Jarno Laur: Pronksmehejant Moskva huvides

Esmapilgul näib, nagu oleks tegemist vähemasti Vabadussõja teise vaatusega, kus on kätte jõudnud mitmesaja aasta pikkuse orjaöö ja sovjettide alatuste tasumise tund. Või on tegu hoopis avantüüriga?

Mis on keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eesmärgiks? Kas seadus on pingete ärahoidmiseks, kodurahu säilitamiseks ühiskonnas ning avaliku korra rikkumiste ärahoidmiseks? Sotsiaaldemokraadid liitusid eelnõuga arvates, et just see peaks olema eelnõu eesmärk.
Reklaam

Kas see eesmärk on saavutatud? Ja kas seda on üldse võimalik saavutada valitud viisil? Peame vastama, et eelnõu, mille esialgseks eesmärgiks oli välistada rahvuste vahelist vaenu õhutavate rajatiste püstitamine, on saanud vastupidise kuju. Ta on ise muutunud pingete allikaks.

Või on äkki tegu hoopis lihtsama asjaga? Valimiskampaaniaga, milles nagu kõrtsikakluses on esialgne siht silme eest kadunud ja hoope jagub nii sõpradele kui ka vaenlastele? Et peaasi on lüüa ja purustada, eks pärast vaatame, kes arve maksab.

Kas pronkssõdurit järjekindlalt valimisteemaks upitades püütakse petta valijat? Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks valimisdebatis pigem keskenduda järgmistele valikutele: kas jokk-mentaliteedil püsiva mitte-midagi-tegemise valitsuse jätkumine või tulevikku vaatav, ühistel väärtustel püsiv koalitsioon; kas üha õhenev riik ja arsti-õpetaja-tuletõrjuja-vabad reeded või kvaliteetne ja kättesaadav avalik teenus; kas odav tööjõud kolmandatest riikidest või üleminek targal tööl põhinevale majandusele.

Näib, et tegelikult hoopis petetakse iseennast. Reformierakond soovib leida viisi, kuidas distantseeruda oma koalitsioonipartneritest, eriti Ühtse Venemaa liitlasparteist Eestis, kellega koostöö muidu ju hästi sujub, ja samas tugevdada oma positsiooni, flirtides rahvuslikult meelestatud valijatega ning neid oma paremtiiva konkurendilt, Isamaa ja Res Publica Liidult enda toetajaks meelitada. Viimane omakorda üritab ilmselt pronkssõduri suhtes vaprust üles näidates lunastada oma võlga Lihula punase kraana eest.

Keskerakond on hirmus kaotada vene valijaid sunnitud samuti radikaliseeruma. Vähemalt saab nii tõlgendada keskerakondliku Narva linnavalitsuse kava rajada linna Peeter I ausammas, mis kindlasti teenib suur-Vene identiteeti ning on arusaamatu ja solvav eestlastele. Kui aluseks võtta tapetud ja küüditatud eestlaste arv, peaksid oma samba saama ka Ivan Groznõi ja Jossif Stalin. Meenutame, et kavandatav Peeter I ausammas oli üheks ajendiks või vähemasti põhjenduseks keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse eelnõule.

Kas tänane asjade käik on Eesti rahvuslikes huvides? Valitsus ei ole suutnud õppida mõne aasta tagustest Lihula sündmustest, kus monumendi ööpimeduse varjus teisaldamine tõi kaasa politsei kähmluse provokaatorite poolt üles kihutatud rahvaga. See konflikt tõi kaasa toonase peaministripartei populaarsuse katastroofilise languse.

Kas Ansip soovib korrata Partsi saatust või loodab ta, et keegi teine võtab valimiste järel selle supi helpida? Ainult et praegu on kaalul palju enam kui projektipartei saatus. Kemplus ühe samba ümber viib rahvustevaheliste suhete asjatu ja alusetu pingestumiseni Eestis, meie välispoliitiliste huvide kahjustamiseni ja määrib meie mainet avatud tolerantse põhjamaise Euroopa riigina.

Taotledes eelnõu muudetud kujul vastuvõtmist loetud nädalad enne riigikogu valimisi on Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu eesmärgiks eskaleerida rahvustevahelisi pingeid just valimispäevaks. Tegemist on vastutustundetu tegevusega, misläbi loetud arvu valijahäälte püüdmise nimel seatakse ohtu Eesti riigi pikaajalised huvid ja eesmärgid.

Ühtlasi on tegu viimase aja suurima välispoliitilise probleemiga, mille oleme ise enestele korraldanud. Kas see on riigimehelik? Aga mida oodata erakonnalt, kes kogu oma eksistentsi ajal on seadnud indiviidi või kitsa grupi huvid kõrgemale riigi huvidest? Oma erakonna valimishuvid kõrgemale rahvuslikest huvidest?

Kellele on see jant kõige kasulikum? Ainult neile, kelle huvides on šovinistliku vene partei esindus Eesti parlamendis. Neile, kelle huvides on näidata meid pisikese, minevikku vaatava ja Euroopale arusaamatut monumendisõda pidava tüliallikana. Neile, kes ei soovi eesti ühiskonna edukat integratsiooni ja siinse vene kogukonna samastumist Eesti ja mitte kunagise päritolumaaga. Ainult Moskvale.

Seega on pronkssõduriseaduseks muudetud eelnõu samapalju Eesti huvides kui üks võõra võimu ettevõtmine 1988. aasta 2. veebruaril Tartus. Seejuures on iseloomulik, et seesama motiiv, mis sundis toona koeri ja miilitsaid rahumeelsete õpilaste ja üliõpilaste kallale juhtima, sunnib ka täna mängima suurt rahvuslast — see on karjääriiha. Toona sõltus isiklik heaolu teenete eest partei ees, täna valijate häältest. Ma ei toonud seda paralleeli juhuslikult, sest lisaks eelmainitule ühendab kahte sündmust ka vähemalt üks inimene.

Poliitikutel tuleks hoopis tegeleda tööandjate hoiatusega, et Eestit kummitab peatselt majanduskriis, sellega, et haridus ja teadus ei ole saanud piisavalt investeeringuid, et Eestil pole korralikku õhutõrjerelvastust, et meie paremad teadlased, arstid, oskustöölised lahkuvad riigist. Või vaataks otsa tõsiasjale, et oleme Euroopa juhtivate riikide hulgas enesetapjate, liiklussurmade, HIV-positiivsete, alkohoolikute ja hasartmängijate poolest.

Lõpetuseks tsiteeriksin Lennart Meri kõnet vabariigi aastapäeval 1996. aastal: „Eesti erakondade kokkuleppe potentsiaal on seni murettekitavalt vähe realiseerunud. Alustada tuleks kõige olulisemast: kokku leppida, millised valdkonnad jäävad erakonnapoliitilisest maadlusringist välja. Rahvuslik julgeolek on oma olemuselt just selline valdkond. Rahvas oskab vahet teha, mis teenib riigi püsimist, mis teenib parteipoliitilist punktikogumist. /…/”

Usun, et Lennart Meri tõdemus kehtib ka täna 11 aastat hiljem.