MIKKO: Venemaa taob turakat Transnistria kaardiga
Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht
(artikkel ilmus 14. septembril 2006 Pärnu Postimehes)
Enamik eestlasi, aga eriti noorem põlvkond ei oska Transnistriast midagi arvata. Kauge ja võõras asi.
Üks poissmeestele mõeldud klantsajakiri küll tutvustas seda teiste paariariikide seas ja mitte kõige halvemas valguses. Kui riigivõim elementaarsesse elutegevusse ei sekku ja õlut müüakse soodsa hinnaga, ei ole jõmmidel ju midagi kurta.
Vähemalt seni, kuni see suur püssirohutünn kärgatusega õhku ei lenda.
Osa suuremast mängust
Nimelt asub Nistru jõe (ukraina keeles Dniestr) vasakul kaldal end sisse seadnud sõjaväelaste vallataval territooriumil Euroopa suurim laskemoonaladu. Mässulisel territooriumil õitseb igat sorti salakaubandus ning toimub vilgas ost ja müük. Tegemist on olulise ohuallikaga Euroopa Liidu lävel.
Transnistria on osa suuremast mängust. Samal ajal kui sealsed KGB taustaga militaristid venelaste 14. armee toel Moldova seaduslike võimude vastu sõdisid, toimusid samalaadsed sündmused Mägi-Karabahhis, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias.
Salateenistuste skeemi kohaselt järgnes relvakonfliktile Vene “rahuvalvajate” saabumine ja konflikti külmutamine määramata ajaks. Kolmandas staadiumis oli ette nähtud Vene sõjaväebaaside sisseseadmine seal, kus neid veel ei olnud.
Eesti ei olnud väga kaugel sellest, et Ida-Virumaa “internatsionalistid” oleksid välja kuulutanud autonoomia ja provotseerinud relvakonflikti seadusliku valitsusega. Seltsimehed idapiiri tagant olid valmis tulema “tulipäiste eestlaste” kirgi jahutama.
Õnneks on meie tulipäisus ainult anekdootlik liialdus.
Vene salateenistuste strateegia ei kandnud Virumaal vilja, Kirde-Eesti lahkulöömine Eestist ei läinud läbi. Meile jäid koristada endise impeeriumi prahihunnikud ja mürgised jäätmed vaid oma materiaalsel kujul.
Lennuväebaaside ümbruse saastunud maa ja kõlbmatu kaevuvesi olid küll rängaks koormaks, kuid Moldovat, Gruusiat, Armeeniat koormavate külmutatud konfliktide kõrval on tegemist kergesti ületatavate probleemidega.
Konflikti rõhuv raskus
Olen nüüd juba kaks aastat europarlamendi Moldova delegatsiooni juhtinud. Seda tööd tehes tunnetan Transnistria konflikti raskust igal sammul.
Euroopa Parlamendis olen püüdnud teha kõik endast sõltuva, et Moldovale avaneks Euroopa Liidu liikmeks saamise väljavaade. Sedasama olen teinud Moldovas. Brüsselis olen esile toonud saavutusi ja muresid, Chisinaus aga nõudnud paremat kodutööd ja probleemide kiiremat lahendamist.
Euroopa Liidu liikmesriikides valitseb laienemisväsimus, mida kindlasti suurendab Bulgaaria ja Rumeenia vastuvõtmine. Isegi vanade liikmesriikide lemmikutel järgmiste laienemiste kandidaatide seas ei ole kerge. Maad hakkab võtma neljas Kopenhaageni kriteerium. Laienemise kontekstis tähendab see vastuvõtuvõime piiratust. Teisisõnu ukse sulgemist sissetrügijatele.
Moldova ei kuulu vanade liikmesriikide lemmikute hulka. Peab paraku tunnistama, et väga paljud Euroopa kodanikud ei teagi, kus Moldova asub. Kevadise gaasikriisi ajal räägiti küll palju Ukrainast, aga mitte Moldovast, keda Venemaa samal moel ja rohkemgi karistas sooja äravõtmisega.
