LAUR: Potjomkinlik lastesõbralikkus
Jarno Laur,
Riigikogu liige,
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 16.06.06 Tartu Postimehes)
Maikuus avaldasid Tartu Postimehe ajakirjanikud kahtlust, et Tartu linnavalitsus on keskendunud valimiskampaaniale ning jätnud linnavalitsemise unarusse. Juunis puhkes diskussioon, et lastesõbralikuks tunnistatud Tartu ei olegi nii lastesõbralik.
Äsja kurtis linnapea võlukepi puudumist ja noored emad-isad veetsid öö Sassi lasteaia ukse taga. Neil asjadel on palju ühist.
Kas tõesti sõbralik!?
Milline on Tartule antud UNICEFi lastesõbraliku linna tiitli taust? Eesti ühines liikumisega 2004. aastal ning lisaks Tartule said samal aastal tiitli ka Narva, Pärnu, Kunda ja Saue. Mullu lisandusid Tallinn, Viljandi, Jõhvi ja Põlva.
UNICEFi Eesti kodulehel pole eesti keelde tõlgitud isegi mitte kõiki liikumise eesmärke, näiteks lastele puhta joogivee või sanitaarsete tingimuste tagamine. Need tunduvad iseenesest mõistetavad.
Arvestades tervisekaitse ettekirjutusi Tartu lasteasutuste antisanitaarse olukorra kohta, tundub siiski, et nende tingimuste tagamisel pole UNICEFi ainsaks tegutsemisväljaks arengumaad.
Lastesõbralikus Tartus soovitan külastada näiteks Raatuse gümnaasiumi, kus mädanevad põrandad on muutunud ohtlikuks, või Veeriku gümnaasiumi, kus õudtualetid remondiraha puudusel lihtsalt suleti.
UNICEFi rahvusvahelise kodulehe andmeil on liikumisega ühinenud 821 linna, neist leiab andmebaasist 668 linna nime.
Tubli kolmandik kogu maailma lastesõbralikest linnadest asub Brasiilias. USA, Saksamaa, Soome ja Holland on esindatud selles nimistus vaid kahe linnaga. Taanis pole ühtegi, aga okupeeritud Palestiina territooriumilt leiab neli lastesõbralikku linna.
Liikumise eestvedajad tunnistavad otsesõnu, et tiitli andmiseks piisab linnavõimude soovist muuta oma linn lastesõbralikumaks.
Konkursi tarbeks ei olnud tarvis algatada spetsiaalset projekti, vaid pigem panna kirja kõik, mida linnas laste jaoks tehakse, ning siduda see linna mainekujundusega(!). Mainekujundusega meie raad aga ainult tegelebki.
Tartu kodulehel on eraldi viide «Lastesõbralik linn», kust saame teada valiku linna enda äramärgitud sündmustest: laste- ja noortesõbralik ettevõtja 2006, lasteaialapsed külas raekojas lastekaitsepäeval, joonistusvõistlus «Tartu 2030», sündivate tartlaste meelespidamine, õpilasvõistlused ja õpilasüritused.
Tartu teod
Lastega seotud sündmused on keskendunud eelkõige autasustamistseremooniatele, mis kuuluvad poliitikute valimiskampaanias kesksete sündmuste hulka.
Ei sõnagi tänavalastest, vanemliku hooleta, erivajadustega lastest, rääkimata ahistamisest, narkomaaniast, HIVist ja aidsist ega muudest aktuaalsetest, ent ebameeldivatest teemadest. Isegi mitte sellest, kuidas kavatsetakse üle saada lasteaiakohtade nappusest.
Omapärane on ka nn tegevuskava 2003–2006. Sellest dokumendist leiame väite, et laste tervise ja arengu toetamiseks on 2005. aastal (tegelikult 2006) kulutatud 38,65 miljonit krooni ning tänavu pool miljonit A. Le Coqi spordihalli rahastamiseks ja käikuandmiseks.
Mäletatavasti lisati esmalt tagasihoidlikult spordihooneks kavandatule nii kõrgust kui laiust, et see saaks täita linna esindusfunktsioone. Muidugi tore, kui see kõik nüüd laste ja noorte teenistusse antakse, aga miks peab see siis kandma õlletootja nime?
Kui uskuda tegevuskava, siis laste tervise ja arengu nimel saab Tartu endale liiklusohutuskava, Supilinn sai pargi, Supilinna spordipark miljonite eest lumekoristustehnikat, Anne kanali suplusrand sai miljon krooni.
Pole kahtlust, et kõlava nimega tegevuskava «Tartu linna toetused lastele ja noortele» on koostatud omapärase metoodikaga ja rae loogika kohaselt oleks võinud sinna lisada ka tänavaremondikulud, kuivõrd ka lapsed kasutavad kooli või huviringi minemiseks tänavaid.
Mustandi mõõtu ja vigane paber ei tee Tartule au.
