PADAR: Ei saa mitte vaiki olla
Ivari Padar
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
(artikkel ilmus 27.04.06 Maalehes)
Põllumajanduse investeeringu toetusi ei jätku. 2005. aastal vastu võetud avaldustest on senimaani rahuldamata ligikaudu 150 taotlust suurusjärgus 170 miljonit krooni. Eesti majandusajaleht Äripäev edastas oma 10. aprilli numbris meile kahe Eesti põllumajandusettevõtja osava rehepapi triki ehk loo sellest, kuidas ühele põllumajandusobjektile mitmekordselt toetusraha peale saada. Saaremaa mõjukat ärimeest Prits Liblikut ja tuntud köögiviljakasvatajat Johannes Valku seob artikli autori sõnul ühine nimetaja - nad on Eestimaa nutikaimad eurotoetuste küsijad.
Põllumeeste ringkondades on need lood juba ammu teada, lihtsalt ajakirjandus polnud seda varem üles noppinud. Asi lihtne, kui riikliku arengukava järgi on ühele põllumajandusobjektile ette nähtud toetuseks maksimaalselt 2,34 miljonit krooni, siis eelpool nimetatud ärimehed oskasid sellest välja imeda kordi suuremaid summasid. Rahvaliiduga seotud Prits Libliku osalusega neljale seakasvatusfirmale määras põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) nende esitatud taotluste põhjal kokku eelmisel aastal 9,3 miljonit krooni. Valgule ja tema kahe poja viiele firmale aga 9,2 miljonit krooni.
Juriidiliselt korrektne
Võib ju tõesti öelda, et juriidiliselt oli kõik korrektne. Oligi. Aga nii ongi meil riigis mitmete asjadega – juriidiliselt on kõik korrektne, aga inimesed võtavad seda ikka kui lambavargust.
Põllumajandustoetustest on tegelikult räägitud palju. Kus on midagi jagada, seal on ka tülitsejaid. Tegelikult hämmastas mind nn lambavargusest kordi enam põllumajandusministri suhtumine. Pidasin tõesti loomulikuks küsida antud situatsioonis hinnangut Ester Tuiksoolt, eeldades, et riigikogu on koht, kus minister saab oma selge ja kompromissitu seisukoha välja ütelda. Üllatus oli riigikogu liikmetele, kui minister sellises situatsioonis ei julgenud võtta selget seisukohta, jättes oma esinemises mulje kui antud tehingu õigustaja. Põllumajanduse maine kõrge hoidmine on olnud teemaks kõikidele taasiseseisvunud Eesti valitsustele. Erinevatel aegadel on see paremini või halvemini õnnestunud. Tänane põllumajandusministeerium on võtnud tööle mitmeid ametnikke, kelle tööülesannete hulka kuulub mainekujunduse eest seismine, aga neid võib seal ametis olla kasvõi 15, sellest ei muutu maines mitte midagi, kui ministril puuduvad endal selged seisukohad, et olukorras, kus ligi 150 taotlejal on raha saamata, on teised seda võimalust kasutanud mitmekordselt ja poetakse selle taha, et juriidiliselt on kõik korrektne.
Investeeringu toetuste põhimõtted vajavad selget muutmist. Välistada tuleb olukord, kus ühele objektile võetakse mitmekordselt toetust, samuti tuleb tõsiselt kaaluda toetuste hindamisel seniselt „kes ees, see mees” põhimõtte asendamist sisulise hindamisega. Seniste põllumajandustoetuste kasutamise praktika on näidanud, et kitsaskohad tulevad ikka välja praktika käigus.
Ministril peab jätkuma julgust olla kriitiline nende rehepappide suhtes, kes sogases vees kala püüavad. Sõltumata sellest, kui palju üks või teine kalapüüdja on Rahvaliiduga seotud. Siis me võime loota, et põllumajanduse maine on hea ja kogu Eesti rahvas mõistab põllumajanduse probleeme.
Reeglitest tuleb kinni pidada
Täna planeeritakse uut maaelu arengu strateegiat aastateks 2007-2013, kindlasti on see põllumajandusadministratsioonile proovikiviks. Küsimus on selles, kas me oleme aru saanud ühtse Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika juba rohkem kui 40 aastat kestnud põhimõtetest, mis on kantud ideest hoida ja säilitada maapiirkondades inimeste head elukvaliteeti. Päike ei tohiks särada ainult nendele, kellel on kuuerevääril päikese märk. Eesti jaoks on oluline nii kvaliteetne kodumaine toiduaine ja tema konkurentsivõime, kui ka maaelu mitmekesistamine ja uute võimaluste leidmine maapiirkondade majandustegevuses. Tahtmata solvata ettevõtjaid, kes neid investeeringuid kasutasid, tuleb siiski selgelt jälgida, et nende vahendite jagamine ja kasutamine peab toimuma ausate reeglite järgi.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
(artikkel ilmus 27.04.06 Maalehes)
Põllumajanduse investeeringu toetusi ei jätku. 2005. aastal vastu võetud avaldustest on senimaani rahuldamata ligikaudu 150 taotlust suurusjärgus 170 miljonit krooni. Eesti majandusajaleht Äripäev edastas oma 10. aprilli numbris meile kahe Eesti põllumajandusettevõtja osava rehepapi triki ehk loo sellest, kuidas ühele põllumajandusobjektile mitmekordselt toetusraha peale saada. Saaremaa mõjukat ärimeest Prits Liblikut ja tuntud köögiviljakasvatajat Johannes Valku seob artikli autori sõnul ühine nimetaja - nad on Eestimaa nutikaimad eurotoetuste küsijad.
