SVEN MIKSER: Jõukusest harituseni
Sven Mikser
Sotsiaaldemokraatlik erakond
Sotsiaaldemokraadid on sõnastanud ühe Eesti olulisema tulevikueesmärgina jõudmise Euroopa haritumate ja tervemate rahvaste sekka. Esmapilgul näib see siht sarnanevat Reformierakonna loosungile, milleks on Eesti riigi viimine Euroopa viie rikkama hulka. Loomulikult ei põlga me ühiste üllaste eesmärkide nimel koostööd ka reformistidega, ent tuleb tõdeda, et riigi rikastumine ja rahva haritus ei ole päris üks ja seesama.
Jõukuseta on haridust ja tervishoidu keeruline edendada. Ent kujutelm, et statistilist jõukust kasvatades tuleb kõik muu iseenesest, on sügavalt naiivne. Jõukuse konverteerimine rahva heaoluks nõuab õiget sihiseadmist ja täpset analüüsi. Olgu siinkohal toodud üks näide ajaloost.
1970ndatel aastatel, kui Iraani majandus kõrgete naftahindade toel hiigeltempos kasvas, kuulutas viimane Pahlavi šahh, et sajandivahetuseks on tema riik maailma viie juhtiva tööstusriigi seas. Eesmärgini jõudmise nimel investeeris šahh miljardeid dollareid tööstussektorisse. Riigi rahaga rajati elektroonika- ja masinatehaseid. Iraanist sai riik, mis tootis tuhande elaniku kohta rohkem raadioid ja telereid, kui enamus kõrgeltarenenud Euroopa riike.
Ent statistiline edu ei peegeldanud tegelikkust. Madala tööviljakuse ja tööliste kasinate kutseoskuste tõttu olid Iraani televiisorid välisturgude jaoks konkurentsivõimetult kehvad, kodumaistele tarbijatele aga endiselt ülejõukäivalt kallid. Statistilise majandusedu taga seisis toodang, mida polnud kellelegi tarvis, inimesteni aga majandusime ei jõudnudki. Vaid mõni aasta hiljem vallandus Iraanis revolutsioon, mille järelmeist pole üle saadud tänaseni. Et enne tehaseid tulnuks investeerida haridusse, on tagantjärele tarkus.
Haridus kui põhiõigus
Eelöeldu moraal pole see, et peaksime kiiret majandusarengut ja kasvavat jõukust põlgama või pidurdama. Küll aga peaksime aru saama, et jätkusuutlik on vaid selline jõukus, mis suunatakse rahva kestmise ja heaolu teenistusse. Praegu, mil majandus jõudsalt kasvab, on õige aeg investeerida neisse valdkondadesse, mis peavad tootma rahvuslikku edu paljude tulevaste põlvkondade jooksul: haridusse ja tervisesse.
Sotsiaaldemokraadid leiavad, et haridus ei ole privileeg neile, kes saavad seda endale lubada. Tänapäeva maailmas on haridus põhiline inimõigus, ilma milleta on pea võimatu realiseerida teisi õigusi. Seetõttu peab haridus olema kättesaadav igaühele, sõltumata pere majanduslikust seisundist ja elukohast.
Vabaturumajandust ülistavas Eestis on kaua kultiveeritud arusaama, et hariduskulud peavad suures osas jääma inimese enda kanda. See põhimõte on vale kahes aspektis. Esiteks on see paljude laste ja noorte suhtes inimlikult ebaõiglane, teiseks on see meie kui väikerahva tulevikku silmas pidades vastutustundetu. Kui tahame tõepoolest ellu rakendada sõnades kõigi poolt tunnustatud põhimõtte, et rahvuse säilimine on meie ülim prioriteet ja iga inimene on meile oluline, siis peame hariduse abil püüdma turumajandusest tingitud kihistumist leevendada, mitte seda veelgi süvendama.
