SOOSAAR: Anonüümsus ja intiimsus
Mark Soosaar
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.06.06 Postimehes)
Need poliitilised jõud, kes parlamendis takistavad nn Delfi-eelnõu vastuvõtmist, on oma lambamaski taha peitnud soovi hundiseaduste aega pikendada, kirjutab Mark Soosaar.
Põhiseadusest tulenevalt on iga Eesti kodaniku eraelu puutumatu. Kas see aga tähendab, et inimene peab saama demokraatlikus ja tsiviliseeritud riigis elada ja toimida ka anonüümselt?
Kas igal kodanikul on õigus oma suva järgi ise otsustada, mil ta esineb omaenda nime all ja millal on ta «hitler», «kommar» või «debiil»? Kas see on loomulik, kui osa meist ilmub tänavale, teatrisse, tele-eetrisse oma näo ja nimega ning teine osa maskides?
Vastuse küsimusele saame teistpidi pärides – kellel on vaja jääda avalikus ruumis anonüümseks? Võib-olla on see privileeg vajalik inimesele, kes häbeneb oma välimust või kes pole kindel oma mõtete õigsuses? Äkki vajab anonüümsuse maski inimene, kes kardab vastutust tehtud tegude eest?
Päevavalgust kartvad teod aga pole ainult ümberlükatud hauaplaadid, murtud puud ning pihtapandud autod. Ka väljaöeldud sõnad on teod. Väga rängad sõnad võivad olla isegi kuriteod. On ju prantsuse filosoofist kirjanik Jean-Paul Sartre öelnud, et sõnaga võib tappa inimese.
Sõnavabadus ja vastutus
Tunnen kaasa neile poliitikuile, kes riigikogus menetletava nn Delfi-eelnõu puhul hoiatavad «sõnavabaduse piiramise» eest. Küllap pole nad veel lahti saanud eelmise riigikorra aegsetest hirmudest, milleks oli ka piisavalt alust. Hooletult pillatud sõna võis halvematel aegadel tähendada ütleja jäljetut kadumist, parematel päevadel aga töökohast ilmajäämist.
Teist ringi parlamendis liikuv eelnõu ei piira kellegi sõnavabadust. Eelnõu ei keela riigikorda kritiseerida ega oma ohvrile ka kõige jubedamaid silte külge kleepida. Seda aga tuleb teha iseenda nimel, mitte «xyz» või mõne muu laest võetud vihmaussi nime all.
Sõnavabadus demokraatlikus ühiskonnas ilma vastutuseta väljaöeldu eest on sama, mis sallida nimetu prügikoti jätmist kirikuukse ette.
Ühiskonna vaimse õhkkonna parandamiseks ei piisa üksnes sellest, et seada sisse vastutus veebikeskkonna labastamise ja seal oma komplekside väljaelamise eest. Meil on veel valdkondi, kus anonüümsus soodustab vaimset terrorit ning lausa soodustab kuritegevust.
Üks vähekirjeldatud pimedaid alasid on SIM-kaartide süsteem. Tean inimesi, keda on nii isiklikult kui ka koos perekonnaliikmetega süstemaatiliselt ähvardatud just telefonidelt, mille asukohta ja omanikku pole võimalik kindlaks teha.
Mõni aasta tagasi, kui aeti ära minu kasutuses olnud vana Mercedes, algasid väljapressimised telefonilt, milles kasutati anonüümset kaarti. Pöördusin politsei poole, kuid mundrimehed tõstsid jõuetult käed üles.
Kellele on sellist anonüümset «sõnavabadust» vaja? Vähegi mõtleval inimesel pole vastamiseks vaja üle ühe korra mõistatada.
Meil pole piisavalt seadusesätteid, mis kaitseksid kodanikku anonüümse terrori, psüühilise ahistamise eest. Delfi-eelnõu on esimene arglik samm kutsuda korrale üle igasuguse piiri läinud võrgukommenteerijad.
Need poliitilised jõud, kes parlamendis takistavad eelnõu vastuvõtmist, on oma lambamaski taha peitnud soovi hundiseaduste aega pikendada. Ega ometi mitte selleks, et saabuvate valimiste eel karistamatult isikute ja rahvastevahelist vaenu õhutada?
