SAKS: Eesti Suur Eesmärk on Eestis eneses

Katrin Saks
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(21.04.06 Tallinna ülikoolis missioonikonverentsil “Kahest Eestist jätkusuutliku Eestini” peetud kõne)

Eesti Suure Eesmärgi otsimine tuletab mulle meelde Tammsaare lugu poisist ja liblikast, mäletate –liblikat püüdes tallas poiss kõik lilled aasal.
Olen viimasel ajal palju tegelenud soome-ugri rahvastega Venemaal, kellest suur osa on unustamas oma keelt ja kaotamas sidet esivanemate kultuuriga, sest selle oskamine pole praktiline ühiskonnas, kus vaid vene keel on edu keel. Ja nii ongi juhtunud, et mida noorem ja haritum inimene, seda vähem ta keskmiselt oma esivanemate kultuurist peab.
Näiteks alla 14 aastastest karjalastest oskab vaid 11% emakeelt. Äsja käis meil Riigikogus delegatsioon Mordvast. Nad kandsid kauneid sajaaastaseid rahvariideid ja laulsid keeles, milles koolis enam ei õpita. Mordvalasi pole just palju vähem kui meid, eestlasi. Ometi ei suudeta oma kultuuri hoida, sest kooliharidus venekeelne.
Aga rahvas, kes kaotab oma keele, kolib peagi muuseumisse. Suur osa soome-ugri kultuurist ongi juba muuseumis. Iroonia on aga selles, et isegi muuseumis ( näiteks mäe-maride vabaõhumuuseumis) on ka etnograafilise esemete kirjeldused ainult vene keeles.
Meie väljakutsed pole ju selles globaliseeruvas maailmas väiksemad. Juba me arutame, et kõrgkooliõpe võiks olla inglise keeles, vähemalt doktoritööd tuleks kõigile arusaadavas keeles kirjutada. Marimaal kinnitati mulle tõsimeeles, et mari keel polegi kõlbulik filosofeerimiseks või kõrgema matemaatika õppimiseks. Kas meiegi jõuame varsti selleni?
Soov suurel maailmaturul edukas olla kannustab ja kõik muud väärtused on tuhmumas rahaläike kõrval. Kahjuks.
Ja nii peangi meie kõige suuremaks väljakutseks täna oma rahva, oma keele ja kultuuri säilitamist ja arendamist ning selleks ilmselt parima vormi – riigi arendamist OMA RIIGIKS, kust inimesed ära ei kipu. Riigiks, kus Jaan Krossi loomingu või laulupeo riigipoolses toetamises ei nähta kõlvatut konkurentsi ega ohtu turumajandusele.
See viimane ei ole õhust võetud näide, vaid pärit Riigikogus toimunud debatist, kui tõsimeeli arutati, kas riigieelarvest makstava autoritoetuse puhul on ikka õige eelistada eesti kirjandust tõlgitud krimidele või naistekatele. Enese jäädvustamine loomingus pole sugugi kõigi jaoks iseenesestmõistatavalt rahva edasikestmise vorm. Või pole edasikestmine ise tähtis?
Kuidas teha nii, et Eesti Vabariiki ei suhtutaks kui aktsiaseltsi, mille ainsaks kvaliteedikriteeriumiks on majanduskasvu protsent ja mis on sama õhuke ja rabe kui veega tehtud ülepannikoogid?
Kuidas teha riigist, kui ühest elukorraldamise vormist, tõeliselt loominguline väljakutse. Riik kogu rahva jaoks. Aga siis peaksime me sama enesestmõistetavusega, kui mu poeg täna oma pisitütart helluse ja turvalisusega ümbritseb, suhtuma ka riigina oma rahvasse? Igasse ühesse, sest sellise rahva arvu juures ei tohiks me endale lubada kellegi kõrvale jätmist. See eeldab aga hoopis suuremat ühtekuuluvustunnet ja solidaarsust. Ameerika eeskuju meile ei sobi.
Lastest kui loomingu kõrval teisest edasikestmise vormist kirjutas Oskar Loorits 1935.a. nii: „ Laps õieti tõlgitseb ju liha uuestisündi, oma ihu ja vere surematust, oma soo, hõimu, rahva ainsat füüsilise edasielamise võimalust. Sellepärast on täitsa arusaadav lapse asetamine elu mõtte ja eesmärkide hulgas esikohale mitte ainult sugutungi ega vanematearmastuse pärast, vaid sama kategooriliselt ka riiklikust ja rahvuslikust seisukohast lähtudes....”