Kuidas rikkus teadmisteks muuta
Et ilus jutt tegelikkuseks saaks, tahavad sotsiaaldemokraadid alustada algusest, see tähendab alusharidusest. Riik peab võtma oma kohustuseks, et kõigile vajajatele oleks tagatud sõime- ja lasteaiakohad. Koolieelsete lasteasutuste viimases rühmas käivate laste kulud aga tuleb katta riigieelarvest.
Teiseks peab riik ellu viima Põhiseaduses kehtestatud tasuta põhihariduse nõude. See eeldab, et töövihikud, kunstiõppetarbed ja teised õppevahendid on õppijale tasuta. Tegelikult peab seda põhimõtet laiendama ka keskharidust omandavatele noortele. Sealhulgas peab ka tasuta koolilõuna olema tagatud keskkooli lõpuni.
Kolmandaks peame riigieelarvest rahastama kõigi põhi- ja keskharidust omandavate laste ja noorte huvihariduse kulusid vähemalt kahe nädalatunni ulatuses. Huvihariduse tähtsust on tihti alahinnatud, samas pole saladus, et paljud noored jõuavad oma tulevase elukutse juurde mitte üld-, vaid just huvihariduse kaudu.
Neljandaks tahame tagada riikliku koolitustellimuse vähemalt kuuekümnele protsendile keskhariduse omandajatest ja luua tudengitele tingimused kõrgkooli nominaalajaga lõpetamiseks. Selleks peavad nominaalaja graafikus edasijõudvatele üliõpilased lisaks õppelaenu võimalusele saama riiklikku õppetoetust vähemalt 2000 krooni kuus.
Viienda ülesandena – ent mitte sugugi kõige vähem olulisena – näeme täiskasvanuhariduses osalejate osakaalu kahekordistamist aastaks 2010. Seda nõuab meilt ka Lissaboni strateegias püstitatud siht. Kui suudame oma riigi kasvavat jõukust kasutada nende eesmärkide täitmiseks, siis võime eeldada, et meie lastel on kunagi, kellele oma rikkust pärandada.
Sotsiaaldemokraatlik erakond
Sotsiaaldemokraadid on sõnastanud ühe Eesti olulisema tulevikueesmärgina jõudmise Euroopa haritumate ja tervemate rahvaste sekka. Esmapilgul näib see siht sarnanevat Reformierakonna loosungile, milleks on Eesti riigi viimine Euroopa viie rikkama hulka. Loomulikult ei põlga me ühiste üllaste eesmärkide nimel koostööd ka reformistidega, ent tuleb tõdeda, et riigi rikastumine ja rahva haritus ei ole päris üks ja seesama.
Jõukuseta on haridust ja tervishoidu keeruline edendada. Ent kujutelm, et statistilist jõukust kasvatades tuleb kõik muu iseenesest, on sügavalt naiivne. Jõukuse konverteerimine rahva heaoluks nõuab õiget sihiseadmist ja täpset analüüsi. Olgu siinkohal toodud üks näide ajaloost.
1970ndatel aastatel, kui Iraani majandus kõrgete naftahindade toel hiigeltempos kasvas, kuulutas viimane Pahlavi šahh, et sajandivahetuseks on tema riik maailma viie juhtiva tööstusriigi seas. Eesmärgini jõudmise nimel investeeris šahh miljardeid dollareid tööstussektorisse. Riigi rahaga rajati elektroonika- ja masinatehaseid. Iraanist sai riik, mis tootis tuhande elaniku kohta rohkem raadioid ja telereid, kui enamus kõrgeltarenenud Euroopa riike.
Ent statistiline edu ei peegeldanud tegelikkust. Madala tööviljakuse ja tööliste kasinate kutseoskuste tõttu olid Iraani televiisorid välisturgude jaoks konkurentsivõimetult kehvad, kodumaistele tarbijatele aga endiselt ülejõukäivalt kallid. Statistilise majandusedu taga seisis toodang, mida polnud kellelegi tarvis, inimesteni aga majandusime ei jõudnudki. Vaid mõni aasta hiljem vallandus Iraanis revolutsioon, mille järelmeist pole üle saadud tänaseni. Et enne tehaseid tulnuks investeerida haridusse, on tagantjärele tarkus.
