RUMM: Presidendi 10. Eriti kange
Hannes Rumm
(artikkel ilmus 17.06.2006 Eesti Päevalehes)
Eelmiste presidendivalimiste kampaania ajal 2001. aastal avaldas Arnold Rüütel raamatu “Tuleviku taassünd”, mille esikaanel seisab toonane presidendikandidaat lauluväljakul, hoides süles lapselast, taustal lehvimas sinimustvalge lipp. Millest selline pildivalik kõneleb? See on võimsa tähendusega foto. Tehtud Eesti rahvuskultuuri pühamus, millega peaaegu kõigil eestlastel on tugev emotsionaalne seos. Kui lauluväljakul seisaks Gustav Ernesaks, seostuks pilt ainult laulupidudega. Arnold Rüütli puhul meenutab foto lugejale tema esinemisi lauluväljakul taasiseseisvumise emotsionaalsel kõrgajal, mil poliitikast huvitusid erinevalt praegusest kõik inimesed.
Lapselaps viitab põlvkondade järjepidevusele, aga tilluke tüdruk vanaisa süles viitab ka asjaolule, et veteranpoliitik väärtustab peresuhteid. Foto esikaanel on mustvalge, kujundus tagasihoidlik ja laseb kaanepildil enda eest rääkida. Raamatu pealkiri “Tuleviku taassünd” viitas sellele, et Arnold Rüütel pole ainult Eesti minevikku, vaid ka tulevikku kujundav mees. Millisena eksponeeritakse meile Rüütlit äsja ilmunud raamatu esikaanel viis aastat hiljem? Madis Salumi teose esikaanel kõneleb Rüütel enesekindla ja sõbraliku ilmega Kadrioru lossis presidendivapi taustal. Seega näidatakse meile juba visuaalselt Arnold Rüütlilt riigipea rollis. Näidatakse, et ta saab selle ametiga hästi hakkama. Sama range ja ametlik on raamatu pealkiri “Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel”, mis rõhub riigipea ametiga kaasas käivale rangele protokollile ja staatusele. Karuteene presidendile Lapselapsega poseerida poleks Rüütel enam niikuinii saanud, sest eelmise raamatu kaanel tema süles olnud tüdruk on jõudnud piinarikasse puberteediikka ning tekitanud tänavu presidendile palju peavalu. Seekord on Rüütlit raamatus esitletud rõhutatult rollis, mis peab väärtustama tema tegevust Eesti Vabariigi presidendina. Kahjuks meenus Salumi raamatut lugedes mõistujutt karust, kes kaitses peremeest kärbse eest. Kui kärbes magava mehe laubale istus, virutas karu kärbse kiviga surnuks, surmates paraku ka peremehe. Püüdes president Rüütli rolli väärtustada, on Salum saavutanud vastupidise tulemuse, muutes ühe Eesti 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse mõjukaima poliitiku karikatuuriks. Seepärast soovitan kõigil Arnold Rüütli tegelikust tähendusest ning maailmavaatest huvituvatel inimestel lugeda hoopis “Tuleviku taassündi”, mille toimetaja on Ester Šank. Kahjuks jäi see viis aastat tagasi ilmunud raamat väärilise tähelepanuta, kuigi tutvustab Arnold Rüütlit palju ehedamal kujul kui Madis Salumi pugejalik panegüürika. Kas keegi Eesti Päevalehe lugejatest kujutaks ette, et Lennart Meri oleks lasknud mingil kuuenda sordi ajakirjanikul