MIKKO: Sisejulgeolek vajab turvamist

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi liige
(artikkel ilmus 15.06.2006 Maalehes)


Elame otsekui rindel.

Päevast päeva kuuleme justkui rindeteateid. Kulupõleng hävitab metsa, maju ja üha sagedamini inimesi. Merereostuste hulk aina kasvab. Ning politsei ja tuletõrje ei jõua õigel ajal õigesse kohta.

Info liikumise kehva korraldusega jäi siseminister Kalle Laanet vahele juba nn Kadriorgia aegu. Avalikult oli ta sunnitud puudujääke tõdema merereostuste tekkimisel, nagu riikliku reostustõrje plaani puudumistki.

Riigipiir peab pidama

Riigipiir on pärast NATOsse ja Euroopa Liitu astumist kindlamaks muutunud – nii usub eesti inimene. See usk on meie inimesesse istutatud aastatega. Ega asjata peeta piirivalvureid vaatamata oma keerukale ametile rahva seas usaldusväärseiks.

Medali tagakülg on aga teist värvi. Kahe mõjuka rahvusvahelise organisatsiooniga ühinemine on tõstnud hüppeliselt välisriikide eriteenistuste huvi Eesti-vastases luuretegevuses, eriti agressiivseks on muutunud Venemaa luureteenistused. Kasvanud on piiriülene kuritegevus, sh inimkaubandus.

See kõik seab enam ülesandeid nii vastuluurele, politseile kui piirikontrollile.

Nii ongi, et plaan ühineda aastal 2007 Schengeni õigusruumiga on hakanud käristama ideaalpilti meie riigipiiri turvalisusest. Tõsine puudus on piirivalveametnikest. Piiripunktid on komplekteeritud 2/3 ulatuses. Napib tehnilist varustust, probleeme on personali väljaõppega. Aastal 2005 lahkus teenistusest rohkem piirivalvureid, kui piirivalvekool suudab koolitada. See on alarmeeriv.

Eestil on üks piirivalve helikopter. Sellega askeldatakse vapralt otsingu- ja päästetöödel nii mere ja järvede kui ka maismaa kohal. Schengeni toetus annaks Eestile juurde küll lisakopteri, kuid vaja on veel kahte, et reageerida tarviliku kiirusega riigi igas paikkonnas. Seda nõuab meilt NATO.

Helikopteri(te) varustamine tehniliste otsinguvahenditega on aja nõue. Seda läheb vaja kas või selleks, et vette sattunud inimest tugeva lainetuse korral aidata või keegi maismaal puude-põõsaste vahelt üles leida. Praegu on see võimalik üksnes valgel ajal, kui nähtavus on hea.

Nii piirivalve tehnika kui personalipoliitika paranemine tagaks välispiiride valve, luues eeldused Schengeni õigusruumiga liitumiseks. Praegune valitsus on Euroopa Liidule puuduste kõrvaldamist kindlalt lubanud.

Me oleme NATO riik ja väliselt kaitstud, aga omas riigis sees ei suuda me ennast pättide, tulekahjude ja õnnetuste eest kaitsta.

Mitte üks põrm ei paranda siseminister oma väljaütlemiste ja tegudega inimeste üha kahanevat usku meie politsei ja päästeteenistuse võimekusse. Laaneti konstateering, et sisejulgeolek poliitiliselt lihtsalt ei müü, paneb mõtlema – mille eest siis siseminister üldse vastutab.

On ju tema peamine kohus seista riigis kurjategijate ja tulekahjude ohjeldamise eest, võidelda riigieelarvest välja piisavalt raha, et tagada politsei, piirivalve ja päästeteenistuse tõrgeteta toimimine.

Siseministri nutulaulust jääb aga mulje, et ta justkui poleks osalenudki 2006. aasta riigieelarve koostamisel ja arutelul. Osa valitsusest on kui talveunest ärganud karumõmmid, kes on asunud hoogsalt askeldama. Nendeni on jõudnud lõpuks arusaam, et siseministeeriumi haldusala töötajate palgad on liiga madalad, et tehnikat ei jätku ja see on vananenud, et töötingimused on nadid.

Kõrge riskitase Samas paistab peaminister mitte aduvat kaasvastutust riigis tekkinud ohtude pärast. Tema unistus on järele kihutada rikastele riikidele riigi sisejulgeoleku hinnaga. Ansipi soov muutuda Euroopa Liidus paremuselt viiendaks on armas uitmõte, ei enamat.

Politsei kaadrinappuse on ära tabanud kurjategijad. Nad on aru saanud, et vahelejäämise risk on järjest väiksem. Narkomaanid on muutunud vägivaldsemaks, avalikkust on rabanud neidude mõrvad, pereisa sundseis oma pere kaitsel.

Päästeteenistujad lahkuvad massiliselt töölt madala palga tõttu. Jaanuari alguse seisuga oli päästeteenistuse 3653 ametikohast täidetud 2795. Päästeautode meeskondade alakomplekteeritus sunnib päästjaid valima, kas eirata kehtivaid ohutusreegleid, päästmaks abivajajat ja tema vara või riskida enda ja oma kaaslaste eluga. Nõuetekohane operatiivne valmisolek on vaid 1/3 päästekomandodest.

Riigil on ülim aeg käituda riigina. Sest keegi teine ei saa üle võtta riigi kohustust tagada ühiskonnas turvalisus. Turvalisuse tase sõltub aga selle tagamiseks kulutatud ressursist. Seetõttu tuleb sisejulgeolekusse investeerida kohe. Nii politseinike, tuletõrjujate kui piirivalvurite palkadesse kui ka tehnika soetamisse. Aga ennekõike inimestesse, kes meie julgeoleku eest hea seisavad.