LÄNTS: Kultuuritus ja halb mälu
Randel Länts
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär
(artikkel ilmus 13. septembril 2006 Sakalas)
Vastus 6. septembri «Sakalas» ilmunud Tabivere Vallavolikogu rahvaliitlasest esimehe Kajar Lemberi arvamusartiklile.)
ON TÕEPOOLEST tore, kui inimesel on võimalik valida. Valida näiteks paremat tulevikku, paremat presidenti, paremat erakonda. Rahvaliitlane Kajar Lember leidis hiljuti «Sakala» arvamusküljel, et alati on parem kuuluda neisse gruppidesse, organisatsioonidesse või erakondadesse, kelle tehtavate otsuste mõjul saavad probleemid lahenduse ning asjad hakkavad liikuma ülesmäge.
Mina leian, et parem on kuuluda nende hulka, kelle tehtavad otsused lasevad öösel rahulikult magada ning säilitavad puhta südametunnistuse. Probleemide lahendamiseks ei pea kuuluma erakonda, kes lähtub sealjuures hääl-meile-katus-teile-loogikast. See võib tunduda rahvaliitlastele ja keskerakondlastele uskumatu, aga leidub ka sootuks teistsuguseid lahendusi.
IGAPÄEVASEID UUDISEID lugedes võime veenduda, kuidas Rahvaliidu ja Keskerakonna juhid on muutnud Eestis poliitilise kultuuri kultuurituseks. Me kõik teame seda ja niisiis ei pane mind imestama Lemberi kirjatükist loetud mõte, nagu muudaks omavalitsuse juhi sõltumatus valla või linna selliseks, et temast ei sõltu enam midagi.
Lember küsib, miks peaks vallajuht kuuluma Sotsiaaldemokraatliku Erakonda — sotsiaaldemokraadid polevat midagi teinud.
VABANDAN VÄGA, aga lisaks poliitilisele kultuuritusele on rahvaliitlastel vististi halb mälu. Nimetan mõne asja, mida võime uhkusega enda omaks pidada. Tõsi küll, enamjaolt on tegemist riigi ees seisvatele põhimõttelistele küsimustele pakutud komplekssete lahendustega, mitte ühekordse rahakühveldamisega.
Eesti Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisi alustati ja need õigupoolest lõpetatigi välisminister Toomas Hendrik Ilvese juhtimisel. Liitumise vilju näeme juba praegu, kõigest kaks aastat hiljem: meie majandus edeneb, noortel on avaramad õppimisvõimalused, põllumehed ei pea jätma traktorit kuuri alla roostetama ja linnas tööd otsima. Piisab põgusast ringsõidust mööda Eestit, märkamaks vahet praeguse ja kolme-nelja aasta eest valitsenud olukorra vahel.
SOTSIAALDEMOKRAATIDE initsiatiivil loodi kolmesambaline pensionisüsteem, mis lubab noorel inimesel pidada tänu kohustuslikule investeerimiselemendile tulevikus paremat vanaduspõlve. Sotsiaaldemokraadid algatasid töötuskindlustuse, mis võimaldab tööta jäänud inimesele väärilise sissetuleku ja annab aega leida sobiv töö, ilma et peaks muretsema, kust leib lauale tuleb.
Eesti riigi taasülesehitamise aegu, 1990. aastate algul seisid just sotsiaaldemokraadid õiglasema maksusüsteemi eest ning tänu sellele arvestatakse tulusid maksustades maksuvaba miinimumi.
Samuti sobib tsiteerida meie erakonna liikme Marju Lauristini hiljuti öeldud sõnu, et sotsiaaldemokraatia ei ole seesama mis vasakpopulism, viimati mainitu on omane pigem endistele komparteidele. Just siin peitubki sotsiaaldemokraatide erinevus ja vasakpoolsus. Meie suhtume Eestisse ja siin elavatesse inimestesse austavalt, me ei larista maksumaksja raha ning mis kõige tähtsam: seisame demokraatia ja otsustusvabaduse eest.