avaldada raamatu, mille sisust 90% olnuks tema kõned ja intervjuud, kuid mille tähendust muutnuks ajakirjaniku suvalised pläägutused? Muidugi mitte! Selle asemel avaldas Meri oma kõned Ilmamaa soliidses sarjas “Eesti mõttelugu”. Salumi raamatut lugedes meenus vana tõetera: “Kaitse, jumal, mind sõprade eest, vaenlastega saan ma ise hakkama.” Kahjuks on Arnold Rüütel lasknud oma tööd presidendina pisendada just lömitaval sõbral. Ester Sˇangi raamat oli hea, kuid see ei müübinud. Madis Salumi raamat on saast, kuid nagu näitavad arvukad meediakäsitlused, suutis see president Rüütli taaskandideerimist avalikkusele palju paremini teadvustada. Arnold uues kuues Miks siis ometi nõustus Rüütel sellise nõdra raamatuga? Kuigi Arnold Rüütel on kõige pikemaajalisema ning üks kõige jõulisema kuvandiga Eesti poliitikuid (ses osas suudavad temaga kaasaegsetest võistelda vaid Edgar Savisaar ja Mart Laar), tuleb temagi kuvandit vastavalt päevapoliitilistele oludele muuta ja kohendada. Äsjailmunud raamat on üks vahend Rüütli kandidatuuri väärtustamisel. Küünilise avameelsusega kõneles presidendikandidaatidega tehtud tööst hiljuti suhtekorraldaja Janek Mäggi, kirjeldades Postimehes oma koostööd presidendi pressiesindaja Eero Raunaga: “Tegime koos näiteks Tunne Kelami valimiskampaaniat ja tegelesime tema kuvandi muutmisega. Kelam pole sugugi kõige populaarsem isamaalane olnud, aga et ta lõpuks europarlamenti sai, sellele ei aidanud kaasa mitte ainult tema enda kõva töö, vaid ka Eerol oli selles varem suur roll, et tema kuvandit muuta.” Arnold Rüütli seekordse valimiskampaania puhul muudetakse ja värskendatakse tema kuvandit (see ei tähenda, et Eero Raun on osaline presidendiraamatu tegemises, seekord on presidendi imago muutmine moodsa kombe kohaselt outsource’itud). Selle raamatu ülesanne on turundusvahenditega muuta hästi tuntud Arnold Rüütlit avalikkusele omasemaks. Siinkohal võib tuua võrdluse tuntud toodetega, mis püüavad erinevaid kliente. Coca Cola Classic on mõeldud selle joogiga lapsepõlvest harjunud inimesele, Cola Light aga moodsale naisele, kes tahab tarbida nii populaarset jooki kui ka kaalus alla võtta. Salumi raamat on Saku õlletehase keeles väljendatult mitte Presidendi pilsner, mis sobib paljudele tarbijatele igas olukorras, vaid suure alkoholisisaldusega Presidendi 10. Eelmise valimiskampaania ajal oli Arnold Rüütel nagu Presidendi pilsner, mis kerge ja odava õllena sobis igaühele. Seekord on Arnold Rüütel teiste presidendikandidaatide suhtes positsioneeritud nagu Presidendi 10, mille kohta Saku õlletehas väidab: “Nagu elus nii ka õllelauas on üks õlu ikka see kõige kangem – sedapuhku Presidendi oma. See pole naiste ega poisikeste jook, vaid sobiv märjuke tõsisele õllesõbrale, kes oskab kangest humalast parima välja võtta.” Salumi raamat on suunatud valimiskogu liikmetele, kes