Presidendi nägu demokraatia
Kasutan iga võimalust, et ergutada Moldova poliitilist eliiti oma majandust jalule seadma ja andma võimalust ajakirjandusele tõeliseks neljandaks võimuks kujuneda. Arvestades Küprose pääsemist Euroopa Liitu, ei peaks territoriaalse terviklikkuse puudumine olema ületamatu takistus, kui aga majandus on korras, demokraatia õitseb ja õigusriik toimib.
Kuid Moldova on vaene ja tema demokraatia on väga president Vladimir Voronini nägu. Viimase populaarsusreiting on ligi 50 protsenti, lähim konkurent on oma viie protsendiga kaugel maas. Tõsi, paberil on kõik korras, poliitiline opositsioon on häälekas ja sõnakas.
Seda, miks nad ise võimul olles midagi olulist korda ei saatnud, seletab opositsioon Transnistria konfliktiga. See olla jõuvarud neelanud. Majandusreformide puudumises on süüdi Transnistria. Ja kõik muu, mis lonkab, aetakse tavapäraselt samuti Transnistria kaela. Selline vabanduste otsimine loob nõiaringi, kust on raske välja pääseda.
Brüsseli jahedus
Brüsselis on vastukaaluks hakatud seda rahvuslikku vabandust Moldova enese vastu kasutama. Usalduslikes jutuajamistes viidatakse just sellele külmutatud konfliktile kui põhjusele, miks Moldova veel kaua lävel passima peab. Ehk teisisõnu - tuleb “õnnitleda” KGBd nende geniaalse töö eest 1990. aastate alguses.
Neljamiljonilise elanikkonnaga riigil on omaette raske toime tulla. XXI sajandi Euroopas on vaid kaks võimukeskust: Euroopa Liit ja Venemaa. EList kaugenemine tähendab Venemaale lähenemist.
Venemaale ei ole Brüsseli jahedus märkamata jäänud. Käigus on nii piits kui präänik. Prääniku pähe pakub Venemaa enese keelustatud veiniimpordi taastamist, piitsa osas on 17. septembril aset leidev Transnistria “iseseisvusreferendum”.
KGB taustaga Tiraspoli võimurid rahva arvamust ei küsi. Samamoodi pole referendumil vähimatki pistmist iseseisvusega. Tegemist on Moskvast juhitud näitemänguga. Valida antakse “iseseisvus koos järgneva ühinemisega Vene Föderatsiooniga” või “iseseisvuse kaotus ühinemisel Moldovaga”.
Moskvast on kuulda, et sama stsenaarium läheb käiku Mägi-Karabahhis, Osseetias ja Abhaasias.
Transnistria jääb tunnustuseta
Rahvusvaheline üldsus ei tunnusta Transnistria referendumit iialgi. Rahvusvahelised organisatsioonid on avaldanud toetust Moldova territoriaalsele terviklikkusele ja lubanud kinni pidada rahvusvahelise õiguse normidest.
Venemaa teab väga hästi, et viited Kosovo ja Montenegro referendumitele on kohatud. Kosovo elanikud on valdavalt albaanlased ja nende territoorium ei ole ajalooliselt Serbiale kuulunud. Ka Montenegro on olnud selgelt autonoomne territoorium.
Transnistrial ei ole kunagi olnud isegi kultuurilist autonoomiat, ta on olnud samasugune Moldova osa kui teised regioonid. Moldaavlased moodustavad suurema osa Transnistria elanikest.
17. septembri referendum on järjekordne survevahend, mille eesmärk on Moldovat Venemaa poole kallutada ajal, kui Euroopa Liidu toetus vangub. See on lihtlabane tüssamine. Ühtlasi loodab Venemaa kasutada Transnistria trumpkaarti Kaukasuse kaardimängus.
Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juht
(artikkel ilmus 14. septembril 2006 Pärnu Postimehes)
Enamik eestlasi, aga eriti noorem põlvkond ei oska Transnistriast midagi arvata. Kauge ja võõras asi.
Üks poissmeestele mõeldud klantsajakiri küll tutvustas seda teiste paariariikide seas ja mitte kõige halvemas valguses. Kui riigivõim elementaarsesse elutegevusse ei sekku ja õlut müüakse soodsa hinnaga, ei ole jõmmidel ju midagi kurta.
Vähemalt seni, kuni see suur püssirohutünn kärgatusega õhku ei lenda.
Osa suuremast mängust
Nimelt asub Nistru jõe (ukraina keeles Dniestr) vasakul kaldal end sisse seadnud sõjaväelaste vallataval territooriumil Euroopa suurim laskemoonaladu. Mässulisel territooriumil õitseb igat sorti salakaubandus ning toimub vilgas ost ja müük. Tegemist on olulise ohuallikaga Euroopa Liidu lävel.
Transnistria on osa suuremast mängust. Samal ajal kui sealsed KGB taustaga militaristid venelaste 14. armee toel Moldova seaduslike võimude vastu sõdisid, toimusid samalaadsed sündmused Mägi-Karabahhis, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias.
Salateenistuste skeemi kohaselt järgnes relvakonfliktile Vene “rahuvalvajate” saabumine ja konflikti külmutamine määramata ajaks. Kolmandas staadiumis oli ette nähtud Vene sõjaväebaaside sisseseadmine seal, kus neid veel ei olnud.
Eesti ei olnud väga kaugel sellest, et Ida-Virumaa “internatsionalistid” oleksid välja kuulutanud autonoomia ja provotseerinud relvakonflikti seadusliku valitsusega. Seltsimehed idapiiri tagant olid valmis tulema “tulipäiste eestlaste” kirgi jahutama.
Õnneks on meie tulipäisus ainult anekdootlik liialdus.
Vene salateenistuste strateegia ei kandnud Virumaal vilja, Kirde-Eesti lahkulöömine Eestist ei läinud läbi. Meile jäid koristada endise impeeriumi prahihunnikud ja mürgised jäätmed vaid oma materiaalsel kujul.
Lennuväebaaside ümbruse saastunud maa ja kõlbmatu kaevuvesi olid küll rängaks koormaks, kuid Moldovat, Gruusiat, Armeeniat koormavate külmutatud konfliktide kõrval on tegemist kergesti ületatavate probleemidega.
Konflikti rõhuv raskus
Olen nüüd juba kaks aastat europarlamendi Moldova delegatsiooni juhtinud. Seda tööd tehes tunnetan Transnistria konflikti raskust igal sammul.
Euroopa Parlamendis olen püüdnud teha kõik endast sõltuva, et Moldovale avaneks Euroopa Liidu liikmeks saamise väljavaade. Sedasama olen teinud Moldovas. Brüsselis olen esile toonud saavutusi ja muresid, Chisinaus aga nõudnud paremat kodutööd ja probleemide kiiremat lahendamist.
Euroopa Liidu liikmesriikides valitseb laienemisväsimus, mida kindlasti suurendab Bulgaaria ja Rumeenia vastuvõtmine. Isegi vanade liikmesriikide lemmikutel järgmiste laienemiste kandidaatide seas ei ole kerge. Maad hakkab võtma neljas Kopenhaageni kriteerium. Laienemise kontekstis tähendab see vastuvõtuvõime piiratust. Teisisõnu ukse sulgemist sissetrügijatele.
Moldova ei kuulu vanade liikmesriikide lemmikute hulka. Peab paraku tunnistama, et väga paljud Euroopa kodanikud ei teagi, kus Moldova asub. Kevadise gaasikriisi ajal räägiti küll palju Ukrainast, aga mitte Moldovast, keda Venemaa samal moel ja rohkemgi karistas sooja äravõtmisega.