Niisiis ei tohiks me olla ükskõiksed selle suhtes, et lapsed, kes ei saa valida sündimise aega ega kohta, sattuvad Eestis täna väga ebavõrdsetesse tingimustesse. Sünnikoht on määrava tähendusega ja võimalused erinevad kordades. Võimalused saada hea haridus, võimalus õppida muusikat või sporti teha, võimalus KUMUsse tulla eesti kunsti vaatama, võimalus olla eluks hästi ettevalmistatud ja konkurentsivõimeline. Võimalus olla edukas. Võimalus olla rahul oma elu ja riigiga.
Täna kulutatakse ühe maalapse ande ja huvide arendamisele keskmiselt 3,5 korda vähem kui linnas.
Ebaeuroopalikku kihistumist peab aitama vähendada suurem hariduslike võimaluste võrdsus. Seda alates alusharidusest, mis tuleb viia riigi finantseerimisele ja teha kõigile kättesaadavaks. Kool peaks saama huvitavaks ja kasulikuks kohaks ka peale tunde, huviharidus kättesaadavaks kõigile. Hea haridus annab kõigile võimaluse ja tõstab riigi konkurentsivõimet nagu hästi tõestavad meie põhjanaabrid. Niisamuti on ka sotsiaalsete tagatistega. Neid tuleb vaadelda konkurentsivõime eeldustena, mitte nagu seni – pidurdajana.
Täna on hirm demograafilise katastroofi ees tekitanud sündimust toetava poliitika, jättes kõik järgneva suuresti pere õlule. Riigieelarves moodustavad sündimust toetavad meetmed umbes kolmandiku, see läheb 14 000 uue ilmakodaniku vanematele. Ülejäänust 2/3 peab piisama 300 000 lapsele.
Pronataalset poliitikat on mitmel pool katsetanud, aga see pole kuskil viljakas olnud. Kui me tahame vältida ühelapselist peremudelit, kus järgmisi asendab lemmikloom, tuleb kogu rahval laste kasvatamise pidevalt kasvavaid kulusid jagada. Ka nendel, kes eelistavad oma aega liblikapüüdmisega sisustada.
Sündinud laste arv on viimastel aastatel pisitasa tõusnud ja see on tore. Aga nende sadade armsate enamsündinud beebide kõrval, kes peavad meie tulevikku kindlustama näen olevikupilti. Ja sellesse pilti mahuvad need tuhat last, valdavalt poissi, kes igal aastal koolist välja langevad.
Näen 3000 kuritegu, mis aastas alaealiste poolt sooritatakse, enamuses just nendesamade kooli poolelijätnute poolt, näen 13 800 süstivat narkomaani, enamus noored.
Näen seda, kuidas igal aasta võetakse paarisajal vanemal ära vanemlikud õigused, sest nad ei saa oma laste kasvatamisega hakkama.
Näen 28 000 üksikvanemat, kelle toetusi pole võimalik olnud aastaid tõsta, kuigi tegemist on kõige suuremas vaesusriskis oleva grupiga. Me võime ju unistada, et kõik lapsed kasvaksid täisperedes, targem oleks aga arvestada sellega, et kogu Euroopas suureneb üksikvanemate arv.
Aga nende probleemide lahendamiseks meil paraku krooniliselt ressurssi napib. Ja nii õhukeses riigis, jääbki nappima.
Niisiis tuleb majanduse arendamise kõrval näha ka muud, tuleb majandusarengut käsitleda koos sotsiaalse kindlustatuse, hariduse ja teiste riigi sekkumist nõudvate valdkondadega. Nii nagu seda on tehtud Põhjamaades.

Ja lõpetuseks pean tunnistama, et minu jaoks on täiesti võõras selline lähenemine, mida olen kuulnud just viimasel ajal. Jutt on tulumaksu vähendamisest. Minu jaoks pole küsimus määras, see peab katma riigi vajadused. Aga põhimõttes, mida on asutud propageerima, et tulumaksu võiks vähendada nullini. Et riigieelarve sellest ei kaotaks, las riigieelarvesse tuleb raha näiteks meie pahede maksustamise või tarbimise pealt. Mina nimelt arvan, et on väga oluline, et iga selle riigi kodanik tunneks, et tema ka panustab ühisesse asja, olgu see siis riigikaitse või laste harimine. Seetõttu ei pea ma ka õigeks näiteks väga suures ulatuses tulumaksuvaba määra tõsta. Meil kõigil, nii rikastel kui vaesematel on vaja ühiseid asju toetada. OMA RIIKI edendada.