TULLES TAGASI tegude juurde, tahan nüüd omalt poolt küsida, miks käivad Rahvaliidu ja Keskerakonna ministrid ringi virilate nägudega ja laiutavad käsi, sest nende juhitav valdkond kipub Eestis kildudeks varisema. Olgu siinkohal toodud mõni näide.
Keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps ütles hiljuti telekaamerate ees, et hariduses on olukord katastroofiline. Kelle süü see on? Miks proua minister ei ole selle vastu seni midagi ette võtnud?
Teiseks lahkuvad keskerakondlasest siseministri Kalle Laaneti haldusalasse kuuluvad politseinikud ja päästeteenistujad hulgakaupa ametist, sest töö ja palga vahelised käärid on liiga suured. Neil on palju tulusam minna Soome ehitajaks. Aga meie metsad põlevad, sest pole oskuslikke kustutajaid.
RAHVALIITLASEST keskkonnaministri Villu Reiljani tegutsematuse tagajärjel hukkus varakevadel Loode-Eesti rannikut tabanud õlireostuse ajal tuhandeid linde.
Näiteid võiks tuua veelgi, seepärast pean veel kord küsima: kes siis lõppude lõpuks vastutab kui mitte ühe või teise valdkonna minister?
Ainus, millega parteijuhid Villu Reiljan ja Edgar Savisaar näivad praegusel ajal hästi hakkama saavat, on sotsiaaldemokraatide peale näpuga näitamine. Mõistagi pole mingi kunst retooriliselt küsida, kas me ikka oleme vasakpoolsed. Jah, oleme vasakpoolsed, aga mitte populistid, kes varjavad oma tegemata jätmisi, tehes lähedal seisvatele ringkondadele ühekordseid rahajaotusi.
JUBA 23. SEPTEMBRIL seisab ees üks eelolevate kuude olulisemaid otsuseid. Me valime, kas Eesti läheb edasi või tagasi. Valime, kas hästi läheb kõikidel valdadel või ainult neil, kelle juhid kuuluvad «õigesse» parteisse. Valime, kas meie inimestel on rahulik ja hea olla või saadavad neid pidevad ähvardused ja repressioonid. Jõudu meile selleks! Jätkugu kõigil otsustamisjulgust!
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär
(artikkel ilmus 13. septembril 2006 Sakalas)
Vastus 6. septembri «Sakalas» ilmunud Tabivere Vallavolikogu rahvaliitlasest esimehe Kajar Lemberi arvamusartiklile.)
ON TÕEPOOLEST tore, kui inimesel on võimalik valida. Valida näiteks paremat tulevikku, paremat presidenti, paremat erakonda. Rahvaliitlane Kajar Lember leidis hiljuti «Sakala» arvamusküljel, et alati on parem kuuluda neisse gruppidesse, organisatsioonidesse või erakondadesse, kelle tehtavate otsuste mõjul saavad probleemid lahenduse ning asjad hakkavad liikuma ülesmäge.
Mina leian, et parem on kuuluda nende hulka, kelle tehtavad otsused lasevad öösel rahulikult magada ning säilitavad puhta südametunnistuse. Probleemide lahendamiseks ei pea kuuluma erakonda, kes lähtub sealjuures hääl-meile-katus-teile-loogikast. See võib tunduda rahvaliitlastele ja keskerakondlastele uskumatu, aga leidub ka sootuks teistsuguseid lahendusi.
IGAPÄEVASEID UUDISEID lugedes võime veenduda, kuidas Rahvaliidu ja Keskerakonna juhid on muutnud Eestis poliitilise kultuuri kultuurituseks. Me kõik teame seda ja niisiis ei pane mind imestama Lemberi kirjatükist loetud mõte, nagu muudaks omavalitsuse juhi sõltumatus valla või linna selliseks, et temast ei sõltu enam midagi.
Lember küsib, miks peaks vallajuht kuuluma Sotsiaaldemokraatliku Erakonda — sotsiaaldemokraadid polevat midagi teinud.
VABANDAN VÄGA, aga lisaks poliitilisele kultuuritusele on rahvaliitlastel vististi halb mälu. Nimetan mõne asja, mida võime uhkusega enda omaks pidada. Tõsi küll, enamjaolt on tegemist riigi ees seisvatele põhimõttelistele küsimustele pakutud komplekssete lahendustega, mitte ühekordse rahakühveldamisega.