Presidendi nägu demokraatia
Kasutan iga võimalust, et ergutada Moldova poliitilist eliiti oma majandust jalule seadma ja andma võimalust ajakirjandusele tõeliseks neljandaks võimuks kujuneda. Arvestades Küprose pääsemist Euroopa Liitu, ei peaks territoriaalse terviklikkuse puudumine olema ületamatu takistus, kui aga majandus on korras, demokraatia õitseb ja õigusriik toimib.
Kuid Moldova on vaene ja tema demokraatia on väga president Vladimir Voronini nägu. Viimase populaarsusreiting on ligi 50 protsenti, lähim konkurent on oma viie protsendiga kaugel maas. Tõsi, paberil on kõik korras, poliitiline opositsioon on häälekas ja sõnakas.
Seda, miks nad ise võimul olles midagi olulist korda ei saatnud, seletab opositsioon Transnistria konfliktiga. See olla jõuvarud neelanud. Majandusreformide puudumises on süüdi Transnistria. Ja kõik muu, mis lonkab, aetakse tavapäraselt samuti Transnistria kaela. Selline vabanduste otsimine loob nõiaringi, kust on raske välja pääseda.
Brüsseli jahedus
Brüsselis on vastukaaluks hakatud seda rahvuslikku vabandust Moldova enese vastu kasutama. Usalduslikes jutuajamistes viidatakse just sellele külmutatud konfliktile kui põhjusele, miks Moldova veel kaua lävel passima peab. Ehk teisisõnu - tuleb “õnnitleda” KGBd nende geniaalse töö eest 1990. aastate alguses.
Neljamiljonilise elanikkonnaga riigil on omaette raske toime tulla. XXI sajandi Euroopas on vaid kaks võimukeskust: Euroopa Liit ja Venemaa. EList kaugenemine tähendab Venemaale lähenemist.
Venemaale ei ole Brüsseli jahedus märkamata jäänud. Käigus on nii piits kui präänik. Prääniku pähe pakub Venemaa enese keelustatud veiniimpordi taastamist, piitsa osas on 17. septembril aset leidev Transnistria “iseseisvusreferendum”.
KGB taustaga Tiraspoli võimurid rahva arvamust ei küsi. Samamoodi pole referendumil vähimatki pistmist iseseisvusega. Tegemist on Moskvast juhitud näitemänguga. Valida antakse “iseseisvus koos järgneva ühinemisega Vene Föderatsiooniga” või “iseseisvuse kaotus ühinemisel Moldovaga”.
Moskvast on kuulda, et sama stsenaarium läheb käiku Mägi-Karabahhis, Osseetias ja Abhaasias.
Transnistria jääb tunnustuseta
Rahvusvaheline üldsus ei tunnusta Transnistria referendumit iialgi. Rahvusvahelised organisatsioonid on avaldanud toetust Moldova territoriaalsele terviklikkusele ja lubanud kinni pidada rahvusvahelise õiguse normidest.
Venemaa teab väga hästi, et viited Kosovo ja Montenegro referendumitele on kohatud. Kosovo elanikud on valdavalt albaanlased ja nende territoorium ei ole ajalooliselt Serbiale kuulunud. Ka Montenegro on olnud selgelt autonoomne territoorium.
Transnistrial ei ole kunagi olnud isegi kultuurilist autonoomiat, ta on olnud samasugune Moldova osa kui teised regioonid. Moldaavlased moodustavad suurema osa Transnistria elanikest.
17. septembri referendum on järjekordne survevahend, mille eesmärk on Moldovat Venemaa poole kallutada ajal, kui Euroopa Liidu toetus vangub. See on lihtlabane tüssamine. Ühtlasi loodab Venemaa kasutada Transnistria trumpkaarti Kaukasuse kaardimängus.
posted by Triinu at 9/15/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home