BERG: Teel jõukuse paradiisi?
Maimu Berg,
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.02.2007 EPLis)
Pole vaja olla arvamusliider või salakaval poliitik, et märgata – kaks parteid rühivad meil praegu kõigi vahenditega võimu poole. Selle nimel on kaks suurerakonda tegelikult oma jõud ühendanud.
Kui politoloogid ennustavad eelseisvate riigikogu valimiste kampaaniast väga räpast, siis vähemalt Reformi- ja Keskerakond omavahel tõsisesse tülli ei kipu.
Selged märgid suurte sõprusest olid õhus juba aasta lõpus: Tallinna lisaeelarve hääletamisel ei jäänud Reformierakond enam opositsiooni seisukohtadele. Peagi ilmusid välja õrnroosad valimisplakatid kõige naiselikuma erakonna “tibidega”, maitsetud nagu Barbie buduaar ja suurem osa Keskerakonna tegevusest. Mis naiselikkusse puutub, siis ei pidanud plakatitelt vastu roosatanud noor keskerakondlasest linnaametnik Olga Sõtnik linnavolikogus enam vajalikuks õrna naiselikkust isegi mitte teeselda. Toon, millega see naisterahvas opositsionääridest linnavolinike küsimustele vastas, pigem küll sisulistest vastustest kõrgilt keeldus, rääkis võimust pimestatu enesekindlusest, mida noorpoliitik ei osanud või ei vaevunudki varjama.
Kommionulikud pakkumised
Nüüdseks on aga roosa udu hajunud, Keskerakonna vana roheline sõjamaaling taas väljas, erilise künismina veel valikuliselt sinimustvalgega tembitud, ja lubatakse rikast riiki ning paremat palka. Ja head palka ja rikast riiki lubab meile sinikollastel magusalt naeratavatel plakatitel ka Reformierakond. Kummalgi erakonnal ei puudu ka oma “sotsiaalpoliitika”, mis sisuliselt seisneb peamiselt almuste lubamises ja jagamises. Pensionäridele näpuotsaga rahakest, natike sünnitoetust kohalike omavalitsuste tasandil ja lisaks lihtsalt nänni – viimati tuli haridusminister välja “lõppkultuurse” ettepanekuga viia gümnasistid Peterburi, Louvre’isse ja Rooma. Aga Viini ja Berliini muuseumid, aga Metropolitani muuseum ja Guggenheim? Või pole nendega diili? Ja sellised kommionulikud pakkumised ajal, kus haridus vajaks raha hoopis olulisemateks asjadeks, kas või näiteks kutsehariduse tõhustamiseks.
Võtkem siis ette vennasparteide Kesk- ja Reformierakonna suur oluline ühislubadus – rikas riik, kes maksab paremat palka. Parem palk on tegelikult õhumull, mis sotsiaalsete tagatiste puudumisel või vähesusel ja inflatsioonis kiiresti kokku vajub. Eriti kummaline, et sellise lubaduse taga seisab majandusminister isiklikult, kes on koguni välja käinud “uue” palga summa. Isegi see ei heiduta, et aastate eest meile lubatud 9000-kroonise keskmise palgani ei ole me veel tänini jõudnud. Ja selliseid isakese tsaari aegseid lubadusi jagatakse tänapäeval Euroopa Liitu kuuluvas riigis, nagu ei oleks midagi kuuldud palgakokkulepete poliitikast.
