PIKHOF: Järeleaitamistund riigile

Heljo Pikhof
Tartu linnavolikogu liige
(artikkel ilmus 29. augustil 2006 Tartu Postimehes)

Koos esimese koolikuuga algavad jälle läbirääkimised Tartu Haridustöötajate Liidu ja linnavalitsuse vahel, et kokku leppida õpetajate tuleva aasta töötingimustes. Tõde ei anna häbeneda: osapoolte läbisaamine on kujunenud heaks.

Rööpad on maas ehk kaks aastat on pidanud kollektiivlepingud, mille järgi õpetajate palgad on stabiilselt kasvanud, ka on pooled kompromissivalmis, et lepe saaks võimalikult hea. Seega pole tarvidust peitust mängida ja kõnelusi kuhugi aastalõppu veeretada.

Saia, kui mitte präänikut
Tahet üksteisest aru saada läheb hädasti vaja, sest haridustöötajate põhimine ja igati põhjendatud ettepanek on tõsta kõigi – nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajate – palga alammäära 20 protsendi võrra. Kipub ju keskmine palk pedagoogide töötasu eest ära kappama.
Aga haritlane, saati siis meie lapsi koolitav haritlane, on vähemalt keskmist palka väärt, kas pole tõsi?
Noor inimene võib ju härra Mauruse juhatust mööda õppida nagu hull, aga eluaeg teistele koolitarkust jagada nagu hull – seda oleks vist ühelt lihtsurelikult palju nõuda.
Sellepärast need koolid meil pedagoogidest tühjaks nõrguvadki kuni sinnamaani välja, et nii ühes kui teises koolis jääb mõni ainetund lihtsalt ära.
Kui sotsiaaldemokraadid esitasid eelnõu, mille järgi õpetaja palk ei saaks langeda alla riigi keskmist, oli haridusminister vastu.
Nüüd, valimiste lähenedes, lööb proua minister ise lokku, võrreldes haridusolusid hädaolukorraga politseis ja päästeametis, ja räägib vajadusest tõsta kiiresti õpetajate palka. Muidu ei tule noored õpetajad enam kooli ja vanad... nemad jäävad veelgi vanemaks.
Räägib – ehkki haridusala valupunktid on ammuilma teada ja ministril volitused käes.
Siin peitub ka põhjus, miks isegi parima teineteisemõistmise puhul saab Tartu lepe olla vaid poolik lahendus ehk järeleaitamistund riigis kujunenud olukorrale.
Probleem ise on laiem ja võiks ehk alata küsimusest, kas alusharidus on haridus või ei ole mitte.

Alushariduselt alusmüür
Nagu üks majamürakas ei püsi ilma toeka vundamendita, nii ei saa ka elupikka kooliteed alustada tühja koha pealt.
Lasteaias hakatakse lapsi õpetama kolmandast eluaastast peale. Hea küll, kui vanemal on võimalust ja võimeid last esialgu ise hoida ja arendada, seda parem. Ent viimased aasta-paar enne kooli peaks laps küll õppima professionaalsete õpetajate käe all. Sest paraku saab meie tuure koguv hariduslik kihistumine alguse juba mudilaseas.
Sellel lapsel, kes esimeses-teises klassis alles tähti veerib, samal ajal kui ta klassikaaslased vurinal loevad ja loetut mõtestavad, tekib hiljem suurem oht kool katki jätta. Väljalangevuse statistikast ma parema meelega juttu ei teekski.
Niisiis – kui me elutargemate Euroopa riikide kombel käsitaksime alusharidust ühe osana terviklikust haridussüsteemist, peaks selle eest vastutama riik. Ja lasteaiaõpetajate palgad peaksid tulema riigieelarvest täpselt samal alusel nagu üldkoolide õpetajate palgad. Seda enam, et lasteaiaõpetajaltki nõutakse kõrgemat haridust ja pidevat enesetäiendamist.
Vähe sellest, ammuilma oleks aeg üle vaadata ka tasuta hariduse mõiste. Jõudu on meil küll, vaja läheb mõistmist ja tahet, et nii lõunasöök kui ka töövihikud-õppematerjalid oleksid lapsele priid ka lasteaia vanemates rühmades. Sest mitte kõik lapsevanemad ei ole nõnda edukad nagu riik.
Oleks säärane süsteem paigas, jääks linnal raha selleks, et välja arendada korralik lasteaedade ja -sõimede võrk. Muidugi on hea, kui päris pisike põnn saab olla ema või isa seltsis kodus.
Hea pole see aga siis, kui see on hädaväljapääs ja vanemal närvid koledal kombel krussis, sest et töökoht läheb kaotsi, erioskused aeguvad või ei jätku peres elementaarsetki elamisraha.
Linnale linna hooled
Et lastehoiukohti on meil juurde vaja, tegi puust ette ja punaseks kas või anekdootlik sabatamine lastekaitsepäeval Sassi lasteaias. Võimalus laps elukoha järgi lasteasutusse panna peab olema igaühel – sest seegi natuke võib saada viimaseks kaalukeeleks, miks sünnitamine paremate päevadeni edasi lükatakse.
Teiseks saaks linn olemasolevad lasteaiad-sõimed nii seest kui väljast ilusti korda teha.
Ja kolmandaks: ükskord ometi saaks tuntavalt tõsta ka õpetajaabide ja teiste lasteaiatöötajate palka.
Ei ole ma kokku lugenud, mitmendat korda pean kirjutama, et nende tööd tasustatakse miinimumilähedase palgaga. Ja et iga inimene ei sobi lastega töötama. Aga ega kuldaväärt inimest saa ka väevõimuga kinni hoida, kui töö ei toida.
Saaksime ehk heast mõõtu võtta. Oleme linnavolikogus heaks kiitnud kollektiivlepingu kultuuritöötajatega.
Mõned selle sätted – õigus olla kolm tasustatud haiguspäeva kodus, ilma et peaks tõbisena tohtri juurde tormama, või võimalus saada tasemekoolituseks kaks nädalat makstud õppepuhkust (seaduses ette nähtud kümne päeva asemel) – ei jookse ka haridustöötajatel mööda külgi maha.
Samuti võiks staažikas kooli- või lasteaiatöötaja saada koondamise korral nõksu suuremat hüvitist, kui liita kokku kõigis Tartu koolides või lasteaedades töötatud aastad.
Ka need on mõned punktid, mille eest tahab Tartu Haridustöötajate Liit seista. Sest needki – esmapilgul ehk pisiasjad – näitavad suhtumist inimesse ja tema töösse.