peaksid Rüütli poolt hääletama. Võimatu on kujutada, et seda raamatut kingiks presidendi kantselei riigipea maakonnavisiitidel. Sel lihtsal põhjusel, et peaminister Andrus Ansipile ei andestataks iial, kui ta jagaks raamatuid, mis kujutavad tema eelkäijat Juhan Partsi rahvuslike huvide reetjana. Alaväärsuskompleks Kahjuks vaatab Salumi raamatu pildiosast vastu kõige suurem Rüütli alaväärsuskompleks – välissuhtlus. President Rüütel on välispoliitikas uskumatult töökas olnud, tema reisipäevade arv ei jää Lennart Merile alla. Ent tasub vaid kõrvutada Rüütlilt ja Valdas Adamkust Läti presidendi Vaira Vike-Freibergaga, kui saab selgeks, et suure lennutundide arvuga ei kaasne kvaliteet. Oleks mõistlikum leppida teadmisega, et Rüütel ei ole välissuhtluses Meriga võrdne tegija, aga kahjuks ei suuda selle mõttega harjuda nii Madis Salum kui ka tema töö tellinud Rahvaliit. Ent ühe ülesande täidab see raamat hästi – ta positsioneerib Rüütli konkurentide suhtes. Selles raamatus on eesti rahva vaenlastena ning Arnold Rüütli oponentidena esitatud eelkõige Lennart Merit ja Mart Laari. Lennart Meri lahkumine langes ühte aega uute presidendivalimiste algusega. Meri surm meenutas eredalt neid omadusi, mis tegid temast austatud ja armastatud presidendi, muuhulgas rõhutati Meri erakordset pärandit välissuhtluses. See suunas ka presidendikandidaadi otsijate pilgu välispoliitiliselt tugevate kandidaatide suunas ja aitas kõvasti kaasa Toomas Hendrik Ilvese tõusmisele populaarseimaks kandidaadiks. Kandes vastanduse Rüütel-Meri üle Ilvesele, on raamat oma ülesande täitnud. Kuigi kõik Rüütliga isiklikult suhelnud inimesed teavad, et tegemist on erakordselt sõbraliku ja tagasihoidliku isikuga, aitavad Salumi raamatu tellinud tegelased sildistada vastu Rüütli tahtmist tema konkurente. Maalehes ilmus kuu aega tagasi arvamusleheküljel Villu Reiljani artikkel, milles ülistati Arnold Rüütlit ning manati maapõhja Toomas Hendrik Ilvest, kes ei tunne eesti rahva eluolu. Kaks lehekülge edasi ilmus Maalehes aga piltuudis selle kohta, kuidas Ärma talu peremees Ilves suutis edukalt vahetada mootorsae ketti.
(artikkel ilmus 17.06.2006 Eesti Päevalehes)
Eelmiste presidendivalimiste kampaania ajal 2001. aastal avaldas Arnold Rüütel raamatu “Tuleviku taassünd”, mille esikaanel seisab toonane presidendikandidaat lauluväljakul, hoides süles lapselast, taustal lehvimas sinimustvalge lipp. Millest selline pildivalik kõneleb? See on võimsa tähendusega foto. Tehtud Eesti rahvuskultuuri pühamus, millega peaaegu kõigil eestlastel on tugev emotsionaalne seos. Kui lauluväljakul seisaks Gustav Ernesaks, seostuks pilt ainult laulupidudega. Arnold Rüütli puhul meenutab foto lugejale tema esinemisi lauluväljakul taasiseseisvumise emotsionaalsel kõrgajal, mil poliitikast huvitusid erinevalt praegusest kõik inimesed.
