasa mõtlema, tunnustama ja kiitma ning vajadusel ka manitsema. Riigipeal on mängida võtmeroll, et taastada rahva usaldus oma riigi vastu, tuua ühiskond välja juriidilisse korrektsusse looritatud amoraalsuse mädasoost ja panna meid taas oma riigi üle uhkust tundma.
Just sellise, tänapäeva väljakutseid parimal viisil mõistva presidendikandidaadi leidmiseks liitusid sotsiaaldemokraadid enamiku Riigikogus esindatud erakondade algatusega ning soovivad valimised tulemuslikult läbi viia juba parlamendis selle aasta augustis. Täpselt nii, nagu põhiseadus ette näeb. Kui see ettevõtmine mingil põhjusel luhta läheb, kui rakendub tšernomõrdinlik stsenaarium „tahtsime parimat, aga läks nagu alati”, siis valime Eestile parima presidendi valijameeste kogus. Kindlasti oleme selleks hetkeks palju targemaks saanud. Presidendikandidaatide debatist koorunud teadmised viivad ju Eesti elu edasi paremuse suunas.
Sotsiaaldemokraadid on oma kolleegidele arutamiseks esitanud kolm tugevat kandidaati – Toomas Hendrik Ilvese, Liina Tõnissoni ja Jaak Aaviksoo. Üks nende seast, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Ilves on lisaks mitme erakonna poolehoiule pälvinud praeguseks ka avaliku arvamuse kaaluka toetuse. Küsitluste põhjal näeks Ilvest esimese eelistusena presidendiametis iga kolmas valimisõiguslik Eesti kodanik, sealhulgas iga teine eestlane. Rahva tahtega arvestab iga Riigikogu liige ja valijamees. On see ju ülem parteikontori käsulauast.
Maarahvas toetab Ilvest
Ilvese toetus on ühtlaselt suur nii vanusegruppide kui ka elukoha järgi. Pole midagi üllatavat selles, et Ilvesel on küsitluste järgi kõige rohkem toetajaid just Eesti maakonnakeskustes ja külades, eriti Kesk- ja Lõuna-Eestis. Selliseid mehi, kes kogu oma vaba aja ja raha paigutavad esiisade talu ülesehitamisse ja külaelu edendamisse, osatakse tunnustada. Nagu tegelikult kõiki neid, kes ilusate lubaduste jagamise asemel oma võimeid tegudega tõestavad. Vaieldamatud on ka Ilvese teened Eesti viimisel Euroopa Liitu, mille liikmelisusest tulenevat majanduslikku edenemist on tunda linnas, eriti aga maal.
Ilves on üks väheseid Eesti poliitikuid, kes on selgelt ja järjekindlalt, kriitikat kartmata, väljendanud seisukohti Eesti tulevikku määravates küsimustes. Seda on tunnustanud ka poliitikute suhtes üldjuhul vägagi kriitilised sotsiaalteadlased. Vähe on Eestis neid, kellel oleks Ilvesega võrreldav autoriteet ja kompetents Eesti välispoliitika, eriti Euroopa Liidu asjades. Olen nõus mõttega, mille Ilves ise pool aastat tagasi kirja pani: sügisel valitav president peab Eesti taas mõtlema panema. Samamoodi, nagu suutis meie seast hiljuti lahkunud Lennart Meri.
Oponendid valinud halvustamise
Poliitikuna ma mõistan Rahvaliidu otsust viie erakonna läbirääkimistel mitte osaleda. Kuidas saaksidki nad seda teha, kui nende võimalik kandidaat Arnold Rüütel on kandideerimisotsuse tegemise edasi lükanud. Ma aga ei mõista osade Rahvaliidu juhtide püüdlusi halvustada teiste parlamendiparteide tööd ühise presidendikandidaadi leidmiseks. See ei ole praeguse presidendi vastane vandenõu. Keegi pole võtnud Rahvaliidult õigust liituda teiste erakondadega ja käia välja Rüütli kandidatuur. Ega teiste kandidaatide, Ilvese sealhulgas, nõussesaamine samuti üleöö ja lihtsalt käinud. Rahvaliit on end ise ja täiesti vabatahtlikult sellest võimalusest ilma jätnud.
Samuti tekitavad nõutust, koguni piinlikkust mõne Rahvaliidu tipp-poliitiku tigedad isikuvastased rünnakud Rüütli võimalike konkurentide aadressil. Kas nende meelest teeb poriloopimine tõesti praegusest presidendist parema mehe? Minu arvates president sellist räpase taustaga tuge küll ei vaja. Kui aga osad rahvaliitlased soovivad endast ja oma parteist teha poliitilise matsluse võrdkuju, siis on neid seejuures raske takistada. Rahval on sellisest mudamaadlusest ammu kõrini. Tuleb vaid küsida: kuidas on solvangute ja pahatahtlike väljamõeldistega seotud väärikus ja rahva ühendamine?
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
(artikkel ilmus 4. mail 2006 Maalehes)
Sotsiaaldemokraadid lähtuvad sel sügisel toimuvatel presidendivalimistel lihtsast tõdemusest: riigipea amet tuleb järgmiseks viieks aastaks usaldada mehele või naisele, kes kõige enam vastab ühiskondlikele ootustele ning kes adub lähiaastatel ja –kümnenditel Eesti riigi ja rahva ees seisvaid ülesandeid.
Igale Eesti edenemisest hoolivale kodanikule peaks olema päevselge, et presidendiamet pole auhind kunagiste saavutuste eest ega ka mitte mutrike teadmata eesmärkidel sõlmitud salalepetes. Mõistagi peab tulevane president olema laiemalt tuntud ning tema tegevus ja seisukohad teada. Sellel inimesel peab olema ametisoleku esimesest päevast saadik poliitikute ja rahva tugi.
