SAKS: Kelle asi on laste päevahoid?
Katrin Saks
riigikogu liige
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 09.05.06 Virumaa Teatajas)
Käisin hiljuti Räpina lasteaias. Nõukaaegne krohvi poetav hall tüüphoone, mille sees rõõmsavärviline lastesõbralik maailm.
Enamik ruume on hiljaaegu uue ilme saanud, disainijateks lasteaia oma töötajad. Nii on paljudes lasteaedades, et esmajärjekorras on korda tehtud rühmatoad, kus lapsed kõige suurema osa oma päevast veedavad. Välise ilme vuntsimiseks raha enamasti napib, samuti mänguplatsile õues, aga kui kunagi jõuab järg ka hoonete välisilmeni, siis ehk hakatakse ka lasteaeda enam märkama ja loodetavasti tähtsustama.
Ei täida seadust
Üks asi oli aga Räpinas ebatüüpiline. Linnapea ütles, et igale lapsele peab lasteaias koht olema, just nii nagu seaduski ütleb. Juhataja küll kahtles, kas uus tulija kohe homme vastu võetakse, aga sügisel kindlasti. Igatahes pikka lasteaia järjekorda - nagu enam kui pooltes Eesti omavalitsustes - Räpinas pole.
Mida siis teha selle koolieelsete lasteasutuste seadusega, mida enamik omavalitsusi ei täida? Kohustab see ju tagama kõikidele oma valla või linna territooriumil elavatele 1-7aastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, koha teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses.
Võiks ju soovitada vanematel oma õiguste eest aktiivsemalt seista, aga ilmselt oleks mõttekam otsida võimalusi, kuidas saaks riik omavalitsusi aidata. Tooksin kaks argumenti, miks peaks seaduse täitmise nimel pingutama.
Lasteaed pole juba ammu lihtsalt hoiukoht, kus lapsel ema tööloleku ajal silma peal hoitakse ja kõht täis söödetakse. Ei taha kuidagi kahandada vanematega veedetud aja tähtsust, aga olles paljudes lasteaedades näinud, kuidas pühendunud professionaalid lastega tegelevad, tunnistan ausalt, et mina pole nii hästi osanud. Ega enamasti jätku ka kannatust ja jõudu, sest väikeste lastega ema ajast kulub suurem osa kodutöödele, mitte lastega tegelemisele.
Ühes Võrumaa lasteaias rääkis juhataja, kuidas esmaspäev algab mõnele lapsele sanitaarprotseduuridega, mille hulka käib ka kõikide riiete pesu. Elementaarse hügieeni õpetamine on pigem siiski erand, aga laste õpetamine reegel. Süsteemne õpetus algab juba kolmandast eluaastast ja see paneb aluse kogu haridusteele. Lasteaiaõpetajateltki nõutakse ju praegu kõrg- haridust ja pidevat enesetäiendamist. See, et suur osa lapsi täna ka vahetult enne kooli lasteaias ei käi, toob sageli kaasa ebavõrdse stardipositsiooni, mis võib mõjutada laste edasistki arengut.
Naiste töö on oluline
Asjal on veel teine külg. Tihti ei pääse ema tööle tagasi, sest pole last kuhugi panna. Emapalk kindlustab küll esimese aasta, aga mis saab edasi, kui töökoht ei oota, aga vanaema on liiga nooruslik ja hoidjatädi palkamine käib üle jõu? Lastesõimes oli 2004. aastal kohti vaid 13,4% ühe- kuni kaheaastastest lastest.
Loomulikult oleks lapsele parem, kui ema temaga kauem tegeleks. Aga ilmselt mitte sel juhul, kui ta tõesti tööle tagasi kibeleb.
Laste päevahoiu laiendamine on väga otseselt seotud ka naiste tööhõivega, mille tõstmine pole samuti vähetähtis. Eesti naiste tööhõive on küll suhteliselt kõrge, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, aga jääb kümmekond protsenti alla Põhjamaade naiste omale. Seal on õnnestunud viimasel kümnendil teha kahte asja korraga - tõsta nii sündimust kui ka naiste tööhõivet. Ja seda nii laste päevahoiu kui ka paindlike töösuhete kaudu. Näiteks kui meil on lasteaias pooled kaheaastastest lastest, siis mitmes Põhjala riigis kaks kolmandikku.
Riik peab sekkuma
Mida siis teha? Lasteaiakohtade arv suureneb iga aasta 1-2%. Sellise tempoga läheb vähemalt terve põlvkond, enne kui midagi märgatavalt muutub. Järelikult tuleb midagi radikaalsemat ette võtta. Omavalitsusi, kes peavad laste päevahoiu kindlustama, riik piitsaga sundida ei saa. Riik saab aga osa kohustusi enda kanda võtta. Näiteks lasteaiaõpetajate palgad. Kui käsitleda alusharidust osana kogu haridussüsteemist, mille eest ju riik vastutab, olekski see loogiline.
Sama teed on läinud suuremad Euroopa riigid. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja Belgias on rakendatud süsteemi, kus halduskulud ja abipersonali tasu on detsentraliseeritud, aga kasvatajate/õpetajate palgad tulevad riigilt. See tähendaks umbes 600 lisamiljonit, mis annaks omavalitsustele võimaluse vabaneva raha arvel rajada korralik päevahoiusüsteem.