Põllumeeste ringkondades on need lood juba ammu teada, lihtsalt ajakirjandus polnud seda varem üles noppinud. Asi lihtne, kui riikliku arengukava järgi on ühele põllumajandusobjektile ette nähtud toetuseks maksimaalselt 2,34 miljonit krooni, siis eelpool nimetatud ärimehed oskasid sellest välja imeda kordi suuremaid summasid. Rahvaliiduga seotud Prits Libliku osalusega neljale seakasvatusfirmale määras põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) nende esitatud taotluste põhjal kokku eelmisel aastal 9,3 miljonit krooni. Valgule ja tema kahe poja viiele firmale aga 9,2 miljonit krooni.
Juriidiliselt korrektne
Võib ju tõesti öelda, et juriidiliselt oli kõik korrektne. Oligi. Aga nii ongi meil riigis mitmete asjadega – juriidiliselt on kõik korrektne, aga inimesed võtavad seda ikka kui lambavargust.
Põllumajandustoetustest on tegelikult räägitud palju. Kus on midagi jagada, seal on ka tülitsejaid. Tegelikult hämmastas mind nn lambavargusest kordi enam põllumajandusministri suhtumine. Pidasin tõesti loomulikuks küsida antud situatsioonis hinnangut Ester Tuiksoolt, eeldades, et riigikogu on koht, kus minister saab oma selge ja kompromissitu seisukoha välja ütelda. Üllatus oli riigikogu liikmetele, kui minister sellises situatsioonis ei julgenud võtta selget seisukohta, jättes oma esinemises mulje kui antud tehingu õigustaja. Põllumajanduse maine kõrge hoidmine on olnud teemaks kõikidele taasiseseisvunud Eesti valitsustele. Erinevatel aegadel on see paremini või halvemini õnnestunud. Tänane põllumajandusministeerium on võtnud tööle mitmeid ametnikke, kelle tööülesannete hulka kuulub mainekujunduse eest seismine, aga neid võib seal ametis olla kasvõi 15, sellest ei muutu maines mitte midagi, kui ministril puuduvad endal selged seisukohad, et olukorras, kus ligi 150 taotlejal on raha saamata, on teised seda võimalust kasutanud mitmekordselt ja poetakse selle taha, et juriidiliselt on kõik korrektne.
Investeeringu toetuste põhimõtted vajavad selget muutmist. Välistada tuleb olukord, kus ühele objektile võetakse mitmekordselt toetust, samuti tuleb tõsiselt kaaluda toetuste hindamisel seniselt „kes ees, see mees” põhimõtte asendamist sisulise hindamisega. Seniste põllumajandustoetuste kasutamise praktika on näidanud, et kitsaskohad tulevad ikka välja praktika käigus.
Ministril peab jätkuma julgust olla kriitiline nende rehepappide suhtes, kes sogases vees kala püüavad. Sõltumata sellest, kui palju üks või teine kalapüüdja on Rahvaliiduga seotud. Siis me võime loota, et põllumajanduse maine on hea ja kogu Eesti rahvas mõistab põllumajanduse probleeme.
Reeglitest tuleb kinni pidada
Täna planeeritakse uut maaelu arengu strateegiat aastateks 2007-2013, kindlasti on see põllumajandusadministratsioonile proovikiviks. Küsimus on selles, kas me oleme aru saanud ühtse Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika juba rohkem kui 40 aastat kestnud põhimõtetest, mis on kantud ideest hoida ja säilitada maapiirkondades inimeste head elukvaliteeti. Päike ei tohiks särada ainult nendele, kellel on kuuerevääril päikese märk. Eesti jaoks on oluline nii kvaliteetne kodumaine toiduaine ja tema konkurentsivõime, kui ka maaelu mitmekesistamine ja uute võimaluste leidmine maapiirkondade majandustegevuses. Tahtmata solvata ettevõtjaid, kes neid investeeringuid kasutasid, tuleb siiski selgelt jälgida, et nende vahendite jagamine ja kasutamine peab toimuma ausate reeglite järgi.
posted by Triinu at 4/27/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home