Eesti Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisi alustati ja need õigupoolest lõpetatigi välisminister Toomas Hendrik Ilvese juhtimisel. Liitumise vilju näeme juba praegu, kõigest kaks aastat hiljem: meie majandus edeneb, noortel on avaramad õppimisvõimalused, põllumehed ei pea jätma traktorit kuuri alla roostetama ja linnas tööd otsima. Piisab põgusast ringsõidust mööda Eestit, märkamaks vahet praeguse ja kolme-nelja aasta eest valitsenud olukorra vahel.
SOTSIAALDEMOKRAATIDE initsiatiivil loodi kolmesambaline pensionisüsteem, mis lubab noorel inimesel pidada tänu kohustuslikule investeerimiselemendile tulevikus paremat vanaduspõlve. Sotsiaaldemokraadid algatasid töötuskindlustuse, mis võimaldab tööta jäänud inimesele väärilise sissetuleku ja annab aega leida sobiv töö, ilma et peaks muretsema, kust leib lauale tuleb.
Eesti riigi taasülesehitamise aegu, 1990. aastate algul seisid just sotsiaaldemokraadid õiglasema maksusüsteemi eest ning tänu sellele arvestatakse tulusid maksustades maksuvaba miinimumi.
Samuti sobib tsiteerida meie erakonna liikme Marju Lauristini hiljuti öeldud sõnu, et sotsiaaldemokraatia ei ole seesama mis vasakpopulism, viimati mainitu on omane pigem endistele komparteidele. Just siin peitubki sotsiaaldemokraatide erinevus ja vasakpoolsus. Meie suhtume Eestisse ja siin elavatesse inimestesse austavalt, me ei larista maksumaksja raha ning mis kõige tähtsam: seisame demokraatia ja otsustusvabaduse eest.
TULLES TAGASI tegude juurde, tahan nüüd omalt poolt küsida, miks käivad Rahvaliidu ja Keskerakonna ministrid ringi virilate nägudega ja laiutavad käsi, sest nende juhitav valdkond kipub Eestis kildudeks varisema. Olgu siinkohal toodud mõni näide.
Keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps ütles hiljuti telekaamerate ees, et hariduses on olukord katastroofiline. Kelle süü see on? Miks proua minister ei ole selle vastu seni midagi ette võtnud?
Teiseks lahkuvad keskerakondlasest siseministri Kalle Laaneti haldusalasse kuuluvad politseinikud ja päästeteenistujad hulgakaupa ametist, sest töö ja palga vahelised käärid on liiga suured. Neil on palju tulusam minna Soome ehitajaks. Aga meie metsad põlevad, sest pole oskuslikke kustutajaid.
RAHVALIITLASEST keskkonnaministri Villu Reiljani tegutsematuse tagajärjel hukkus varakevadel Loode-Eesti rannikut tabanud õlireostuse ajal tuhandeid linde.
Näiteid võiks tuua veelgi, seepärast pean veel kord küsima: kes siis lõppude lõpuks vastutab kui mitte ühe või teise valdkonna minister?
Ainus, millega parteijuhid Villu Reiljan ja Edgar Savisaar näivad praegusel ajal hästi hakkama saavat, on sotsiaaldemokraatide peale näpuga näitamine. Mõistagi pole mingi kunst retooriliselt küsida, kas me ikka oleme vasakpoolsed. Jah, oleme vasakpoolsed, aga mitte populistid, kes varjavad oma tegemata jätmisi, tehes lähedal seisvatele ringkondadele ühekordseid rahajaotusi.
JUBA 23. SEPTEMBRIL seisab ees üks eelolevate kuude olulisemaid otsuseid. Me valime, kas Eesti läheb edasi või tagasi. Valime, kas hästi läheb kõikidel valdadel või ainult neil, kelle juhid kuuluvad «õigesse» parteisse. Valime, kas meie inimestel on rahulik ja hea olla või saadavad neid pidevad ähvardused ja repressioonid. Jõudu meile selleks! Jätkugu kõigil otsustamisjulgust!
posted by Triinu at 9/13/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home