NESTOR: Aga kellele on see kasulik ?

Eiki Nestor
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
Riigikogu liige

Käesoleva aasta aprillis indekseeritakse Eestis pensioneid viiendat korda. Selle, seadusest tuleneva, pensionitõusu korraldamiseks pole valitsusel muud muret, kui liita kokku sotsiaalmaksu laekumise kasv (möödunud aastal 15%) ja tarbijahindade tõus (üle 4%) ja jagada saadud number kahega. Saadud tulemuse võrra tõusevad ka kõik pensionid. Pensionide indekseerimise mõtte läbiviimine poliitilistest vaidlustest polnud lihtne, kuid möödapääsmatu, sest ilma selleta poleks kogumispensionisüsteemi loomine olnud võimalik.
Möödunud aastad on selgelt näidanud, et tookord poliitilise kompromissina sündinud indeks ei tööta korralikult. Teisisõnu – indeks ei taga pensionide stabiilset ühiskonnale vastuvõetavat tõusu ning keskmise pensioni suhet keskmisesse palka. Sest lisaks indekseerimisele on igal aastal lisatud kroone pensionidesse ka poliitiliste otsustega Riigikogu poolt. Need otsused on olnud kindlasti õiged oma sisult (pensionid on tõusnud), kuid kas saab sama väita vormi kohta.

Pensionitõus sõltuv poliitikast
Siinkohal on paslik esitada igivana küsimus, aga kellele on selline indekseerimine kasulik? Esmapilgul võib näida, et pensionäri seisukohast suurt vahet pole, kas tema taskusse jõuab seaduse alusel indekseeritud või poliitikute poolt sinna tõstetud kroon. Tähtis on, et vähemalt kord aastas pension tõuseks. Tegelikult on asi muidugi palju keerulisem. Indekseeritud krooni saab lugeda pensionäri jaoks ka tagatud pensionitõusuks, sest vaevalt keegi söendab enam pensionide indekseerimist kummutada. Sama ei kehti aga lisatud kroonide kohta. Valitsejate heldekäelisust mõjutab eelkõige pensionikassa rahaline seis, mis lähematel aastatel muutub oluliselt teistsuguseks. Ei ole mingit põhjust arvata, et indekseerimisele lisanduvad poliitilised pensionitõusud jätkuvad ka siis, kui riikliku pensionikindlustuse reservid on olematud. Eelkõige pensionäri huvides peaks olema ka see, et pensionitõus ei sõltuks valitsuse poliitilisest kooslusest vaid toimuks just sellest sõltumatult. Pensionäride “lemmikerakond” võib küll võita valimised, aga kui tema jalg muudes riigielu küsimustes parasjagu ühes taktis teistega ei tatsu, siis võib ta valitsemisest kõrvale jääda. Ja mis siis peale hakata. Viimasel pensionäride meeleavaldusel kanti lõbusat plakatit “Edgar on meie sammas”. Olgu pealegi, aga temast ei saa kuidagi teha “meie indeksit”.

Tegelikud kulud teadmata
Vigane pensioniindeks ei ole vastuvõetav ka neile inimestele, kellel jätkub tahtmist mõelda kaugemale, kui järgmised valimised. Näiteks juba täna peaks mõtlema sellele, millistest rahalistest vahenditest katta puudujääv osa pensionikuludes aastal 2010. Kas reservidest, maksutuludest või võlakohustustest. Või kõigist kolmest korraga, mis oleks kõige mõistlikum. Pensionitõusude ettemääramatus on nii suur, et mitte ükski rahandusministeeriumi või Eesti Panga analüütik ei suudaks tegelikke kulutusi ette arvestada. Nende ametnike õnn on, et meil on täna valitsus, kes ei soovi kaugemale mõelda 2007. aasta märtsist. Ja keegi nendelt vastust sellele küsimusele ei küsi, kuigi küsima peaks. Tänane praktika rahade planeerimisel, et tõstame pensione kindlasti kasina indeksi jagu ja siis paneme veel juurde, kui raha jätkub, ei ole lahendus ei pensionäride jaoks kõigepealt ega ka riigimeheliku riigijuhtimise seisukohalt.
Viimaste aastate praktika, kus lisaks indeksile tõstetakse pensione ka poliitilise otsuse alusel, on kasulik ainult nendele poliitikutele, kellel veel täna demokraatia kogenematuse tõttu on võimalik osta valijate hääli nende endi rahaga. Kui igapäevaelus tuleks naabrimees meilt midagi ostma meie endi kroonidega, siis naeraksime ta välja. Poliitikas on kahjuks see veel võimalik.

Muuta indeksi arvutamise korda
Mida siis teha? Ega muud midagi, kui muuta kehtivat indeksi arvutamise korda. Riigikogus on kenaks kombeks anda igale seaduseparandusele oma number. Selle koosseisu eelnõude arv läheneb varsti 900-le. Samal ajal tolmub sotsiaalkomisjoni riiulil eelnõu numbriga 48, mida ei eelmine ega ka uus valitsusliit arutada sisuliselt pole soovinud. Seetõttu teeme veelkordselt ettepaneku muuta pensioniindeksit ja indekseerida pensione sotsiaalmaksu laekumise kasvuga ning jätta tarbijahindade tõus sellest arvestusest välja. See tagaks pensionide ja palkade tõusu lähematel aastatel samas rütmis, vastaks pensionäride huvidele ja võimaldaks riigil kavandada oma kulutusi aastateks ette. Kuna poliitikutel on kahetsusväärne “kena” komme mitmeid asju isiklikuks ajada, siis autoriõiguse kaitse seisukohalt, peaks meil see õigus olema. Parastamine (“ise tegi” ) ei ole asjakohane, kui tookordsed kriitikud nüüd pikalt võimul olles midagi teha ei kavatse.

Aasta sotsiaalmaksu kasv THI indeks
2002 11,0 5,8 1,084
2003 11,1 3,6 1,074
2004 11,3 1,3 1,063
2005 10,4 3,0 1,067