Kas hämara veebikeskkonna veendunud kaitsjad kujutavad ette, mis juhtuks siis, kui autodel, lennukitel ning laevadel lubada samuti siseneda avalikku ruumi anonüümselt, ilma numbrita?
Anonüümsus ja intiimsus
Täielik anonüümsus elektroonilises maailmas on tegelikult illusioon. Juba tehnilistel põhjustel. Valeühendus, osav häkker või arvutiviirus võib kiskuda saladusloori. Ameerika Ühendriikide ülemkohus on tunnistanud, et interneti- ja mobiiliühenduse saladust ei saa nad oma kõrgeltarenenud riigis tagada.
Samas peab aga inimese eraelu olema kindlasti kaitstud. Meist pikemate kultuuritraditsioonidega maades on paljud kahemõttelised situatsioonid lahendatud isikut austavate sõnatute kokkulepetega. On ju vana tõde, et inimesed täidavad kõige parema meelega just kirjutamata seadusi.
Üks selliseid on kultuurriikides levinud tava, et magavat inimest avalikus kohas ei pildistata. Ei saa ju lennukis suikunud või raudteejaamas uinunud isik kuidagimoodi kontrollida oma seisundit.
Kodu peab olema see kindel varjupaik, kus igaühe intiimsus on sajaprotsendiliselt tagatud. Seda kinnitab ka meie põhiseadus. Tean üht suurepärast Kanada dokfilmi, mis kujutas pimeda mehe ja pimeda naise keerulist kooselu. Režissöör saavutas väga siira ja avameelse ekraanitulemuse tänu kokkuleppele, et kui tema ekraanitöö kangelased vajavad intiimsust, siis nad sulgevad enda järel ukse ning kaamera ei tohi neile järgneda....
Usun, et ühiskond, kes respekteerib iga inimese õigust intiimsusele ning välistab suhtluses teistega anonüümsuse, suudab ehitada riigi, millel on läbipaistev ja turvaline tulevik.
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.06.06 Postimehes)
Need poliitilised jõud, kes parlamendis takistavad nn Delfi-eelnõu vastuvõtmist, on oma lambamaski taha peitnud soovi hundiseaduste aega pikendada, kirjutab Mark Soosaar.
Põhiseadusest tulenevalt on iga Eesti kodaniku eraelu puutumatu. Kas see aga tähendab, et inimene peab saama demokraatlikus ja tsiviliseeritud riigis elada ja toimida ka anonüümselt?
Kas igal kodanikul on õigus oma suva järgi ise otsustada, mil ta esineb omaenda nime all ja millal on ta «hitler», «kommar» või «debiil»? Kas see on loomulik, kui osa meist ilmub tänavale, teatrisse, tele-eetrisse oma näo ja nimega ning teine osa maskides?
Vastuse küsimusele saame teistpidi pärides – kellel on vaja jääda avalikus ruumis anonüümseks? Võib-olla on see privileeg vajalik inimesele, kes häbeneb oma välimust või kes pole kindel oma mõtete õigsuses? Äkki vajab anonüümsuse maski inimene, kes kardab vastutust tehtud tegude eest?
Päevavalgust kartvad teod aga pole ainult ümberlükatud hauaplaadid, murtud puud ning pihtapandud autod. Ka väljaöeldud sõnad on teod. Väga rängad sõnad võivad olla isegi kuriteod. On ju prantsuse filosoofist kirjanik Jean-Paul Sartre öelnud, et sõnaga võib tappa inimese.
Sõnavabadus ja vastutus
Tunnen kaasa neile poliitikuile, kes riigikogus menetletava nn Delfi-eelnõu puhul hoiatavad «sõnavabaduse piiramise» eest. Küllap pole nad veel lahti saanud eelmise riigikorra aegsetest hirmudest, milleks oli ka piisavalt alust. Hooletult pillatud sõna võis halvematel aegadel tähendada ütleja jäljetut kadumist, parematel päevadel aga töökohast ilmajäämist.
