LÄNTS: Ebavõrdsus hariduses on lubamatu

Randel Länts
SDE peasekretär
(artikkel ilmus 04.10.06 Sakalas)

VÕIN LIIALDAMATA öelda, et olen oma kooli patrioot. Jälgin huviga sealset elu, ootan pikisilmi kokkutulekuid ning püüan ikka ja jälle koolimajast läbi põigata. Piisab vaid uksest sisse astuda, kui mind valdab taas koolipoisilik tunne: soov mööda koridore joosta, kuulda koolikella helinat ja istuda kas või kõige igavamas tunnis.
Ausalt, ma ei mäleta paljutki, mida matemaatika tunnis õpetati. Küll aga andsid just needsamad matemaatika tunnid edasiseks eluks oskuse keerulistele probleemidele läheneda.
Mäletan ehedalt, kuidas Jaak Tamm «rappa jooksnud» lahenduskäigu emotsionaalselt tahvlilt pühkis ja hoopis uut moodi katsetama hakkas. Kuigi matemaatikas on harilikult üks konkreetne lõpplahendus, demonstreeris tema, et eesmärgini jõudmiseks ei ole ainult üks võimalus ning igaüks otsib ja leiab endale sobiva.

JUST SEE ONGI see, mida peale teadmiste koolist eluteele kaasa saame: oskuse otsida ja leida lahendusi, julguse läbi lüüa. Ühest küljest on see õpetajatele suur tunnustus, teisest küljest seab neile vastutuse kogu ühiskonna ja selle liikmete edasise käekäigu eest.
Loomulikult ei maksa viimast lauset sajaprotsendiliselt võtta, püüan lihtsalt illustreerida õpetaja rolli ühiskonnas.
Väikeriigile on iga inimene tähtis. See võib kõlada küll pisut banaalselt, aga me tõesti ei saa lubada, et ükski meie kodanikest hukka läheks. Iga riigi järjepidevuseks ja eduks on tarvis teatud hulka ajusid ja töökäsi. Eesti puhul võrdub see kriitiline mass kahjuks või õnneks meie rahvaarvuga. Kõik inimesed on olulised.

ÜKS ASI ON head õpetajad, teine hariduse üleüldine kättesaadavus. Seda nii füüsilises kui rahalises mõttes. Riik peab garanteerima igale lapsele tasuta ja kvaliteetse hariduse!
Gümnaasiumiharidus peaks olema korraldatav riigi tasandil. Omavalitsuste erinev majanduslik tase ei tohiks seada õpilasi või õpetajaid ebavõrdsesse olukorda oma eakaaslaste või kolleegidega mõnel pool mujal.
Viimsi valda rajatud koolis tahaksime vist kõik käia või seal õpetajana töötada, kuid riigi silmis ei tohiks olla vahet neil, kes seal käivad või töötavad, ja neil, kes mitte. Sellise ebavõrdsuse loomine on minu meelest lausa kuritegu.

RIIGI SEISUKOHALT on peale haritud inimeste oluline, et Eesti areng jätkuks kõikjal, nii Tallinnas kui Viljandis, Toilas kui Valjalas, Obinitsas kui Virtsus.
Elu hoiavad üleval kool ja selle õpetajad. Kõrvutades aga õpetajate tööd ja selle eest makstavat palka, jääb mul küll tunne, et riigil pole ei oma kodanikest ega nende kujundajatest sooja ega külma. Tegelikult tahtsin soovida kõikidele õpetajatele head homset pidupäeva. Samas tuli südamelt üht-teist ära öelda. Igatahes minu siiras tänu ja sügav kummardus teile, õpetajad.