Omaette küsimus on muidugi selles, kuidas tagada, et see raha ikka tõepoolest lastesse investeeritakse.
riigikogu liige
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 09.05.06 Virumaa Teatajas)
Käisin hiljuti Räpina lasteaias. Nõukaaegne krohvi poetav hall tüüphoone, mille sees rõõmsavärviline lastesõbralik maailm.
Enamik ruume on hiljaaegu uue ilme saanud, disainijateks lasteaia oma töötajad. Nii on paljudes lasteaedades, et esmajärjekorras on korda tehtud rühmatoad, kus lapsed kõige suurema osa oma päevast veedavad. Välise ilme vuntsimiseks raha enamasti napib, samuti mänguplatsile õues, aga kui kunagi jõuab järg ka hoonete välisilmeni, siis ehk hakatakse ka lasteaeda enam märkama ja loodetavasti tähtsustama.
Ei täida seadust
Üks asi oli aga Räpinas ebatüüpiline. Linnapea ütles, et igale lapsele peab lasteaias koht olema, just nii nagu seaduski ütleb. Juhataja küll kahtles, kas uus tulija kohe homme vastu võetakse, aga sügisel kindlasti. Igatahes pikka lasteaia järjekorda - nagu enam kui pooltes Eesti omavalitsustes - Räpinas pole.
Mida siis teha selle koolieelsete lasteasutuste seadusega, mida enamik omavalitsusi ei täida? Kohustab see ju tagama kõikidele oma valla või linna territooriumil elavatele 1-7aastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, koha teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses.
Võiks ju soovitada vanematel oma õiguste eest aktiivsemalt seista, aga ilmselt oleks mõttekam otsida võimalusi, kuidas saaks riik omavalitsusi aidata. Tooksin kaks argumenti, miks peaks seaduse täitmise nimel pingutama.
Lasteaed pole juba ammu lihtsalt hoiukoht, kus lapsel ema tööloleku ajal silma peal hoitakse ja kõht täis söödetakse. Ei taha kuidagi kahandada vanematega veedetud aja tähtsust, aga olles paljudes lasteaedades näinud, kuidas pühendunud professionaalid lastega tegelevad, tunnistan ausalt, et mina pole nii hästi osanud. Ega enamasti jätku ka kannatust ja jõudu, sest väikeste lastega ema ajast kulub suurem osa kodutöödele, mitte lastega tegelemisele.
Ühes Võrumaa lasteaias rääkis juhataja, kuidas esmaspäev algab mõnele lapsele sanitaarprotseduuridega, mille hulka käib ka kõikide riiete pesu. Elementaarse hügieeni õpetamine on pigem siiski erand, aga laste õpetamine reegel. Süsteemne õpetus algab juba kolmandast eluaastast ja see paneb aluse kogu haridusteele. Lasteaiaõpetajateltki nõutakse ju praegu kõrg- haridust ja pidevat enesetäiendamist. See, et suur osa lapsi täna ka vahetult enne kooli lasteaias ei käi, toob sageli kaasa ebavõrdse stardipositsiooni, mis võib mõjutada laste edasistki arengut.
Naiste töö on oluline
Asjal on veel teine külg. Tihti ei pääse ema tööle tagasi, sest pole last kuhugi panna. Emapalk kindlustab küll esimese aasta, aga mis saab edasi, kui töökoht ei oota, aga vanaema on liiga nooruslik ja hoidjatädi palkamine käib üle jõu? Lastesõimes oli 2004. aastal kohti vaid 13,4% ühe- kuni kaheaastastest lastest.
Loomulikult oleks lapsele parem, kui ema temaga kauem tegeleks. Aga ilmselt mitte sel juhul, kui ta tõesti tööle tagasi kibeleb.
Laste päevahoiu laiendamine on väga otseselt seotud ka naiste tööhõivega, mille tõstmine pole samuti vähetähtis. Eesti naiste tööhõive on küll suhteliselt kõrge, võrreldes Euroopa Liidu keskmisega, aga jääb kümmekond protsenti alla Põhjamaade naiste omale. Seal on õnnestunud viimasel kümnendil teha kahte asja korraga - tõsta nii sündimust kui ka naiste tööhõivet. Ja seda nii laste päevahoiu kui ka paindlike töösuhete kaudu. Näiteks kui meil on lasteaias pooled kaheaastastest lastest, siis mitmes Põhjala riigis kaks kolmandikku.
Riik peab sekkuma
Mida siis teha? Lasteaiakohtade arv suureneb iga aasta 1-2%. Sellise tempoga läheb vähemalt terve põlvkond, enne kui midagi märgatavalt muutub. Järelikult tuleb midagi radikaalsemat ette võtta. Omavalitsusi, kes peavad laste päevahoiu kindlustama, riik piitsaga sundida ei saa. Riik saab aga osa kohustusi enda kanda võtta. Näiteks lasteaiaõpetajate palgad. Kui käsitleda alusharidust osana kogu haridussüsteemist, mille eest ju riik vastutab, olekski see loogiline.
Sama teed on läinud suuremad Euroopa riigid. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja Belgias on rakendatud süsteemi, kus halduskulud ja abipersonali tasu on detsentraliseeritud, aga kasvatajate/õpetajate palgad tulevad riigilt. See tähendaks umbes 600 lisamiljonit, mis annaks omavalitsustele võimaluse vabaneva raha arvel rajada korralik päevahoiusüsteem.
Omaette küsimus on muidugi selles, kuidas tagada, et see raha ikka tõepoolest lastesse investeeritakse.
posted by Triinu at 5/14/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home