SAKS: Lapsi kaitseb armastus

Katrin Saks
Lastekaitse Liidu president
(artikkel ilmus 2006. aasta maikuus maakondlikes lehtedes)

„Parim viis häid lapsi kasvatada on teha nad õnnelikuks”. O.Wilde

Andmisrõõmust

Mõni aeg tagasi sattusin Vincent van Goghi muuseumis Amsterdamis piltide ees tammudes ühe paari kõrvale. Nende ingliskeelset vestlust kõrvalt kuulates sain aru, et tegemist oli ema ja pojaga.Tähelepanu äratas aga see, et millegipärast kirjeldas ema väga detailselt iga pilti, seda, mis maalil, värve, aga ka oma emotsioone. Ta oli tulnud kunsti vaatama koos oma pimeda pojaga. Pikemalt jäid nad seisma maali ette, millel mandlipuu oksad imeõrnade peaaegu läbipaistvate õitega lasuursinise taeva taustal. See van Goghi maal, tehtud mõned kuud enne surma, vennapoja sünni puhul, oli naise lemmik.

Pimeda poisi ema pühendumus ja jagamissoov liigutab mind siiani. Ja natuke ka kriibib hinge, sest nii palju on oma lastele andmata jäänud. Ometi on ju andmises nii palju rõõmu!

Jagamisrõõmust

Mõni aasta tagasi tehtud küsitlus näitas, et vähem kui pooled Eesti õpilastest puhkasid koos vanematega viimase aasta jooksul. 15% ütles, et nad ei ole kunagi koos puhkuseaega veetnud. Tõsi, mul tekkis kahtlus, et kas laps ikka oskab puhkuseks pidada suvekodus veedetud nädalalõppu, kui ta porgandipeenart rohima pannakse, aga ikkagi on ehmatavalt vähe seda aega, mis me lastega koos oleme.
Fakt, et lennujaamades näeb järjest enam lastega peresid ja et pea igale reisile sattub ka mõni kilkav põngerjas, näitab siiski vähemuse võimalusi.
Enamus rügab tööd teha ja katsub lapsed koolivaheajaks kuhugi ära sokutada.

Ühe Lõuna-Eesti väikekooli seina kaunistasid laste pilte merest. Õpetaja teadis, et päris mitmed neist polnud merd oma ihusilmaga kunagi näinud. Aga Hiiumaal räägiti mulle hiljuti ühest 19 aastasest poisist, kes pole trammi- ega trollibussi näinud. Paljureisivate perekondade kõrval, kes oma muljeid klantspiltidega ajakirjades jagavad, on ka see meie tänane reaalsus, et mõni laps saab suureks, ilma, et oma riigi pealinna jõuaks. Aga ega lapsele polegi ilmtingimata pikka reisi vaja, aitab ka üheskoos jagatud ajast.

Osasaamisrõõmust

Kui vanemate andumus ja armastus on midagi iseenesestmõistetavat ja selle puudumine erand, mis äratab tähelepanu, siis ühiskonna suhtumisega on kuidagi vastupidi.
Pigem äratab tähelepanu lastesõbralikkus. Kuigi ka siin on üht-teist muutunud.
Mäletan nõukogude ajast üht episoodi, kui sattusime õhtul populaarse Merepiiga nimelise joogi- ja söögikoha ukse taha. Koos meiega palus tolleaegselt tegijalt, kõrtsi uksehoidjalt, halastust ka üks isa oma väikese tütrega. Nad olid kuskilt kaugemalt sinnakanti sattunud ja tahtsid süüa. Aga kell oli kuus läbi ja peale seda polnud lastega sellises kohas olemine ette nähtud. Vaatamata sellele, et isa lubas kohe peale kiiret kõhutäit tütrega lahkuda, selles kohas neile süüa ei antud. Täna on meie söögikohtades ka lapsklient teretulnud king isegi toitu põrandale pudistavatesse või ringitrampivatesse tittedesse suhtutakse leplikult. Seegi on sammuke osavõtliku ja lapsesõbraliku ühiskonna poole.
Nii nagu ka mängunurgad poodides. Rääkimata siis juba tööandjatest, kes aru saanud sellest, et osaledes enam oma töötajate pereelu toetamisel, saadakse vastu ka hoopis suurem tööpanus.

Saamisrõõmust

Ühed kõige toredamad peod on lasteaiapeod. See, kui tõsiselt võtavad asja nii väikesed esinejad kui ka nende vanemad, näiteks mitu ööd enne lepatriinu kostüümi õmmeldes, on imearmas. Nagu ka see pisara silma toov uhkus ja rõõm, kui salm segamini ei läinud ja kniks või kraaps ka ilusasti välja tuli.
Millegi pärast oleme aga laste puhul harjunud rohkem rääkima muredest ja probleemidest, kui suurest rõõmust, mida me neile võlgneme. Kui päris pisikeste iga uus samm või sõna teeb päeva päikselisemaks, siis mida aasta edasi, seda rohkem kaotame meie, vanemad, oskust olla oma laste üle õnnelikud. Üha sagedamini kordame, et väiksed lapsed väikesed mured, suured lapsed suured mured. Kas tõesti aastatega rõõm väheneb?

Mõtleme hetkeks, millised me oleksime ilma oma lasteta? Mis on see, mille eest lapsed meid kaitsevad? On ju lapsed need, kes aitavad kaasa, et me poleks hoolimatud egoistid, kes ainult iseendale ja elu nautimisele pühenduvad. Nad ei lase meil paigal tammuda vaid sunnivad ikka edasi. Nad aitavad meid, et me elu ei tunduks tühi ja mõttetu.
Nad kaitsevad meid, et meie elu ei oleks helluse ja armastuseta.

Lastekaitse päev olgu rõõmu päev!