Lapselaps viitab põlvkondade järjepidevusele, aga tilluke tüdruk vanaisa süles viitab ka asjaolule, et veteranpoliitik väärtustab peresuhteid. Foto esikaanel on mustvalge, kujundus tagasihoidlik ja laseb kaanepildil enda eest rääkida. Raamatu pealkiri “Tuleviku taassünd” viitas sellele, et Arnold Rüütel pole ainult Eesti minevikku, vaid ka tulevikku kujundav mees. Millisena eksponeeritakse meile Rüütlit äsja ilmunud raamatu esikaanel viis aastat hiljem? Madis Salumi teose esikaanel kõneleb Rüütel enesekindla ja sõbraliku ilmega Kadrioru lossis presidendivapi taustal. Seega näidatakse meile juba visuaalselt Arnold Rüütlilt riigipea rollis. Näidatakse, et ta saab selle ametiga hästi hakkama. Sama range ja ametlik on raamatu pealkiri “Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel”, mis rõhub riigipea ametiga kaasas käivale rangele protokollile ja staatusele. Karuteene presidendile Lapselapsega poseerida poleks Rüütel enam niikuinii saanud, sest eelmise raamatu kaanel tema süles olnud tüdruk on jõudnud piinarikasse puberteediikka ning tekitanud tänavu presidendile palju peavalu. Seekord on Rüütlit raamatus esitletud rõhutatult rollis, mis peab väärtustama tema tegevust Eesti Vabariigi presidendina. Kahjuks meenus Salumi raamatut lugedes mõistujutt karust, kes kaitses peremeest kärbse eest. Kui kärbes magava mehe laubale istus, virutas karu kärbse kiviga surnuks, surmates paraku ka peremehe. Püüdes president Rüütli rolli väärtustada, on Salum saavutanud vastupidise tulemuse, muutes ühe Eesti 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse mõjukaima poliitiku karikatuuriks. Seepärast soovitan kõigil Arnold Rüütli tegelikust tähendusest ning maailmavaatest huvituvatel inimestel lugeda hoopis “Tuleviku taassündi”, mille toimetaja on Ester Šank. Kahjuks jäi see viis aastat tagasi ilmunud raamat väärilise tähelepanuta, kuigi tutvustab Arnold Rüütlit palju ehedamal kujul kui Madis Salumi pugejalik panegüürika. Kas keegi Eesti Päevalehe lugejatest kujutaks ette, et Lennart Meri oleks lasknud mingil kuuenda sordi ajakirjanikul avaldada raamatu, mille sisust 90% olnuks tema kõned ja intervjuud, kuid mille tähendust muutnuks ajakirjaniku suvalised pläägutused? Muidugi mitte! Selle asemel avaldas Meri oma kõned Ilmamaa soliidses sarjas “Eesti mõttelugu”. Salumi raamatut lugedes meenus vana tõetera: “Kaitse, jumal, mind sõprade eest, vaenlastega saan ma ise hakkama.” Kahjuks on Arnold Rüütel lasknud oma tööd presidendina pisendada just lömitaval sõbral. Ester Sˇangi raamat oli hea, kuid see ei müübinud. Madis Salumi raamat on saast, kuid nagu näitavad arvukad meediakäsitlused, suutis see president Rüütli taaskandideerimist avalikkusele palju paremini teadvustada. Arnold uues kuues Miks siis ometi nõustus Rüütel sellise nõdra raamatuga? Kuigi Arnold Rüütel on kõige pikemaajalisema ning üks kõige jõulisema kuvandiga Eesti poliitikuid (ses osas suudavad temaga kaasaegsetest võistelda vaid Edgar Savisaar ja Mart Laar), tuleb temagi kuvandit vastavalt päevapoliitilistele oludele muuta ja kohendada. Äsjailmunud raamat on üks vahend Rüütli kandidatuuri väärtustamisel. Küünilise avameelsusega kõneles presidendikandidaatidega tehtud tööst hiljuti suhtekorraldaja Janek Mäggi, kirjeldades Postimehes oma koostööd presidendi pressiesindaja Eero Raunaga: “Tegime koos näiteks Tunne Kelami valimiskampaaniat ja tegelesime tema kuvandi muutmisega. Kelam pole sugugi kõige populaarsem isamaalane olnud, aga et ta lõpuks europarlamenti sai, sellele ei aidanud kaasa mitte ainult tema enda kõva