MIKSER: Välispoliitika pole veider hobi

Sven Mikser,
Riigikogu liige
(Artikkel ilmus 02.02.2007 Sakalas)

87 AASTAT TAGASI sõlmitud Tartu rahuleping tõi kaasa Eesti riikluse üleüldise rahvusvahelise tunnustamise ja lõi aluse õiguslikule järjepidevusele, tänu millele riiklik iseolemine möödunud sajandi lõpukümnenditel taastati.
Nii sõdadevahelisel perioodil kui ka taastatud iseseisvuse ajal on Eesti olnud mitmes mõttes uskumatult edukas. Ent võib-olla peaksime enesele esitama küsimuse: kui oleme võimelised iseseisvana sedavõrd hästi toime tulema, siis miks oleme rahvusliku olemasolu vältel oma riiki nautida saanud nii vähe aega?
Esimese iseseisvumise tegi võimalikuks enneolematult soodne rahvusvaheline olukord. Järjestikuste riigipöörete kaosesse langenud ja maailmasõjast välja tõmbuma sunnitud Venemaa oli nõrgem kui mitme eelneva aastasaja jooksul ning tema lähinaabruses tekkinud võimuvaakumit ei olnud teised, samuti ilmasõjast räsitud suurriigid suutelised täitma.
Eesti rahva toonased juhid mõistsid hästi, et aeg iseseisvuseks pole küps mitte üksnes tänu eestlaste tugevamaks muutunud rahvustundele, vaid ka maailmapoliitika ainulaadse situatsiooni tõttu.
ON KAHELDAV, kas Eesti riigi juhtide teistsugune tegutsemine Teise maailmasõja eelõhtul oleks suutnud iseseisvuse kaotamist vältida. Ometi on selge, et need, kes pidanuksid tolles raskes situatsioonis langetama otsuse Eestit kaitsta, ei suutnud õigesti mõista ja hinnata seda, mil määral ja viisil olid vahetult Esimese maailmasõja järel riikidevahelisi suhteid määranud tegurid 1930. aastate teiseks pooleks muutunud. Maailmapoliitika kehva mõistmise tõttu anti iseseisvus ilma võitluseta käest.
Uut šanssi tuli oodata üle viiekümne aasta. Ometi suutsime oma võimaluse vist esimesena Ida-Euroopas ära tunda. See, kuidas eesti rahvas end taas vabaks laulis, on saanud legendiks, nagu ka uskumus, et Nõukogude impeerium oli 1980. aastaiks juba üdini pehkinud ja kohe-kohe kokku varisemas.
Mõnigi kord oleme öelnud kibedaid sõnu suurriikide kohta, kes meie iseseisvusvõitluse ajal rahvusvahelise reaalpoliitika huvides meid vähemalt näiliselt ülearu agaralt ei toetanud ega innustanud. Ent tõele näkku vaadates peame tunnistama, et Ameerika Ühendriikide (samuti Saudi kuningakoja) miljarditesse dollaritesse ulatunud toetusel Afganistani mudžahiididele oli Nõukogude Liidu impeeriumi alustalade õõnestamisel meie öölaulupidudega täiesti võrreldav roll.
KA PRAEGU ei ole taevas Eesti kohal pilvitu. Otsesed ohud meie iseseisvusele ei lähtu nüüdki kusagilt mujalt kui sealt, kust viimaste aastasadade jooksul. Aga nende ohtude realiseerumise tõenäosus sõltub suuresti sellest, mis sünnib meie riigipiirist palju kaugemal.
Arengud Iraagis, Afganistanis ning teistes kriisipiirkondades määravad suurvõimude jõuvahekorrad ja tegevusvabaduse ka ülejäänud regioonide ja riikide suhtes, seda nii poliitikas kui sõjatandril. Sellest tunnetatavast jõudude vahekorrast sõltub, kas agressiivsed riigid usuvad end võivat karistamatult tegutseda või mitte.
Ajalugu õpetab, et kui me ei soovi kasutada kasinaid ressursse oma riigi ja iseseisvuse kaitseks, kulutame peagi palju rohkem võõrast väge ülal pidades. Samas õpetab ta meile seda, et kui maailmapoliitikas valitsevad halvad ajad ja kui igaüks tegeleb vaid oma asjadega, on meie iseseisvust ka kindla meele ja kaitsetahte abil raske alal hoida.
Seetõttu ei piisa üksnes iseseisvuse kaitsmiseks valmistumisest. Peame tegema kõik, et vältida sellise olukorra kujunemist, kus meie suhtes vaenulikult meelestatud jõududel võiks tekkida kiusatus oma ekspansionistlikke ambitsioone rahuldada.
Praegust maailmakorda iseloomustab Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa demokraatlike riikide enneolematu majanduslik ning sõjaline üleolek kogu ülejäänud maailmast. Demokraatliku bloki sees omakorda on vaieldamatu liider Ameerika Ühendriigid.
Unipolaarne maailmakord, mida suunab ja kontrollib demokraatlik ning meiega üldjoontes sarnaseid väärtusi ja huve esindav suurriik, on Eesti rahvuslike huvide seisukohalt ilmselt mõeldavaist parim.
NIISUGUNE OLUKORD ei saa kesta igavesti. Hiina ja India esiletõus alanud sajandil on paratamatu. Ka mitmed teised regionaalsed suurriigid ihaldavad multipolaarset maailmakorraldust, et nad saaksid realiseerida oma suuremaid ambitsioone. Ent Eesti rahvuslikes huvides on praeguse status quo püsimine nii kaua, kui võimalik.
Tegureid, mis võivad praegusi jõuvahekordi muuta, on mitu: liitlaste ebaedu sõjalistel missioonidel Lähis-Idas, uued puhkevad konfliktid Iraanis või Korea poolsaarel, äkilised šokid energiaturul, majandus- ja finantskriisid.
Eesti kogemused meist kaugemal aset leidvate, julgeolekupoliitikat mõjutavate arengute analüüsimisel on mõistetavalt väikesed. Ent kui me ei suuda maailmapoliitika võtmeteemasid õigesti hinnata, riskime sellega, et meie lühiajalised otsused võivad olla vastuolus Eesti riigi pikaajaliste strateegiliste huvide või koguni meie riikluse püsimisega.
Seetõttu on oluline oma kompetentsi teadlikult kasvatada ning mõista, et välis- ja julgeolekupoliitika ei ole sugugi vähem tähtsad valdkonnad kui igale inimesele käegakatsutavad «pehmed teemad» nagu haridus või tervishoid.
Eesti riik ei saa edukas olla ühe ega teiseta.