PIKHOF: Maantee – kahe otsaga asi

Heljo Pikhof
Tartu Linnavolikogu liige
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 03.05.06 Tartu Postimehes)


Korraliku Tallinna–Tartu maantee ehitamine on juba halli habemega lugu, see ulatub tagasi möödunud sajandi 30ndatesse aastatesse.
Aastatepikkuse punnitamise peale tehti toona liiklemiseks peaaegu valmis 8 kilomeetri pikkune lõik Tallinnast Assakuni. Siis sai raha otsa.

Praegu riigi prioriteedina välja hõigatud tuiksoone lappimisse-jätkamisse on viimase viie aastaga maetud 726 miljonit krooni. Euroopa Liidu struktuurifondidest on aastani 2013 kavas sama maantee ehitusse suunata 4,5 miljardit krooni. Ka selle raha eest ei saa veel tervet teed, ei saa kolmandikkugi. Selle raha eest saaks maantee neljarealisena välja ehitada ainult pealinnast Koseni.
Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde – kui hammas ei hakka peale ühtpidi, siis teistpidi ikka hakkab.
Seepärast võiks Tallinna– Tartu tee ehitamise võtta päevakorrast maha ja hakata teisest otsast pihta ehk hakata rajama Tartu–Tallinna maanteed.
Mis oleks, kui ehitaksime kõigepealt valmis meie linna ümbritseva ringtee, kust lähtuvad suunakiired on seotud üle Emajõe minevate sildadega (Tartu arenguvisioonist aastani 2030), ning neljarealise tee Võrru ja Luhamaale.
Ja seejärel võtaksime ette tee-ehituse ka Tallinna poole. Kui raha enne otsa saab, kui tee pealinna välja jõuab, küll siis puudujääva jupi või teise tegemiseks ka raha leitakse. Võib kihla vedada, et see on tundlik, tõhus ja kiire rahastamisskeem.

Tuhanded toetusallkirjad
Ega kümned tuhanded inimesed andnud ilmaasjata netilehele allkirja, toetamaks meie kahte suuremat linna ühendava maantee neljarealiseks ehitamist.
Kui jätta ka kõrvale õõvastav õnnetuste ja laipade lugemine ühe kilomeetri kohta, siis teavad needki, kes on seni punktist A punkti B terve nahaga jõudnud, kui tohutult närvirakke see teekond sööb.
Isegi (arvata, et suhteliselt rahulikul) pühapäeva lõunaajal venib mõlemas suunas otsatu autorong.
Kui mõtled viimaks mööda sõita, algab pidev valge joon: mööda sõita ei tohi. Siis tuleb mõni nukk, tõus või kurv, kus mööda sõita ei julge. Aga mööda sõita tahaksid mitte kihutamise lustist, vaid sellepärast, et otse su ees on kaks rekkat ja su auto tuuleklaas poripritsmetest must nagu Kunda linna aknad kümmekond aastat tagasi – sõida justkui põrsas kotis.
See passimine kurnabki kõige rohkem, aga passima pead nii oma reas kui ka olema valmis selleks, et tagant juhtub tulema mõni surmakihutaja. Pead jälgima vastusõitjaid, aga ka seda, ega mõni põder või helkurita jalakäija tee peale hüppa.
Tihtilugu on tunne, et vajaksid silmi ka kukla taha või pead, mis teeb kaela otsas täispöörde. Või korralikku, laia ja suhteliselt ohutut teed.
Hulludest, kes praegusteski oludes püstitavad kiirusrekordeid 232 km/h, pole meil nagunii pääsu. See on juba meditsiiniline probleem.

Ei saa läbi... Tallinnata
Sotsiaaldemokraatlik erakond on kinnitanud Tartut ja Tallinna ühendava nüüdisaegse tee väljaehitamise oma regionaalpoliitiliseks prioriteediks.
Sest jutt ei käi üksnes saja tuhande elanikuga Tartu, vaid ka Tartu tagamaade ning kokku tervelt kuue Kesk- ja Lõuna-Eesti maakonna arengust, kellele Tartu maantee on peamine tee Tallinnaga ühenduse pidamiseks.
Toome kõige lihtsama näite: Põlva- või Võrumaa inimene peab tõusma enne kukke ja koitu, et jõuda kella üheksaks pealinna mõnele tähtsale mokalaadale. Kuid tollel nõupidamisel oleks vaja ka kaasa mõelda, vahest sõnagi sekka öel-
da – oma paikkonna huvides. Tallinlased on puha rõõsad ja roosad, sul aga juba pool pingelist päevatööd seljataga.
Ja kes on veel päris Läti piiri äärest startinud, see on kohale jõudes tõesti läbi nagu läti raha.
Jah, me võime küll kahelda liiga pealinnakeskse elu mõttekuses, sellele vastugi sõdida. Ometi on see meie tänane tegelikkus ja mida kiiremini tee valmis teha, seda odavamaks projekt kujuneb. Seda suurema kiirenduse annab see teistelegi maakondadele ning laseb ka hajutada kogu riigi majanduslikku koormust.

On siht, olgu ka kapital
Meie tähtsamat maanteed ei saa ehitada nõndamoodi, et teeme ainult seda, mida Euroopa Liit aitab rahastada. See töö ei tohi seisma jääda omafinantseeringu nappuse taha.
Prioriteet on küll vägev sõna, aga suuga võib teadagi teha suuri linnu, mis siis ühest teest rääkida. Kui meil on tõesti kindel eesmärk see tee ruttu valmis saada, siis olgu ka kapital. Sellepärast tegimegi valitsusele ettepaneku luua sihtkapital, mis tagaks esimese klassi maantee väljaehitamise aastaks 2015.
Hea eeskuju on meil värskelt võtta: Kumu valmimisel oli sihtkapitalist palju kasu.
Tartu–Tallinna maantee sihtkapital võiks kokku tulla kindlast osast kütuseaktsiisist, vajalike summade eraldamisest stabilisatsioonireservist või/ja ka laenurahast. Aga igal juhul peaks seda olema nõnda palju ja korraldus nõnda läbi mõeldud, et tee-ehitus jälle kord toppama ei jääks.
Ja kui muidu tõesti ei saa, võiks ju lõpuks abi otsida ka tollest lihtsast, aga tõhusast ehitamis- ja rahastamisskeemist: hakkame aga Tartu poolt tegema, küll siis ka pealinn vastu tuleb.