Me vajame kava, kuidas muuta kõigile soovijaile kättesaadavaks lasteaiakohad, kindlustada lapsed tasuta koolitoiduga, tagada huviharidus ja sportimise võimalused, lõimida taas ühiskonda nuusutajad, tänavalapsed ja lastekodudest ellu astujad. Seda plaani Tartul ei ole.
Milleks üldse peab selliseid tegevuskavu koostama? Kas UNICEFile – tiitli õigustamiseks?
Ma ei tee etteheiteid UNICEFile, et nad on algatanud lastesõbralike linnade liikumise, küll aga Tartule, kui nad tiitli hoidmiseks tegelevad potjomkinlusega. Tiitel on küll üks, aga mitte objektiivseim või parim võimalus Tartu lastesõbralikkuse hindamiseks.
Tartu Eestis
Rahvastikuministri büroo tellimusel on aastaid uuritud ka Eesti omavalitsuste toetust lastega peredele. Lähiajal peaks esitletama 2004. ja 2005. aasta tulemusi. Viimased avalikustatud andmed pärinevad samast ajast, mil Tartu sai UNICEFi tiitli.
Tartu ei kuulunud tollal Eesti lastesõbralike omavalitsuste esiritta ja ka täna pole põhjust Tartut teistele eeskujuks tuua. Pigem võiks Tartu laste toetamisel võtta eeskuju mitmete teiste, sealhulgas märksa tagasihoidlikuma tulubaasiga omavalitsustest.
Alustada võiks sellest, et kõik õpilased saavad tasuta koolilõuna, vajaminev summa on eelarvemahuga võrreldes tühine.
Selle asemel, et rääkida võlukepi puudumisest, võiks meelde tuletada, mitu aastat tänane linnapea ühes või teises rollis on vastutanud haridusvaldkonna eest. Meil on planeeringutes reserveeritud mitmed maad lasteaedade ehituseks, kuid erilist indu ehitusega alustada ei ole märgata.
Meil on endisi lasteaiahooneid, kesklinnas näiteks kaubanduspinnana ebamõistlik Aleksandri tänava passaaž, mille saaks väheste investeeringutega taas lasteaiana kasutusele võtta.
Raad ei ole toetanud algatusi, mis annaksid kooliõpilastele tasuta töövihikud või bussisõidu.
Selle asemel korrutatakse loosungit: kümme aastat õigel teel! Ei ole, härrad ja prouad.
Riigikogu liige,
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 16.06.06 Tartu Postimehes)
Maikuus avaldasid Tartu Postimehe ajakirjanikud kahtlust, et Tartu linnavalitsus on keskendunud valimiskampaaniale ning jätnud linnavalitsemise unarusse. Juunis puhkes diskussioon, et lastesõbralikuks tunnistatud Tartu ei olegi nii lastesõbralik.
Äsja kurtis linnapea võlukepi puudumist ja noored emad-isad veetsid öö Sassi lasteaia ukse taga. Neil asjadel on palju ühist.
Kas tõesti sõbralik!?
Milline on Tartule antud UNICEFi lastesõbraliku linna tiitli taust? Eesti ühines liikumisega 2004. aastal ning lisaks Tartule said samal aastal tiitli ka Narva, Pärnu, Kunda ja Saue. Mullu lisandusid Tallinn, Viljandi, Jõhvi ja Põlva.
UNICEFi Eesti kodulehel pole eesti keelde tõlgitud isegi mitte kõiki liikumise eesmärke, näiteks lastele puhta joogivee või sanitaarsete tingimuste tagamine. Need tunduvad iseenesest mõistetavad.
Arvestades tervisekaitse ettekirjutusi Tartu lasteasutuste antisanitaarse olukorra kohta, tundub siiski, et nende tingimuste tagamisel pole UNICEFi ainsaks tegutsemisväljaks arengumaad.
Lastesõbralikus Tartus soovitan külastada näiteks Raatuse gümnaasiumi, kus mädanevad põrandad on muutunud ohtlikuks, või Veeriku gümnaasiumi, kus õudtualetid remondiraha puudusel lihtsalt suleti.
UNICEFi rahvusvahelise kodulehe andmeil on liikumisega ühinenud 821 linna, neist leiab andmebaasist 668 linna nime.
Tubli kolmandik kogu maailma lastesõbralikest linnadest asub Brasiilias. USA, Saksamaa, Soome ja Holland on esindatud selles nimistus vaid kahe linnaga. Taanis pole ühtegi, aga okupeeritud Palestiina territooriumilt leiab neli lastesõbralikku linna.
Liikumise eestvedajad tunnistavad otsesõnu, et tiitli andmiseks piisab linnavõimude soovist muuta oma linn lastesõbralikumaks.
