KREITZBERG: Elagu meie õpetajad
Peeter Kreitzberg
Endine haridusminister
(artikkel ilmus 05.10.2006 SLÕhtulehes)
Õpetajat võib ülistada mitmel moel. Näiteks nii. Õpetaja tegevus on huvitav. Õpetaja peab tegema lõpu varastamisele, liiklusõnnetustele, abielulahutustele, kasinale sündimusele, joomisele. Õpetaja peab taastama eetika ja tagama majandusliku õitsengu, enne kui kellelgi tekib Tõnis Mägi eeskujul vajadus hümni sõnu ümber tegema hakata. Jäägu «Koit» viimaseks kibedamaks muudetud sõnadega lauluks.
Pedagoogi privileegid
Loomulikult vajab õpetaja kogu ühiskonna positiivset tähelepanu, vähemasti ühel päeval aastas – õpetajate päeval, sest samasugust koormust ja vastutust ei julge keegi panna isegi presidendile, peaministrile ja valitsusele. Aga tasu on kah vääriline – aitäh ja lilled pidupäevadel.
Õpetajal on palju abimehi. Peaaegu kogu ümbruskond – õpilased, lapsevanemad, ametnikud ja muidu arvajad juhivad abivalmilt tähelepanu õpetaja tehtud ja tegemata vigadele. Õpetajal pole probleemi vaba aja sisustamisega, sest seda lihtsalt pole. Nädala koormus on üle 50 tunni. Kuigi palka makstakse paarikümne tunni eest, lohutab see, et aega palga kulutamiseks napib nagunii.
Pole midagi loomulikumat kui hüüda: noored maailmaparandajad, hakake õpetajaks, igav ei saa teil mitte olema! Meie õpetajaid kaitsevad rohketesse erakondadesse kuuluvad koolijuhid. Ei oleks õpetaja töölaual ega klassis ühtegi arvutit ega koolil korralikku katust, kui erakonnad üksteist tümitades selle eest ei võitleks.
Ühegi teise elukutse esindajad pole Eestis nii privilegeeritud seisuses kui õpetajad. Juba aastaid räägivad kõik Eesti erakonnad väsimatult hariduse esmatähtsusest meie arengus. Siililegi on selge, kellele panustatakse – teile, õpetajad! Te kas toote meid jälle läbi pori ja vihma kuiva kätte nagu esimeste külakoolide aegu ärkamisajal ja nõukaajal või jätate hädasse ja viletsusse. Seda viimast teie õrn süda kindlasti ei luba.
Eesti õpetajaid on nelja sorti: nooremõpetajad, õpetajad, vanemõpetajad ja õpetajad-metoodikud. Kõrgkoolides on omad astmed kuni professorini välja. On olemas ka aasta õpetajad, kes on teistest mäekõrguselt üle, võtavad vastu autasusid ja pannakse autahvlile. Me armastame võistelda. Koolid võistlevad õpilaste arvu pärast ja koha pärast riigieksamite pingereas, õpilased paremate hinnete eest, õpetajad aasta õpetaja tiitlile. Parteid võistlevad õpetajate, õpilaste, koolide ja hariduse tuleviku ja õnne nimel.
Meie õpetaja on elukogenud, ainult 10% munitsipaalkoolide õpetajatest on alla 30aastased. Vanasti oli õpetajal raske, niisamuti nagu juristil, arstil või insenerilgi. Keegi ei vaevunud täpselt ütlema, mida nad tegema peavad. Keegi ei pannud maha korralikku rada üksteisega võidujooksuks, keegi ei võtnud vaevaks rääkida hariduse efektiivsusest ja kvaliteedist. Koolid ei saanud tõestada oma paremust teistest palju suurema õpilaste arvuga, sest liiklusvahendite puudumine takistas kihutamast teise küla või isegi pealinna kooli. Õpetajad kuulasid oma töö kohta põhiliselt kolleegide ja asjatundjate arvamusi ja ega seegi taganud alati kindlust ja selgust.
Väga palju väga häid
Vanasti ei nähtud õpetaja tegevuses nii suurt sarnasust müüriladumise ja kraavikaevamisega kui praegu. Muudkui vaieldi ja vaieldi, kes on hea õpetaja. Nüüd on teadlased selle kindlaks teinud. Head õpetajat iseloomustab 2400 ingliskeelset omadussõna. Kokku on inglise keeles 4200 iseseisvat omadussõna. Mõned, kellele selline teaduslik tulemus üle mõistuse käis, pakkusid välja lihtsustatud lähenemise: hea õpetaja on see, kes armastab lapsi ja oma tööd. Nii lihtsa arusaama puhul tekivad aga raskused: kuidas panna õpetajad omavahel võistlema ja kuidas selgitada näiteks aasta õpetaja.
