LAUR: Maantee 186

Jarno Laur
Sotsiaaldemokraat
Riigikogu liige

Andsin enne Vabariigi aastapäeva sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni nimel riigikogu menetlusse otsuse eelnõu pealkirjaga „Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee ehitamisest”. Eelnõu sisu on suhteliselt lakooniline ja lihtne – ehitada tee Tallinna ja Tartu vahel terves ulatuses neljarealisena ehk esimese klassi maanteena. Samuti seab eelnõu selged ajalised tärminid teeehituse valmimiseks – Vaida-Mäo lõik koos Mäo liiklussõlmega, Tartu ümbersõit aastaks 2010 ja Mäo-Tartu lõik aastaks 2015. Riigikogu otsuse vorm sai valitud seetõttu, et Tallinn-Tartu maantee ehitus ületab ka kõige optimistlikumate plaanide kohaselt mitut Riigikogu valimisperioodi, kõnelemata meie valitsuste suhteliselt lühiajalisest tegutsemisajast. Selleks, et eesmärk saavutada peavad aga kõik järjestikused riigikogu ja valitsuse koosseisud tegutsema järjepidevalt, milleks riigikogu otsus annaks ka aluse. Heaks näiteks on siinkohal Muusikaakadeemia, KUMU ning Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta VIII riigikogu koosseisus langetatud otsus, mille tulemiks ka KUMU hiljutine avamine ja juba projektikonkursini jõudnud ERMi ehitus.

Kas ootame 100 aastat?
Vastava kaasaegse ühendustee ehitamist, mis vastaks tänapäeval umbes I klassi maantee nõuetele, alustati 1970ndatel ja käesolevaks ajaks on valminud lõik Tallinnast Vaidani. Kolmekümne viie aasta jooksul on ehitatud pisut alla kolmekümne kilomeetri maanteed. Seejuures esimesena ehitatud Tallinna sisse-väljasõit on tänapäevastele vajadustele taas ahtaks jäänud.
Tänaste kavade kohaselt tahetakse tee-ehitusega jõuda aastaks 2015 Mäoni. Sellise tempoga valmiks kaasaegne tee Tartuni mitte enne 2035. aastat, Võruni mitte enne 2050. ja piirini mitte enne 2065. aastat. Senine praktika kinnitab, et tegelik tee-ehitus võrreldes kavandatuga hilineb aastaid iga lõigu osas ja uue lõigu ehitamist ei alustata enne, kui eelmine valmis. Ühesõnaga - samamoodi jätkates saame korraliku maantee alles ligi 100 aasta pärast.

Otsust ei ole
Kõige hullem on aga see, et selgesõnalist otsust, mis riigi ühest peamisest tuiksoonest saab, ei ole riigi tasandil langetatud. Ei ole otsust nimetatud maantee prioriteetsuse kohta ega ole ka seatud selgeid eesmärke selle vormi kohta. Kas lahenduseks on kogu tee ulatuses I klassi maantee nõuetele vastav eraldusriba ja eritasandiliste ristmikega varustatud neljarealine trass või on mõistlikum valida näiteks Skandinaaviaski levinud eraldatud sõidusuundadega 2+1 mudel? Kas neljarealine tee ehitada Tartuni või ainult Koseni, nagu tänastes Maanteeameti plaanides kirjas? Peaministri jutt Mäoni neljarealise tee ehitamisest on maanteeameti konkreetsete kavadega võrdlemisel pehmelt öeldes ebatäpne.
Selge on see, et ilma selge otsuseta milliseks ja mis tähtaegadel Tallinn-Tartu maantee ehitatakse ei saa tegeleda ehituse planeerimisprotsessi ja eelarvestamisega. Samuti võimaldab otsus maanteeametil trassi planeerida, tegeleda vajalike maade ostmise või sundvõõrandamisega, projekteerida ning kuulutada aegsasti välja hanked. Piltlikult öeldes – soovides, et maantee tõesti 2015. aastaks oleks Tartuni neljarealine, tuleb ametnikel juba täna hakata tegelema vajalike ettevalmistustega. Kui jätta järgmiste tööde ettevalmistused ootama käsilolevate lõikude valmimist, nagu on senine tee-ehituse praktika olnud, siis tänased kolmekümnesed valmis teed oma eluajal ei näe.

Kust raha võtta?
Maantee ehitamine on kallis ettevõtmine. Paraku ei ole näha, et see tulevikus muutuks mingil põhjusel odavamaks. Seega, iga edasilükatud aasta ehituses toob hinnale prisket lisa juurde. Ehitushindade tõusu arvestades on mõistlik ehitada tee valmis kasvõi laenurahaga, sest mõistlik intress jääb alla ehitushinna galopile. Teine allikas laenuraha kõrval on loomulikult Euroopa Liidu fondid. 2007-2013 eelarveperioodi vahendite kasutamist valitsus hetkel arutab ning Tallinn-Tartu maantee peab seal olema peamiseks tee-ehituse prioriteediks. Meil pole mõtet raha „laiali pudistada”, kui kasutada ärimees Rein Kilgi väljendit, vaid keskenduda regionaalpoliitiliselt kõige olulisemale infrastruktuuri projektile. Kolmandaks allikaks on kindlasti stabilisatsiooni reserv. Kasvõi sellisel kujul, et selle aasta eelarve ülelaekumised mitte suunata reservi, vaid paigutada sihtotstarbeliselt Tallinn-Tartu maantee ehitamiseks. Oletades, et 2006. aasta head majandustulemid toovad vähemalt eelmise aastaga võrreldava ülelaekumise, annaks see maanteeprojekti eelarvesse paar väga vajalikku lisamiljardit. Üheks võimaluseks tee-ehitus ummikust välja saada on rakendada KUMU rajamisel kasutatud sihtkapitali mudelit, kus sihtkapitali saaks suunata eelarve ülelaekumised, euroraha ja muud vahendid.

Miks just praegu?
Millegipärast on otsustatud lähtuda tee-ehituses mitte niivõrd Eesti regionaalpoliitilistest kriteeriumitest ja eesmärkidest, vaid Euroopa Ühtlusfondi rahastamispõhimõtetest. Euroopa Liidu finantsvahendeid saab ja tuleb kasutada maanteede ehituses, kuid strateegiliste otsuste elluviimist ei saa siduda kaasrahastusega olukorras, kus riigil enesel on võime panustada senisest enam vahendeid muuhulgas ka infrastruktuuri arendamiseks. Viimastel kuudel on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee kiire väljaehitamise vajadust tunnistanud suuremad parlamendierakonnad, mis võiks olla lähtepunktiks senise tee-ehituse praktika muutmisele. Mäletame, et teema on avalikkuse ees tõstatanud reformierakondlastest Võru, Tartu ja Kuressaare linnapead, erakonnajuhtidest Ivari Padar ja Villu Reiljan, Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, ärimees Rein Kilk ja paljud teised. Vähemalt Tartus on juba kõigi poliitiliste jõudude konsensus antud küsimuses. Ka väga suure tähelepanu ja osaluse pälvinud internetikampaania http://www.maantee186.net/ näitab, et ootus ja valmisolek taolise otsuse langetamiseks on väga suur. Kindlasti on taoline foon soodus erakonnaülese kokkuleppe saavutamisel riigikogus. Mis ongi eesmärk.