Muidugi, kui asjad sotsiaalpoliitikas ei parane, siis ju peabki paremat palka maksma, et inimestel oleks, millega teenuste eest tasuda. Vaadakem oma olukorrale silma. On muidugi tore, et meil praegu sünnib rohkem lapsi kui vahepealsetel aastatel, kuid positiivsest iibest on asi kaugel ja paraku oleme ikkagi fakti ees, et Eesti elanikkond vananeb kiiresti. Kõige raskemasse olukorda satub seetõttu just keskealiste põlvkond, kelle “paremast palgast” neelavad suure osa kulutused, mida tehakse pensionärist vanemate ja vanavanemate aitamiseks, toetades neid rohtude ostmisel või väärikama hooldekodu koha kinnimaksmisel. Pole ju mõeldav, et “parema palga” peal tööd rabav inimene jätaks töö sinnapaika ja hakkaks kodus näljapajukil põduraid vanureid hooldama. Seda enam, et teiselt poolt vajab oma osa sellest palgast ka kõrghariduse poole püüdlev järelkasv, sest tasuta haridust ju ei lubata, õppetoetustest rääkimata. Ning kui lastel peaks veel olema tahtmist mingite huvialadega tegelda – mis on ju igati tervitatav, siis paraku peab maksma ka selle eest. Omal ajal võetud eluasemelaen tahab samuti tagasimaksmist ja liisitud auto väljavahetamist, sest ühis-transpordi peale ei saa ju loota, pealegi tõuseb pidevalt piletite hind. Üha kallinevad näiteks hambaravikulud ja kui ikka kiiresti eriarsti vaja läheb, tuleb taas kukrut kergendada. Rääkimata sellest, kui keegi lähedastest peaks kaotama tervise, muutuma töövõimetuks ja klassifitseeruma puudega inimeseks. Ei ühtki vihjet solidaarsusele, mis meie riigis olematuks on kahanenud, või sotsiaalsele kaitsele.
Järele jääb peletis
Me kuuleme pidevalt, et Eestil läheb hästi. Jah, halvasti meil ei lähe, seni on läinud ikka tõusvas joones. Ent tasub siiski tõsiselt võtta majandusanalüütikuid, kes meid aeg-ajalt liigse optimismi eest hoiatavad. Tõepoolest, mõndapidi meenutab meie nn majandusime keskmiste välimiste näitajatega “tibi”, kellest püütakse teha missi, süstides talle huultesse silikooni, suurendades rindu, tehes rasvaimu, lõigates ninajoont kaunimaks jne. Sellest näitsikust võib ju ehk kaunitar saadagi, keda teatud aja saadab mõningane edu, aga ühel päeval võivad lõikusarmid reetlikult sinetama hakata, silikoonid vajuvad laiali ja järele jääb peletis, kes ei kõlba enam hästi isegi mitte prostituudiks.
Usun siiski, et nii hulluks asjad ei lähe. Eriti siis, kui meie inimesed ei lase ennast peibutada ajutistest ühekordsetest “iluoperatsioonidest”. Muidugi tuleb ka palku tõsta, aga seda peab tegema palgakokkulepete, mitte heade parteionude lubaduste ja laest võetud arvude põhjal. Veel suuremat tähelepanu peab pöörama tervishoiu kasvavale rahastamisele, tasuta õppevahenditele, tasuta kõrgharidusele ja õppetoetustele, tasuta huvialaringidele – see ongi ju suurem palk! Ja kui tõsta palku, siis vastavalt sellele peavad tõusma ka pensionid, toetused lastega peredele, puuetega inimestele, toimetulekutoetused.
Ei ole vaja jagada utoopilisi katteta lubadusi, kulutades nende reklaamimisele igal laternapostil ja tänavanurgal miljoneid kroone. Ei ole vaja rääkida rikkast riigist, lastes oma hiiglaslikul reklaamipalakal hõljuda linna auklike poriste ja liiklusest ummistunud tänavate kohal, samal ajal kui kõrvalasuvates prügikastides tuhnivad nn eluheidikud.
Aga sellist pilti näen Tallinnas iga päev. Rikas riik ei tähenda ainult rahahunnikuid kellegi pangaarvel, suuremat keskmist (?) palka, mis tegelikult tõstab praegu automaatselt ka “äravalitute” tulusid, vaid seda, et elatakse meeldivas, korrastatud ja turvalises keskkonnas, kus kellelgi pole vajadust ennast teistest kõrgete plankude ja turvakaameratega eraldada ei otseses ega ülekantud tähenduses, ja kus keegi ei laiuta võimuri õigusega või ei tunne ennast äratõugatu ja unustatuna.
Sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 12.02.2007 EPLis)
Pole vaja olla arvamusliider või salakaval poliitik, et märgata – kaks parteid rühivad meil praegu kõigi vahenditega võimu poole. Selle nimel on kaks suurerakonda tegelikult oma jõud ühendanud.
Kui politoloogid ennustavad eelseisvate riigikogu valimiste kampaaniast väga räpast, siis vähemalt Reformi- ja Keskerakond omavahel tõsisesse tülli ei kipu.
Selged märgid suurte sõprusest olid õhus juba aasta lõpus: Tallinna lisaeelarve hääletamisel ei jäänud Reformierakond enam opositsiooni seisukohtadele. Peagi ilmusid välja õrnroosad valimisplakatid kõige naiselikuma erakonna “tibidega”, maitsetud nagu Barbie buduaar ja suurem osa Keskerakonna tegevusest. Mis naiselikkusse puutub, siis ei pidanud plakatitelt vastu roosatanud noor keskerakondlasest linnaametnik Olga Sõtnik linnavolikogus enam vajalikuks õrna naiselikkust isegi mitte teeselda. Toon, millega see naisterahvas opositsionääridest linnavolinike küsimustele vastas, pigem küll sisulistest vastustest kõrgilt keeldus, rääkis võimust pimestatu enesekindlusest, mida noorpoliitik ei osanud või ei vaevunudki varjama.
Kommionulikud pakkumised
Nüüdseks on aga roosa udu hajunud, Keskerakonna vana roheline sõjamaaling taas väljas, erilise künismina veel valikuliselt sinimustvalgega tembitud, ja lubatakse rikast riiki ning paremat palka. Ja head palka ja rikast riiki lubab meile sinikollastel magusalt naeratavatel plakatitel ka Reformierakond. Kummalgi erakonnal ei puudu ka oma “sotsiaalpoliitika”, mis sisuliselt seisneb peamiselt almuste lubamises ja jagamises. Pensionäridele näpuotsaga rahakest, natike sünnitoetust kohalike omavalitsuste tasandil ja lisaks lihtsalt nänni – viimati tuli haridusminister välja “lõppkultuurse” ettepanekuga viia gümnasistid Peterburi, Louvre’isse ja Rooma. Aga Viini ja Berliini muuseumid, aga Metropolitani muuseum ja Guggenheim? Või pole nendega diili? Ja sellised kommionulikud pakkumised ajal, kus haridus vajaks raha hoopis olulisemateks asjadeks, kas või näiteks kutsehariduse tõhustamiseks.
Võtkem siis ette vennasparteide Kesk- ja Reformierakonna suur oluline ühislubadus – rikas riik, kes maksab paremat palka. Parem palk on tegelikult õhumull, mis sotsiaalsete tagatiste puudumisel või vähesusel ja inflatsioonis kiiresti kokku vajub. Eriti kummaline, et sellise lubaduse taga seisab majandusminister isiklikult, kes on koguni välja käinud “uue” palga summa. Isegi see ei heiduta, et aastate eest meile lubatud 9000-kroonise keskmise palgani ei ole me veel tänini jõudnud. Ja selliseid isakese tsaari aegseid lubadusi jagatakse tänapäeval Euroopa Liitu kuuluvas riigis, nagu ei oleks midagi kuuldud palgakokkulepete poliitikast.