Vanasti räägiti professionaalsest autonoomiast ja usaldusest. Mõned on praegugi nakatunud sellisest minevikuihalusest ja kutsuvad üles loobuma õpetaja töö täpsest mõõtmisest ja õpetajate järjestamisest. Kui õpetaja on kaua tööd teinud, ju on tal rohkem kogemusi, ju väärib ta rohkem palka. Sellisest tööstaaži järgi maksmise igandist on esialgu suutnud vabaneda vaid neli Euroopa riiki: Rumeenia, Slovakkia, Eesti ja Sloveenia. Aga soomlased mitte. Arusaamatu, miks nende hariduskorraldus kõigi imetleda on?
Progressivastased väidavad, et planeerimine, vestlused, arenguvestlused, aruanded, raportid, tunnianalüüsid, sise- ja väliskontroll pidavat jätma vähe aega õpetamiseks ja võtma õpetajalt vastutuse ja professionaalsuse.
Pealegi, kontrollijaid endid on ju võimatu kontrollida. Miks peaks juhtimise tipus olevaid inimesi rohkem usaldama kui tegeliku töö tegijaid? See küsimus on hakanud kahjuks ka Eesti inimese hinge üha enam purema.
Sedalaadi mõtlejad räägivad usaldamatuse kultuurist. Usaldamatus pidavat olema nagu ahelreaktsioon. Inimesed, keda ei usaldata, ei usalda omakorda teisi jne. Usaldus pidavat olema seevastu eluviis, mis tagab parema koostöö kui väline tihe kontroll. Usaldus pidavat samuti toimima ahelreaktsioonina.
Nii Robert Putnam kui ka Francis Fukuyama viitavad uuringutele, mis tõestavat usaldusel rajaneva koostöö eeliseid, võrreldes tihedale kontrollile ja ettekirjutustele rajatud koosööga. See tähendab, et õpetaja vastutab õpilaste, lastevanemate, kogu ühiskonna ees lähtuvalt professionaalsest eetikast.
Õpetaja kannab sisemist vastutust, on usaldatud ja usaldab oma õpilasi. Õpetaja käitumine ei ole standardiseeritav ega üheselt tõlgendatav. Ideaalset õpetajat pole. Parimat ka mitte. On palju, isegi väga palju üksteisest erinevaid väga häid õpetajaid. Neid kõiki tahangi õpetajate päeval tänada ja õnnitleda.
Endine haridusminister
(artikkel ilmus 05.10.2006 SLÕhtulehes)
Õpetajat võib ülistada mitmel moel. Näiteks nii. Õpetaja tegevus on huvitav. Õpetaja peab tegema lõpu varastamisele, liiklusõnnetustele, abielulahutustele, kasinale sündimusele, joomisele. Õpetaja peab taastama eetika ja tagama majandusliku õitsengu, enne kui kellelgi tekib Tõnis Mägi eeskujul vajadus hümni sõnu ümber tegema hakata. Jäägu «Koit» viimaseks kibedamaks muudetud sõnadega lauluks.
Pedagoogi privileegid
Loomulikult vajab õpetaja kogu ühiskonna positiivset tähelepanu, vähemasti ühel päeval aastas – õpetajate päeval, sest samasugust koormust ja vastutust ei julge keegi panna isegi presidendile, peaministrile ja valitsusele. Aga tasu on kah vääriline – aitäh ja lilled pidupäevadel.
Õpetajal on palju abimehi. Peaaegu kogu ümbruskond – õpilased, lapsevanemad, ametnikud ja muidu arvajad juhivad abivalmilt tähelepanu õpetaja tehtud ja tegemata vigadele. Õpetajal pole probleemi vaba aja sisustamisega, sest seda lihtsalt pole. Nädala koormus on üle 50 tunni. Kuigi palka makstakse paarikümne tunni eest, lohutab see, et aega palga kulutamiseks napib nagunii.
Pole midagi loomulikumat kui hüüda: noored maailmaparandajad, hakake õpetajaks, igav ei saa teil mitte olema! Meie õpetajaid kaitsevad rohketesse erakondadesse kuuluvad koolijuhid. Ei oleks õpetaja töölaual ega klassis ühtegi arvutit ega koolil korralikku katust, kui erakonnad üksteist tümitades selle eest ei võitleks.
Ühegi teise elukutse esindajad pole Eestis nii privilegeeritud seisuses kui õpetajad. Juba aastaid räägivad kõik Eesti erakonnad väsimatult hariduse esmatähtsusest meie arengus. Siililegi on selge, kellele panustatakse – teile, õpetajad! Te kas toote meid jälle läbi pori ja vihma kuiva kätte nagu esimeste külakoolide aegu ärkamisajal ja nõukaajal või jätate hädasse ja viletsusse. Seda viimast teie õrn süda kindlasti ei luba.
