PÄRNITS: Maga edasi, härra minister

Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 18.04.06 SLÕhtulehes)

Koalitsiooni tühisebimine sotsiaal- ja töövaldkonnas tekitab vastakaid mõtteid. Ühest küljest nukraid, et mingeid tõsiseid samme ei võeta ette ei ebavõrdsuse vähendamiseks palga- ja pensionipoliitikas, tööjõu väljarände vähendamiseks, ega ka toimiva töötajate täiendõppesüsteemi loomiseks.
Teisalt tekitab lootustandvaid mõtteid see, et valitsuse visiooni ja üksmeele puudus takistab ehk ka rumalaid ja lammutavaid plaane ellu viia. Viimaseid ringleb sotsiaalministeeriumis hulgi ja neist ei taheta kuidagi loobuda.

Töötaja esindamine küsitav
Informeerimise ja konsulteerimise raamdirektiivi ülevõtmise käigus otsustas sotsiaalminister Jaak Aab enam mitte tunnustada ametiühinguid Eestis töötajate esindajatena, vaid võtta neilt senised õigused ja anda need töötajate üldkoosoleku poolt valitud esindajale. Otseselt ametiühinguid kinni ei panda, aga tekib õigustatud küsimus, milleks teha ametiühingut, kui sel õigusi pole.
See, et 50 töötajast 30 teevad ametiühingu ja valivad endale esindaja, ei anna uue seaduse järgi veel õigust töötajate esindamiseks. Töötajate esindamise õiguse saamiseks tuleb ametiühingu usaldusisikul lisaks kõikide töötajate üldkoosolekul valimised võita. Selle plaani nõrgim koht peale arusaamatu bürokraatia on mõistagi see, et kuna tööandjal on töötajate üldkoosolekut palju lihtsam mõjutada kui ametiühingu koosolekut, siis tööandjate lobby enne koosolekut, eesmärgiga saada endale sobiv töötajate esindaja, on paraku sageli nii võimas, et ametiühingu esindaja valimisi lihtsalt ei võida.
Näiteks valis hiljuti analoogse, juba kehtiva korra järgi üks meie suurettevõte töötajate esindajat Euroopa ettevõtte töötajate nõukogusse. Päev enne valimisi oli kuulutus töötajate esindaja valimiste kohta seina peal. Kuna ettevõttes töötatakse graafiku alusel, siis osa töötajaid sellest valimisest ei teadnudki. Kes sel päeval tööl olid, kutsuti saali. Töötajate esindaja kandidaadiks oli tööandja poolt välja pakutud keskastme juht. Tööandjate esindajad olid valimiste ajal samuti saalis, töötajatel paluti hääletada ja, oh imet, kõik olid pakutud kandidaadiga nõus.
Tekib küsimus, kas selliselt valitud esindajat usaldab minister nüüdsest töötajate esindajana rohkem kui ametiühingu esindajat. Kas selline oleks siis ministeeriumi arvates tõeline usaldusisik, kellele kõik õigused anda? See kava võib ju tööandjatele meeldida, kuid osa tööandjate soovi, saada endale nn. «oma» töötajate esindaja, tuleks ministeeriumil aga sama tõsiselt võtta, kui töötajate soovi saada endale «oma» ettevõtte juht.

Kohtuveskid jahvatavad pikalt
Samasse ritta eelmise kavaga läheb sotsiaalministri plaan piirata streigiõigust niivõrd, et tervishoiu-, elektrienergia-, soojuse-, vee-, elektroonilise side, lennuliikluse- ja raudtee-ettevõtetes saaksid ametiühingud streikida vaid pärast vastavat kohtuotsust. See tähendab seda, et kohus määraks vaidluse korral lõplikult selle, kui palju tohib ajaliselt streikida ja kui suures mahus peab tavapärane valdkond oma funktsioneerimise tagama.
Näiteks võib kohtuotsusega määrata nii, et raudteelased tohivad küll streigi korraldada, kuid peab olema tagatud kümnest rongist kaheksa graafikujärgne liikumine. Kõik ju mõistavad, et selleks ajaks, kui kohtuveskid on jahvatanud, pole streikimisel enam paraku mingit mõtet. See sotsiaalministri kava pole valitsuses seni leidnud toetust õnneks selle tõttu, et sama seadus annaks ka riigitöötajatele streigiõiguse, mida aga omakorda ei toeta Reformierakond. Vaadates Keskerakonna praktikat erinevatel lindistamistel, arvutite kontrollimisel ja eelnõudele juurdepääsu piiramisel, ei tundugi streikide keelamisega tegelemine selle erakonna ministri puhul ebaloogiline.

Streigiõigus vajalik
Kui ametiühingud tõrjutakse ettevõtte tasandilt ja piiratakse oluliselt elujõuliste ametiühingute streigiõigust, siis pärsib see ametiühingute jõudu konkreetse tegevusala ja ka üleriigilistel palgaläbirääkimistel. Sellisest õiguste piiramisest kaotavad lõpuks kõik töötajad. Seda seetõttu, et ilma ametiühinguteta ei ole tegelikku töökeskkonna turvalisust võimalik saavutada mitte kuskil.
Me kaotame võõrsile tuhandeid töökäsi täna ja ka edaspidigi, kui me ametiühingute kui ainukeste töötajate eest läbirääkijate positsioone alandame. Vajalikke palgaleppeid näiteks kas või teenindussektoris ei tulegi, kui me asendame ametiühingute usaldusisikud tööandjate omadega. Ei ole kahtlust, et siis nii jääbki, et naabrite juures põhja pool on ühingud ja tööturvalisus, siin aga turustiihia.
Selle asemel, et kurta ametiühingute vähese mõjuvõimu üle, peaks minister küsima endalt ja valitsuselt, milline on olnud nende ainuski samm või tegu, et tasakaalustatud sotsiaaldialoogi toetada. Soovitada jääb siin ministrile esiteks seda, et streigiõigust pole vaja näppida, Eesti on demokraatlik riik ja parema palga eest võib streikida ka meie töötaja. Teiseks soovitan soojalt – arendage, tugevdage terveid töösuhteid ja ärge looge uusi võitlustandreid. See on ajaraiskamine ja töötajad sellest küll kuidagi ei võida. Kokkuvõtteks, kui minister pole siiani töövaldkonnas midagi mõistlikku suutnud teha, ärgu tehkugi. Vähemalt taolisi eelnõusid küll mitte.