PÄRNITS: Mis on meiega lahti?

Kadi Pärnits
Riigikogu liige
(artikkel ilmus 12. septembril 2006 Virumaa Teatajas)

Millist Eesti riiki enamik meist näha sooviks? Kindlasti sellist, kus inimesed on vabad oma valikutes ja arvamustes ning nende vabadus on ka kaitstud.
Sellist riiki, kus inimesed on aktiivsed, on ühinenud ühingutesse, seltsidesse, et seal üheskoos väljendada oma seisukohti, tegeleda lemmiktegevusega ja olla koos sarnaselt mõtlevate inimestega. Sellist riiki, kus selle kodanikud pärivad aru oma esindajatelt nende tegude kohta ja kui vaja, võtavad nad ka maha.

Katus teile, hääl meile
Kohaliku poliitika tipud teatavad, et nad ei jaga küll erakonna vaateid, aga astuvad selle liikmeks, et vastukaubaks saada vallale või linnale investeeringukroone. Kohalik teatab, et ega ta Rüütlit ikka tahaks valida, aga lubatud raha eest justkui peaks.
Inimene ütleb, et ta ei saa erakonda kuuluda, sest otsene ülemus käsib välja astuda ja kiusamisele ei jõua ta enam vastu panna. Inimene ei saa enam tööd, sest on kuulunud valesse erakonda.
Kohaliku poliitiku nõrk koht otsitakse üles ja ta pannakse fakti ette, et “saad olukorrale lahenduse, kui laulad meie laulu”. Vallavanemat ähvardatakse, et kui ta häält Rüütlile ei anna, jääb tema vald igaveseks ilma igasugusest rahast.
Kohalikud poliitikud vahetavad parteisid tihedamini kui sokke. Tuleb tuttav ette? Liigagi. Kas me tõesti soovime, et selline olukord, kus inimestel puudub vabadus teha valikuid represseerimist kartmata, jääkski meie elamise reegliks. Kindlasti mitte.
Paraku oleme liikumas sinna, kust kunagi tulime. Paljud mäletavad, et kui partei käsku ei täitnud ja liikmeks ei astunud, siis võimetele vastavat tööd ei saanud. Nüüd, kui seda riigikorda enam pole, selgub, et osale meist ikkagi need võtted sobivad. Me ei oska oma riigis vabad olla. Isegi kohalikud tipppoliitikud ei suuda maailmavaadet järgida ja olla meelekindlad.
Pole enam ideid ega ideaale, ja kui ongi, siis me ei kaitse neid. See meid hukutabki. Võtame erakondi kui oma pisiprobleemide lahendamise vahendeid, müües end ja oma hääli. Siis imestame, miks poliitikat ei peeta usaldusväärseks.
Miks pahandada vallavanemaga, kes läheb kohaliku elu edendamise pärast kompromissile oma vaadetega ja saab selle eest vallale raha. Kõigepealt, normaalses riigis on investeeringute aluseks selged kriteeriumid ja nendeks ei ole erakonda astumise avaldus.
Tuleb endale selgeks teha, et niisugune käitumine on pesuehtne poliitiline korruptsioon. Samasugune kui ministri käitumine, kes odava maatüki eest võimaldab ärimehele ärilist eelist, või kui toetuse eest erakonnale osa maapõuest maha müüakse.
Selle asemel, et võimuerakonda üle joosta, tuleks üheskoos nõuda palju õiglasemat kohaliku elu rahastamist, kui see on praegu.
Praegu on riigil vahendeid, et üles ehitada korralik süsteem mitmesuguste kultuuri- ja spordiobjektide rahastamiseks. Osale otsustajatest sõltumatu süsteemi loomine mõistagi ei meeldi. Kuid vastasel korral hakkabki tulevikus kohaliku elu edendamine avalduse alusel käima. Samas mõtlen, et kuidas Emmaste vald Hiiumaal suudab võimuerakonda kuulumata jõuda valla sissetulekutes järele Tallinnat ümbritsevatele valdadele. Kuidas Tapa suurvald suudab areneda? Kuidas kaevanduste vahele jääv Maidla vald areneb? Ja kas Laheda vald on kehvem ümberkaudsetest? Neid poliitikuid, kes on meelekindlad, tuleb tunnustada.
Need, kes tegelevad sõna otseses mõttes enesemüügiga, lähevad lihtsalt kergema vastupanu teed. Mõnel pole kindlasti iseseisvaks tegutsemiseks ka võimeid. Mõni ütleb, et on väsinud paremate päevade ootuses elamisest. Inimlik.
Kuid avaliku huvi seisukohast tuleb ütelda, et kui oled väsinud, astu kõrvale. Tipus olles on väsimus kiire tulema. Olen nõus peaministriga, kes ütles, et investeeringute ootuses erakonda vahetanud vallad peaksid jääma raha saamisel viimasesse järjekorda. Oluline on, et iga ähvardus ja väljapressimine jõuaks avalikkuse ette, ja kui vaja, ka kohtusse.
Inimestel on valimistel võimalik anda oma hinnang poliitikute käitumisele. Seda tuleb teha. Muidu ei muutu midagi. Oma partei nimel tuleb anda lubadus, et me ei sundparteista, me ei kasuta repressioone, me ei jaga maksumaksja raha parteipoliitiliselt. Ja et seda lubadust täidame ka võimul olles.

Põhjamaade eeskuju
Millise poliitika tegemise pärast tasuks erakonda astuda ja erakondi toetada? Ise astusin erakonda, et poliitika oleks inimeste olukorrast rohkem sõltuv, mitte asi iseeneses. Et mu oma erakond ütleks selgelt, mida ta võimule tulles teeb ja mida ei tee. Et hiljem oleks ausust ütelda, et jah, siin läksime viltu ja siin tegime vaid poole lubatust, aga siiski tegime ja kiireid lahendusi ei ole.
Mõttetu on erakond, kelle majandus- või keskkonnapoliitika sõltub äriühingutelt saadavatest miljonitest rohkem kui valijatele antud lubadustest. Toetada ei saa erakonda, kelle juhtkond teeb hämaraid tehinguid ärieliidiga isikliku kasu eesmärgil.
Kas see jutt on liiga sinisilmne, võimatu teoks teha? Ei ole. Kui Põhjamaad on jõudnud tänu oma rahva aktiivsusele ja nõudlikkusele sellisesse seisu, jõuame meie ka. Aga enne lähme vist veel tükk aega pimeduse suunas ja euroopaliku kodanikkonna ning läbipaistvama poliitika juurdumine võtab aega. See panebki küsima, kas anname endale oma tegudest ikka täiesti aru?