TARAND: Keedetud munadest tibusid ei tule

Andres Tarand
Euroopa Parlamendi saadik
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 11.04.2006 Postimehes)

Andres Tarand toob näiteid, kus asjaosalised ei pea midagi demokraatia põhimõtetest ja leiab, et diktatuurist tulnutel ongi raske demokraatiaga harjuda.

Mul ei ole mingit tahtmist norida tüli noorte õppejõudude kallal, sest tavaliselt on see arenev seltskond. Haagin ennast siiski ühe politoloog Tõnis Saartsi tsitaadi taha: «Paradoksaalsel kombel kaotab uue erakonna sünnist kõige enam SDE. Just sotsid tahaksid end välja mängida alternatiivina «korrumpeerunud ja ülbetele endistele nomenklatuuritegelastele». Nüüd aga võtab Eesti Eest! neil selle niši selgelt käest.»
Esiteks, tulevikus toimuvate sündmuste kohta ei ole sünnis kirjutada määratlust «selgelt», iseäranis, kui kirjutaja tiitliks pole mitte oraakel, vaid ta on politoloog, mis viitab teatavasti teadlasele. Antud juhul võib see viidata ka kirjutaja isiklikele poliitilistele eelistustele, kuid «loog» peaks suutma ennast taltsutada.
Samuti peegeldab tsitaat meie ajakirjandusele omast lähenemist, et poliitika ongi ainult traavivõistlustega sarnanev valimisprotseduur, kus jagatakse kohad kätte palagani saatel, küsimata sellest, kuidas üks või teine erakond oma võimu rakendab. Ja erakondade liidu Eesti Eest! põhiküsimuseks ei ole see, kelle eest ta mingi niši ära virutab, vaid see, kumma poole mentaliteet peale jääb.

Vandeseltslaste valitsus
Teatavasti alustas viisakalt projektiparteiks nimetatud Res Publica mitme vanema erakonna poolt sissetallatud teed kõrgemapalgaliste kohtade kahmimisega ning lõpetas kahe koha haaramisega kolmeliikmelises riigikogu juhatuses. Vahepeale mahtus viibimine Suures Suhkruvaraste Kolmikliidus.
Muidugi ei pea olema prokurör ja kriminaalasja tõendeid pole vaja lagedale tuua, et nii väita. Piisab, kui lugeda avalikkuses esitatud ja üksteise suunas süüdistava sõrmega näidanud valitsuspartnerite sõnavõtte, kusjuures süüdistustering ise lõppes peagi visinal. Seda sellepärast, et vandeseltsis ei saa asja lõpuni viia: kukud sina – kukun mina.
Mis valitsus see on, kes ei tea, mis sünnib ministeeriumides? Või kas suurima suhkruspekulandi kommivabriku rentimine politseile ja valimisreklaam K-kohuke vajavad tingimata kriminaalmenetlust, kui poliitilise korruptsiooni märgid on ilmselged?
Armsad kahtlejad, astuge läbi näiteks Sõpruse kasiino juurest südaööle lähedastel tundidel ja vaadake, mis seal toimub. Kui normaalsetel taksofirmadel on keelatud vanalinnas lugupeetud kirjaniku Jaan Krossi maja ette sõita (Savisaare-Songisepa salanõu), siis ometi võivad seal seista taksod, millel iialgi pole mingit vanalinna luba olnudki.
Kasiino ette on kõigi üle irvitamiseks pandud silt, et see on peatus viiele taksole. Öötundidel mahub sinna ja ümbritsevatele tänavatele neid viiskümmend!
Kuna olen seda, mis seal toimub, linnavalitsusele öelnud, kuid midagi ei muutu, on väga tõenäoline arvata, et siin on tegu juba kriminaalsusega läbi põimunud poliitilise korruptsiooniga. Kus on munitsipaalpolitsei, kriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei?
Ja näiteks suurepärane ja õlitatud Lipstoki-Hanschmidti tandem, mis kannab nime «insaider». Algkoolipoisile omane valetamine on ju enam-vähem igas korralikus kodus tuttav ja see ei pruugi kriminaalselt karistatav olla. Kuid kõrge riigiametnik, kes küsimuse peale kolm nädalat vaikib kui jahukott ja kellele alles siis meenub, et ei mäleta, ei ole algkoolipoiss ja on reetnud omaenda korruptiivsuse.
Sest loomulik võib veel olla esimene vastus küsimusele: «Ei mäleta.» Kuid kolme nädala jooksul on ülemuseks kõlblikul inimesel alati võimalik üht-teist meelde tuletada ja abipabereid kasutada.

Demokraatiat ei tunta
Ma usun, et hulk lugejaid ümiseb endamisi, et mis ta tõreleb – nii ju elu käibki. Ju siis neil käib. Aga ärgu nad seda oma lastele õpetagu.
Demokraatia toimimiseks ei ole tarvis ainult kangesti ilusaid seadusi, vaid vaja on samavõrra seadustesse kirjutamata tunnetust, mida demokraatias sobib teha ja mida ei sobi teha.
Kahjuks on ükskõiksete kodanike hulk Eestis veel päris suur ja see asjaolu ei sunni ka libastuvaid poliitikuid ennast kokku võtma, vaid hoopis hoogsamalt libisema. Seda enam aga peaksid need, kelle amet määrab sobiva-sobimatu äratundmise, püüdma kodanikke valgustada.
Mis terasid ma möödunud nädala ajalehtedest leidsin? Üks juhtiv ettevõtja teatas, et mida vähem on Eestis erakondi, seda mõistuspärasem on ka poliitika. Kõige vähem võimalikest on null erakonda ja sel juhul valitseb riiki diktaator. Ka ühe erakonna olemasolu toodab sama olukorra.
Juhtiva riigimonopoli pealik arvab aga, et tuumajaama ehitamiseks Eestisse on vaja vaid majandusministri otsust. Ei ole tal halli aimugi parlamentaarse vabariigi põhiseadusest ega sellest, mis dokumente on parlament vastu võtnud.

Partei õhtuülikool
Meie enda riigikogu liige Vladimir Velman Keskerakonnast aga jutustab meile Valgevene vaimustavast demokraatiast, kus külatädikesed nii hirmsasti just Lukašenkat armastavad. Tädidega on ilmselt praegu tõesti nii nagu kollatõbisega: kui nad voodilinu kollaseks ja mitte valgeks peavad, siis pole nendega mõtet vaielda.
Diktatuurist tulnutel läheb demokraatia omandamisega kahtlemata aega. Kas Velman lihavõttepühadeks võtab värskest munast kohe kanapoegi välja või keedab mune ja loodab siis kanapoegi saada? Äkki peab neid mune siiski hauduma?
Aga Valgevene president Lukašenka keedab. Ja Venemaa tädid, kes Stalinit taga igatsevad, on keedetud munad, kust demokraatia tibu ei kooru.
Tulin lõpuks järeldusele, et tõepoolest oleks üks partei riigis väga hea. Siis saadaks kõik seltsimehed partei õhtuülikooli põhiseadust ja demokraatiat tuupima ning need, kes seda selgeks ei saa, läheksid kolhoosipõllule kive korjama.