Eesti õpetajaid on nelja sorti: nooremõpetajad, õpetajad, vanemõpetajad ja õpetajad-metoodikud. Kõrgkoolides on omad astmed kuni professorini välja. On olemas ka aasta õpetajad, kes on teistest mäekõrguselt üle, võtavad vastu autasusid ja pannakse autahvlile. Me armastame võistelda. Koolid võistlevad õpilaste arvu pärast ja koha pärast riigieksamite pingereas, õpilased paremate hinnete eest, õpetajad aasta õpetaja tiitlile. Parteid võistlevad õpetajate, õpilaste, koolide ja hariduse tuleviku ja õnne nimel.
Meie õpetaja on elukogenud, ainult 10% munitsipaalkoolide õpetajatest on alla 30aastased. Vanasti oli õpetajal raske, niisamuti nagu juristil, arstil või insenerilgi. Keegi ei vaevunud täpselt ütlema, mida nad tegema peavad. Keegi ei pannud maha korralikku rada üksteisega võidujooksuks, keegi ei võtnud vaevaks rääkida hariduse efektiivsusest ja kvaliteedist. Koolid ei saanud tõestada oma paremust teistest palju suurema õpilaste arvuga, sest liiklusvahendite puudumine takistas kihutamast teise küla või isegi pealinna kooli. Õpetajad kuulasid oma töö kohta põhiliselt kolleegide ja asjatundjate arvamusi ja ega seegi taganud alati kindlust ja selgust.
Väga palju väga häid
Vanasti ei nähtud õpetaja tegevuses nii suurt sarnasust müüriladumise ja kraavikaevamisega kui praegu. Muudkui vaieldi ja vaieldi, kes on hea õpetaja. Nüüd on teadlased selle kindlaks teinud. Head õpetajat iseloomustab 2400 ingliskeelset omadussõna. Kokku on inglise keeles 4200 iseseisvat omadussõna. Mõned, kellele selline teaduslik tulemus üle mõistuse käis, pakkusid välja lihtsustatud lähenemise: hea õpetaja on see, kes armastab lapsi ja oma tööd. Nii lihtsa arusaama puhul tekivad aga raskused: kuidas panna õpetajad omavahel võistlema ja kuidas selgitada näiteks aasta õpetaja.
Vanasti räägiti professionaalsest autonoomiast ja usaldusest. Mõned on praegugi nakatunud sellisest minevikuihalusest ja kutsuvad üles loobuma õpetaja töö täpsest mõõtmisest ja õpetajate järjestamisest. Kui õpetaja on kaua tööd teinud, ju on tal rohkem kogemusi, ju väärib ta rohkem palka. Sellisest tööstaaži järgi maksmise igandist on esialgu suutnud vabaneda vaid neli Euroopa riiki: Rumeenia, Slovakkia, Eesti ja Sloveenia. Aga soomlased mitte. Arusaamatu, miks nende hariduskorraldus kõigi imetleda on?
Progressivastased väidavad, et planeerimine, vestlused, arenguvestlused, aruanded, raportid, tunnianalüüsid, sise- ja väliskontroll pidavat jätma vähe aega õpetamiseks ja võtma õpetajalt vastutuse ja professionaalsuse.
Pealegi, kontrollijaid endid on ju võimatu kontrollida. Miks peaks juhtimise tipus olevaid inimesi rohkem usaldama kui tegeliku töö tegijaid? See küsimus on hakanud kahjuks ka Eesti inimese hinge üha enam purema.
Sedalaadi mõtlejad räägivad usaldamatuse kultuurist. Usaldamatus pidavat olema nagu ahelreaktsioon. Inimesed, keda ei usaldata, ei usalda omakorda teisi jne. Usaldus pidavat olema seevastu eluviis, mis tagab parema koostöö kui väline tihe kontroll. Usaldus pidavat samuti toimima ahelreaktsioonina.
Nii Robert Putnam kui ka Francis Fukuyama viitavad uuringutele, mis tõestavat usaldusel rajaneva koostöö eeliseid, võrreldes tihedale kontrollile ja ettekirjutustele rajatud koosööga. See tähendab, et õpetaja vastutab õpilaste, lastevanemate, kogu ühiskonna ees lähtuvalt professionaalsest eetikast.
Õpetaja kannab sisemist vastutust, on usaldatud ja usaldab oma õpilasi. Õpetaja käitumine ei ole standardiseeritav ega üheselt tõlgendatav. Ideaalset õpetajat pole. Parimat ka mitte. On palju, isegi väga palju üksteisest erinevaid väga häid õpetajaid. Neid kõiki tahangi õpetajate päeval tänada ja õnnitleda.
posted by Triinu at 10/05/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home