President peab taastama uhkuse ja usalduse
Presidendi võimuvolitused on küll piiratud, kuid vaimse ja moraalse liidrina lasub tal kohustus kaitsta Eestile olulisi väärtushinnanguid ja sõnastada ühiskonna edasiliikumise eesmärke. Ta peab vaatama tulevikku, tegelema päevapoliitika üleste teemadega, mille jaoks järgmistele valimistele orienteeritud parteipoliitikutel aega, tahtmist ja tähelepanu ei jagu. President peab kõnelema rahvaga ja kutsuma neid kaasa mõtlema, tunnustama ja kiitma ning vajadusel ka manitsema. Riigipeal on mängida võtmeroll, et taastada rahva usaldus oma riigi vastu, tuua ühiskond välja juriidilisse korrektsusse looritatud amoraalsuse mädasoost ja panna meid taas oma riigi üle uhkust tundma.
Just sellise, tänapäeva väljakutseid parimal viisil mõistva presidendikandidaadi leidmiseks liitusid sotsiaaldemokraadid enamiku Riigikogus esindatud erakondade algatusega ning soovivad valimised tulemuslikult läbi viia juba parlamendis selle aasta augustis. Täpselt nii, nagu põhiseadus ette näeb. Kui see ettevõtmine mingil põhjusel luhta läheb, kui rakendub tšernomõrdinlik stsenaarium „tahtsime parimat, aga läks nagu alati”, siis valime Eestile parima presidendi valijameeste kogus. Kindlasti oleme selleks hetkeks palju targemaks saanud. Presidendikandidaatide debatist koorunud teadmised viivad ju Eesti elu edasi paremuse suunas.
Sotsiaaldemokraadid on oma kolleegidele arutamiseks esitanud kolm tugevat kandidaati – Toomas Hendrik Ilvese, Liina Tõnissoni ja Jaak Aaviksoo. Üks nende seast, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Ilves on lisaks mitme erakonna poolehoiule pälvinud praeguseks ka avaliku arvamuse kaaluka toetuse. Küsitluste põhjal näeks Ilvest esimese eelistusena presidendiametis iga kolmas valimisõiguslik Eesti kodanik, sealhulgas iga teine eestlane. Rahva tahtega arvestab iga Riigikogu liige ja valijamees. On see ju ülem parteikontori käsulauast.
Maarahvas toetab Ilvest
Ilvese toetus on ühtlaselt suur nii vanusegruppide kui ka elukoha järgi. Pole midagi üllatavat selles, et Ilvesel on küsitluste järgi kõige rohkem toetajaid just Eesti maakonnakeskustes ja külades, eriti Kesk- ja Lõuna-Eestis. Selliseid mehi, kes kogu oma vaba aja ja raha paigutavad esiisade talu ülesehitamisse ja külaelu edendamisse, osatakse tunnustada. Nagu tegelikult kõiki neid, kes ilusate lubaduste jagamise asemel oma võimeid tegudega tõestavad. Vaieldamatud on ka Ilvese teened Eesti viimisel Euroopa Liitu, mille liikmelisusest tulenevat majanduslikku edenemist on tunda linnas, eriti aga maal.
Ilves on üks väheseid Eesti poliitikuid, kes on selgelt ja järjekindlalt, kriitikat kartmata, väljendanud seisukohti Eesti tulevikku määravates küsimustes. Seda on tunnustanud ka poliitikute suhtes üldjuhul vägagi kriitilised sotsiaalteadlased. Vähe on Eestis neid, kellel oleks Ilvesega võrreldav autoriteet ja kompetents Eesti välispoliitika, eriti Euroopa Liidu asjades. Olen nõus mõttega, mille Ilves ise pool aastat tagasi kirja pani: sügisel valitav president peab Eesti taas mõtlema panema. Samamoodi, nagu suutis meie seast hiljuti lahkunud Lennart Meri.
Oponendid valinud halvustamise
Poliitikuna ma mõistan Rahvaliidu otsust viie erakonna läbirääkimistel mitte osaleda. Kuidas saaksidki nad seda teha, kui nende võimalik kandidaat Arnold Rüütel on kandideerimisotsuse tegemise edasi lükanud. Ma aga ei mõista osade Rahvaliidu juhtide püüdlusi halvustada teiste parlamendiparteide tööd ühise presidendikandidaadi leidmiseks. See ei ole praeguse presidendi vastane vandenõu. Keegi pole võtnud Rahvaliidult õigust liituda teiste erakondadega ja käia välja Rüütli kandidatuur. Ega teiste kandidaatide, Ilvese sealhulgas, nõussesaamine samuti üleöö ja lihtsalt käinud. Rahvaliit on end ise ja täiesti vabatahtlikult sellest võimalusest ilma jätnud.
Samuti tekitavad nõutust, koguni piinlikkust mõne Rahvaliidu tipp-poliitiku tigedad isikuvastased rünnakud Rüütli võimalike konkurentide aadressil. Kas nende meelest teeb poriloopimine tõesti praegusest presidendist parema mehe? Minu arvates president sellist räpase taustaga tuge küll ei vaja. Kui aga osad rahvaliitlased soovivad endast ja oma parteist teha poliitilise matsluse võrdkuju, siis on neid seejuures raske takistada. Rahval on sellisest mudamaadlusest ammu kõrini. Tuleb vaid küsida: kuidas on solvangute ja pahatahtlike väljamõeldistega seotud väärikus ja rahva ühendamine?
posted by Triinu at 5/08/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home