Haridus kui põhiõigus
Eelöeldu moraal pole see, et peaksime kiiret majandusarengut ja kasvavat jõukust põlgama või pidurdama. Küll aga peaksime aru saama, et jätkusuutlik on vaid selline jõukus, mis suunatakse rahva kestmise ja heaolu teenistusse. Praegu, mil majandus jõudsalt kasvab, on õige aeg investeerida neisse valdkondadesse, mis peavad tootma rahvuslikku edu paljude tulevaste põlvkondade jooksul: haridusse ja tervisesse.
Sotsiaaldemokraadid leiavad, et haridus ei ole privileeg neile, kes saavad seda endale lubada. Tänapäeva maailmas on haridus põhiline inimõigus, ilma milleta on pea võimatu realiseerida teisi õigusi. Seetõttu peab haridus olema kättesaadav igaühele, sõltumata pere majanduslikust seisundist ja elukohast.
Vabaturumajandust ülistavas Eestis on kaua kultiveeritud arusaama, et hariduskulud peavad suures osas jääma inimese enda kanda. See põhimõte on vale kahes aspektis. Esiteks on see paljude laste ja noorte suhtes inimlikult ebaõiglane, teiseks on see meie kui väikerahva tulevikku silmas pidades vastutustundetu. Kui tahame tõepoolest ellu rakendada sõnades kõigi poolt tunnustatud põhimõtte, et rahvuse säilimine on meie ülim prioriteet ja iga inimene on meile oluline, siis peame hariduse abil püüdma turumajandusest tingitud kihistumist leevendada, mitte seda veelgi süvendama.
Kuidas rikkus teadmisteks muuta
Et ilus jutt tegelikkuseks saaks, tahavad sotsiaaldemokraadid alustada algusest, see tähendab alusharidusest. Riik peab võtma oma kohustuseks, et kõigile vajajatele oleks tagatud sõime- ja lasteaiakohad. Koolieelsete lasteasutuste viimases rühmas käivate laste kulud aga tuleb katta riigieelarvest.
Teiseks peab riik ellu viima Põhiseaduses kehtestatud tasuta põhihariduse nõude. See eeldab, et töövihikud, kunstiõppetarbed ja teised õppevahendid on õppijale tasuta. Tegelikult peab seda põhimõtet laiendama ka keskharidust omandavatele noortele. Sealhulgas peab ka tasuta koolilõuna olema tagatud keskkooli lõpuni.
Kolmandaks peame riigieelarvest rahastama kõigi põhi- ja keskharidust omandavate laste ja noorte huvihariduse kulusid vähemalt kahe nädalatunni ulatuses. Huvihariduse tähtsust on tihti alahinnatud, samas pole saladus, et paljud noored jõuavad oma tulevase elukutse juurde mitte üld-, vaid just huvihariduse kaudu.
Neljandaks tahame tagada riikliku koolitustellimuse vähemalt kuuekümnele protsendile keskhariduse omandajatest ja luua tudengitele tingimused kõrgkooli nominaalajaga lõpetamiseks. Selleks peavad nominaalaja graafikus edasijõudvatele üliõpilased lisaks õppelaenu võimalusele saama riiklikku õppetoetust vähemalt 2000 krooni kuus.
Viienda ülesandena – ent mitte sugugi kõige vähem olulisena – näeme täiskasvanuhariduses osalejate osakaalu kahekordistamist aastaks 2010. Seda nõuab meilt ka Lissaboni strateegias püstitatud siht. Kui suudame oma riigi kasvavat jõukust kasutada nende eesmärkide täitmiseks, siis võime eeldada, et meie lastel on kunagi, kellele oma rikkust pärandada.
posted by Triinu at 12/13/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home