Konkursi tarbeks ei olnud tarvis algatada spetsiaalset projekti, vaid pigem panna kirja kõik, mida linnas laste jaoks tehakse, ning siduda see linna mainekujundusega(!). Mainekujundusega meie raad aga ainult tegelebki.
Tartu kodulehel on eraldi viide «Lastesõbralik linn», kust saame teada valiku linna enda äramärgitud sündmustest: laste- ja noortesõbralik ettevõtja 2006, lasteaialapsed külas raekojas lastekaitsepäeval, joonistusvõistlus «Tartu 2030», sündivate tartlaste meelespidamine, õpilasvõistlused ja õpilasüritused.
Tartu teod
Lastega seotud sündmused on keskendunud eelkõige autasustamistseremooniatele, mis kuuluvad poliitikute valimiskampaanias kesksete sündmuste hulka.
Ei sõnagi tänavalastest, vanemliku hooleta, erivajadustega lastest, rääkimata ahistamisest, narkomaaniast, HIVist ja aidsist ega muudest aktuaalsetest, ent ebameeldivatest teemadest. Isegi mitte sellest, kuidas kavatsetakse üle saada lasteaiakohtade nappusest.
Omapärane on ka nn tegevuskava 2003–2006. Sellest dokumendist leiame väite, et laste tervise ja arengu toetamiseks on 2005. aastal (tegelikult 2006) kulutatud 38,65 miljonit krooni ning tänavu pool miljonit A. Le Coqi spordihalli rahastamiseks ja käikuandmiseks.
Mäletatavasti lisati esmalt tagasihoidlikult spordihooneks kavandatule nii kõrgust kui laiust, et see saaks täita linna esindusfunktsioone. Muidugi tore, kui see kõik nüüd laste ja noorte teenistusse antakse, aga miks peab see siis kandma õlletootja nime?
Kui uskuda tegevuskava, siis laste tervise ja arengu nimel saab Tartu endale liiklusohutuskava, Supilinn sai pargi, Supilinna spordipark miljonite eest lumekoristustehnikat, Anne kanali suplusrand sai miljon krooni.
Pole kahtlust, et kõlava nimega tegevuskava «Tartu linna toetused lastele ja noortele» on koostatud omapärase metoodikaga ja rae loogika kohaselt oleks võinud sinna lisada ka tänavaremondikulud, kuivõrd ka lapsed kasutavad kooli või huviringi minemiseks tänavaid.
Mustandi mõõtu ja vigane paber ei tee Tartule au.
Me vajame kava, kuidas muuta kõigile soovijaile kättesaadavaks lasteaiakohad, kindlustada lapsed tasuta koolitoiduga, tagada huviharidus ja sportimise võimalused, lõimida taas ühiskonda nuusutajad, tänavalapsed ja lastekodudest ellu astujad. Seda plaani Tartul ei ole.
Milleks üldse peab selliseid tegevuskavu koostama? Kas UNICEFile – tiitli õigustamiseks?
Ma ei tee etteheiteid UNICEFile, et nad on algatanud lastesõbralike linnade liikumise, küll aga Tartule, kui nad tiitli hoidmiseks tegelevad potjomkinlusega. Tiitel on küll üks, aga mitte objektiivseim või parim võimalus Tartu lastesõbralikkuse hindamiseks.
Tartu Eestis
Rahvastikuministri büroo tellimusel on aastaid uuritud ka Eesti omavalitsuste toetust lastega peredele. Lähiajal peaks esitletama 2004. ja 2005. aasta tulemusi. Viimased avalikustatud andmed pärinevad samast ajast, mil Tartu sai UNICEFi tiitli.
Tartu ei kuulunud tollal Eesti lastesõbralike omavalitsuste esiritta ja ka täna pole põhjust Tartut teistele eeskujuks tuua. Pigem võiks Tartu laste toetamisel võtta eeskuju mitmete teiste, sealhulgas märksa tagasihoidlikuma tulubaasiga omavalitsustest.
Alustada võiks sellest, et kõik õpilased saavad tasuta koolilõuna, vajaminev summa on eelarvemahuga võrreldes tühine.
Selle asemel, et rääkida võlukepi puudumisest, võiks meelde tuletada, mitu aastat tänane linnapea ühes või teises rollis on vastutanud haridusvaldkonna eest. Meil on planeeringutes reserveeritud mitmed maad lasteaedade ehituseks, kuid erilist indu ehitusega alustada ei ole märgata.
Meil on endisi lasteaiahooneid, kesklinnas näiteks kaubanduspinnana ebamõistlik Aleksandri tänava passaaž, mille saaks väheste investeeringutega taas lasteaiana kasutusele võtta.
Raad ei ole toetanud algatusi, mis annaksid kooliõpilastele tasuta töövihikud või bussisõidu.
Selle asemel korrutatakse loosungit: kümme aastat õigel teel! Ei ole, härrad ja prouad.
posted by Triinu at 6/16/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home