töö, vaid ka Eerol oli selles varem suur roll, et tema kuvandit muuta.” Arnold Rüütli seekordse valimiskampaania puhul muudetakse ja värskendatakse tema kuvandit (see ei tähenda, et Eero Raun on osaline presidendiraamatu tegemises, seekord on presidendi imago muutmine moodsa kombe kohaselt outsource’itud). Selle raamatu ülesanne on turundusvahenditega muuta hästi tuntud Arnold Rüütlit avalikkusele omasemaks. Siinkohal võib tuua võrdluse tuntud toodetega, mis püüavad erinevaid kliente. Coca Cola Classic on mõeldud selle joogiga lapsepõlvest harjunud inimesele, Cola Light aga moodsale naisele, kes tahab tarbida nii populaarset jooki kui ka kaalus alla võtta. Salumi raamat on Saku õlletehase keeles väljendatult mitte Presidendi pilsner, mis sobib paljudele tarbijatele igas olukorras, vaid suure alkoholisisaldusega Presidendi 10. Eelmise valimiskampaania ajal oli Arnold Rüütel nagu Presidendi pilsner, mis kerge ja odava õllena sobis igaühele. Seekord on Arnold Rüütel teiste presidendikandidaatide suhtes positsioneeritud nagu Presidendi 10, mille kohta Saku õlletehas väidab: “Nagu elus nii ka õllelauas on üks õlu ikka see kõige kangem – sedapuhku Presidendi oma. See pole naiste ega poisikeste jook, vaid sobiv märjuke tõsisele õllesõbrale, kes oskab kangest humalast parima välja võtta.” Salumi raamat on suunatud valimiskogu liikmetele, kes peaksid Rüütli poolt hääletama. Võimatu on kujutada, et seda raamatut kingiks presidendi kantselei riigipea maakonnavisiitidel. Sel lihtsal põhjusel, et peaminister Andrus Ansipile ei andestataks iial, kui ta jagaks raamatuid, mis kujutavad tema eelkäijat Juhan Partsi rahvuslike huvide reetjana. Alaväärsuskompleks Kahjuks vaatab Salumi raamatu pildiosast vastu kõige suurem Rüütli alaväärsuskompleks – välissuhtlus. President Rüütel on välispoliitikas uskumatult töökas olnud, tema reisipäevade arv ei jää Lennart Merile alla. Ent tasub vaid kõrvutada Rüütlilt ja Valdas Adamkust Läti presidendi Vaira Vike-Freibergaga, kui saab selgeks, et suure lennutundide arvuga ei kaasne kvaliteet. Oleks mõistlikum leppida teadmisega, et Rüütel ei ole välissuhtluses Meriga võrdne tegija, aga kahjuks ei suuda selle mõttega harjuda nii Madis Salum kui ka tema töö tellinud Rahvaliit. Ent ühe ülesande täidab see raamat hästi – ta positsioneerib Rüütli konkurentide suhtes. Selles raamatus on eesti rahva vaenlastena ning Arnold Rüütli oponentidena esitatud eelkõige Lennart Merit ja Mart Laari. Lennart Meri lahkumine langes ühte aega uute presidendivalimiste algusega. Meri surm meenutas eredalt neid omadusi, mis tegid temast austatud ja armastatud presidendi, muuhulgas rõhutati Meri erakordset pärandit välissuhtluses. See suunas ka presidendikandidaadi otsijate pilgu välispoliitiliselt tugevate kandidaatide suunas ja aitas kõvasti kaasa Toomas Hendrik Ilvese tõusmisele populaarseimaks kandidaadiks. Kandes vastanduse Rüütel-Meri üle Ilvesele, on raamat oma ülesande täitnud. Kuigi kõik Rüütliga isiklikult suhelnud inimesed teavad, et tegemist on erakordselt sõbraliku ja tagasihoidliku isikuga, aitavad Salumi raamatu tellinud tegelased sildistada vastu Rüütli tahtmist tema konkurente. Maalehes ilmus kuu aega tagasi arvamusleheküljel Villu Reiljani artikkel, milles ülistati Arnold Rüütlit ning manati maapõhja Toomas Hendrik Ilvest, kes ei tunne eesti rahva eluolu. Kaks lehekülge edasi ilmus Maalehes aga piltuudis selle kohta, kuidas Ärma talu peremees Ilves suutis edukalt vahetada mootorsae ketti.
posted by Triinu at 6/19/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home