Muidugi, kui asjad sotsiaalpoliitikas ei parane, siis ju peabki paremat palka maksma, et inimestel oleks, millega teenuste eest tasuda. Vaadakem oma olukorrale silma. On muidugi tore, et meil praegu sünnib rohkem lapsi kui vahepealsetel aastatel, kuid positiivsest iibest on asi kaugel ja paraku oleme ikkagi fakti ees, et Eesti elanikkond vananeb kiiresti. Kõige raskemasse olukorda satub seetõttu just keskealiste põlvkond, kelle “paremast palgast” neelavad suure osa kulutused, mida tehakse pensionärist vanemate ja vanavanemate aitamiseks, toetades neid rohtude ostmisel või väärikama hooldekodu koha kinnimaksmisel. Pole ju mõeldav, et “parema palga” peal tööd rabav inimene jätaks töö sinnapaika ja hakkaks kodus näljapajukil põduraid vanureid hooldama. Seda enam, et teiselt poolt vajab oma osa sellest palgast ka kõrghariduse poole püüdlev järelkasv, sest tasuta haridust ju ei lubata, õppetoetustest rääkimata. Ning kui lastel peaks veel olema tahtmist mingite huvialadega tegelda – mis on ju igati tervitatav, siis paraku peab maksma ka selle eest. Omal ajal võetud eluasemelaen tahab samuti tagasimaksmist ja liisitud auto väljavahetamist, sest ühis-transpordi peale ei saa ju loota, pealegi tõuseb pidevalt piletite hind. Üha kallinevad näiteks hambaravikulud ja kui ikka kiiresti eriarsti vaja läheb, tuleb taas kukrut kergendada. Rääkimata sellest, kui keegi lähedastest peaks kaotama tervise, muutuma töövõimetuks ja klassifitseeruma puudega inimeseks. Ei ühtki vihjet solidaarsusele, mis meie riigis olematuks on kahanenud, või sotsiaalsele kaitsele.
Järele jääb peletis
Me kuuleme pidevalt, et Eestil läheb hästi. Jah, halvasti meil ei lähe, seni on läinud ikka tõusvas joones. Ent tasub siiski tõsiselt võtta majandusanalüütikuid, kes meid aeg-ajalt liigse optimismi eest hoiatavad. Tõepoolest, mõndapidi meenutab meie nn majandusime keskmiste välimiste näitajatega “tibi”, kellest püütakse teha missi, süstides talle huultesse silikooni, suurendades rindu, tehes rasvaimu, lõigates ninajoont kaunimaks jne. Sellest näitsikust võib ju ehk kaunitar saadagi, keda teatud aja saadab mõningane edu, aga ühel päeval võivad lõikusarmid reetlikult sinetama hakata, silikoonid vajuvad laiali ja järele jääb peletis, kes ei kõlba enam hästi isegi mitte prostituudiks.
Usun siiski, et nii hulluks asjad ei lähe. Eriti siis, kui meie inimesed ei lase ennast peibutada ajutistest ühekordsetest “iluoperatsioonidest”. Muidugi tuleb ka palku tõsta, aga seda peab tegema palgakokkulepete, mitte heade parteionude lubaduste ja laest võetud arvude põhjal. Veel suuremat tähelepanu peab pöörama tervishoiu kasvavale rahastamisele, tasuta õppevahenditele, tasuta kõrgharidusele ja õppetoetustele, tasuta huvialaringidele – see ongi ju suurem palk! Ja kui tõsta palku, siis vastavalt sellele peavad tõusma ka pensionid, toetused lastega peredele, puuetega inimestele, toimetulekutoetused.
Ei ole vaja jagada utoopilisi katteta lubadusi, kulutades nende reklaamimisele igal laternapostil ja tänavanurgal miljoneid kroone. Ei ole vaja rääkida rikkast riigist, lastes oma hiiglaslikul reklaamipalakal hõljuda linna auklike poriste ja liiklusest ummistunud tänavate kohal, samal ajal kui kõrvalasuvates prügikastides tuhnivad nn eluheidikud.
Aga sellist pilti näen Tallinnas iga päev. Rikas riik ei tähenda ainult rahahunnikuid kellegi pangaarvel, suuremat keskmist (?) palka, mis tegelikult tõstab praegu automaatselt ka “äravalitute” tulusid, vaid seda, et elatakse meeldivas, korrastatud ja turvalises keskkonnas, kus kellelgi pole vajadust ennast teistest kõrgete plankude ja turvakaameratega eraldada ei otseses ega ülekantud tähenduses, ja kus keegi ei laiuta võimuri õigusega või ei tunne ennast äratõugatu ja unustatuna.
posted by Triinu at 2/12/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home