Teist ringi parlamendis liikuv eelnõu ei piira kellegi sõnavabadust. Eelnõu ei keela riigikorda kritiseerida ega oma ohvrile ka kõige jubedamaid silte külge kleepida. Seda aga tuleb teha iseenda nimel, mitte «xyz» või mõne muu laest võetud vihmaussi nime all.
Sõnavabadus demokraatlikus ühiskonnas ilma vastutuseta väljaöeldu eest on sama, mis sallida nimetu prügikoti jätmist kirikuukse ette.
Ühiskonna vaimse õhkkonna parandamiseks ei piisa üksnes sellest, et seada sisse vastutus veebikeskkonna labastamise ja seal oma komplekside väljaelamise eest. Meil on veel valdkondi, kus anonüümsus soodustab vaimset terrorit ning lausa soodustab kuritegevust.
Üks vähekirjeldatud pimedaid alasid on SIM-kaartide süsteem. Tean inimesi, keda on nii isiklikult kui ka koos perekonnaliikmetega süstemaatiliselt ähvardatud just telefonidelt, mille asukohta ja omanikku pole võimalik kindlaks teha.
Mõni aasta tagasi, kui aeti ära minu kasutuses olnud vana Mercedes, algasid väljapressimised telefonilt, milles kasutati anonüümset kaarti. Pöördusin politsei poole, kuid mundrimehed tõstsid jõuetult käed üles.
Kellele on sellist anonüümset «sõnavabadust» vaja? Vähegi mõtleval inimesel pole vastamiseks vaja üle ühe korra mõistatada.
Meil pole piisavalt seadusesätteid, mis kaitseksid kodanikku anonüümse terrori, psüühilise ahistamise eest. Delfi-eelnõu on esimene arglik samm kutsuda korrale üle igasuguse piiri läinud võrgukommenteerijad.
Need poliitilised jõud, kes parlamendis takistavad eelnõu vastuvõtmist, on oma lambamaski taha peitnud soovi hundiseaduste aega pikendada. Ega ometi mitte selleks, et saabuvate valimiste eel karistamatult isikute ja rahvastevahelist vaenu õhutada?
Kas hämara veebikeskkonna veendunud kaitsjad kujutavad ette, mis juhtuks siis, kui autodel, lennukitel ning laevadel lubada samuti siseneda avalikku ruumi anonüümselt, ilma numbrita?
Anonüümsus ja intiimsus
Täielik anonüümsus elektroonilises maailmas on tegelikult illusioon. Juba tehnilistel põhjustel. Valeühendus, osav häkker või arvutiviirus võib kiskuda saladusloori. Ameerika Ühendriikide ülemkohus on tunnistanud, et interneti- ja mobiiliühenduse saladust ei saa nad oma kõrgeltarenenud riigis tagada.
Samas peab aga inimese eraelu olema kindlasti kaitstud. Meist pikemate kultuuritraditsioonidega maades on paljud kahemõttelised situatsioonid lahendatud isikut austavate sõnatute kokkulepetega. On ju vana tõde, et inimesed täidavad kõige parema meelega just kirjutamata seadusi.
Üks selliseid on kultuurriikides levinud tava, et magavat inimest avalikus kohas ei pildistata. Ei saa ju lennukis suikunud või raudteejaamas uinunud isik kuidagimoodi kontrollida oma seisundit.
Kodu peab olema see kindel varjupaik, kus igaühe intiimsus on sajaprotsendiliselt tagatud. Seda kinnitab ka meie põhiseadus. Tean üht suurepärast Kanada dokfilmi, mis kujutas pimeda mehe ja pimeda naise keerulist kooselu. Režissöör saavutas väga siira ja avameelse ekraanitulemuse tänu kokkuleppele, et kui tema ekraanitöö kangelased vajavad intiimsust, siis nad sulgevad enda järel ukse ning kaamera ei tohi neile järgneda....
Usun, et ühiskond, kes respekteerib iga inimese õigust intiimsusele ning välistab suhtluses teistega anonüümsuse, suudab ehitada riigi, millel on läbipaistev ja turvaline tulevik.
posted by Triinu at 6/12/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home