LAURISTIN: Puhtalt lehelt?
Marju Lauristin
(artikkel ilmus 25. septemberil 2006 EPLis)
Presidendikampaania, millest ei osatud oodata muud kui poliitikute jõukatsumist, jõudis lõppfaasis Eesti jaoks lootusrikkasse pöördepunkti.
Esmakordselt hakkas suur hulk seni poliitika suhtes üsna ükskõikseid ja usalduse kaotanud inimesi tõsiselt võtma oma rolli rahvana, kelle käes peab olema ja saab olla võim mõjutada poliitikute valikuid ja määrata oma riigi arengut. Inimesed, kes olid tülpinult leppinud, et asju otsustatakse üle nende pea käivates mängudes, hakkasid küsima: “Millist presidenti meie vajame, selleks et iseennast selles riigis hästi tunda?”
President ja identiteet
Estonia saalis toimunud poliitilist rituaali oma kodus telerite ees hinge kinni pidades jälginud inimeste jaoks polnud kaalul mitte see, kelle pere kolib järgmiseks viieks aastaks Kadrioru lossi. Presidendikandidaatidelt oodati sõnumit, millega samastuda ja milles tunda ära iseennast, vastust oma lootustele või hirmudele.
Kampaania alguses propagandistlikult võimendatud parema-vasaku valik ning kahe Eesti vastandamisele mängimine jooksis tühja, kui selgus, et kõik Eesti poliitilised jõud on hetkel vähemasti sõnades sama meelt: eurorahadega paisunud riigi rahakotti tuleb senisest rohkem kasutada rahva heaolu tõstmiseks ja lastega perede, puuetega inimeste ja vanurite väärikama ja turvalisema elu tagamiseks. Sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilvesele on presidendina antud võimalus selle üksmeele püsimist toetada. Kuidas see aga konkreetses poliitikas teostub, jääb üheks kevadiste parlamendivalimiste põhiteemaks.
Esialgu ajakirjanduses vaid poliitilise mänguna serveeritud presidendivalimiste tähendus muutus kampaania käigus eksistentsiaalseks, koguni müütiliseks valikuks kahe tee vahel. Kandidaatide isikust sai kahe vastandliku samastumisvõimaluse märk, rahva lõhenenud identiteedi väljendus. Ilvesest vermiti “tulnukas”, kes tähistab lääne väärtusi ja hirmutavat avamaailma, Rüütlist tehti “oma” hoidja, mugavate koduseinte kaitsja. Üks kehastas vanemate põlvede poolt läbi elatud alandavat minevikku, teine tähistas mineviku painest vabanemist. Segaduses ühiskonda tulevikule häälestava kammertoonina kajas kultuuriinimeste hääl.
Valimiskampaania mürast hoolimata sai põhiküsimus kõigile kuuldavaks: kas oleme nõus jätkama vaikset vajumist Euroopa tähtsusetuks idaprovintsiks, mille kohta arvatakse, et selle pealinn asub Riias, või oleme valmis uuesti pingutama selle nimel, et leida 21. sajandi Eestile selge sihtmõte, mis kõlaks üle Euroopa ja innustaks uusi põlvkondi selle maa ja rahva liikmena oma koda rajama? Saja-aastase Estonia saalis langetati liisk tuleviku väljakutsete vastuvõtmise poolt. Õhus oli üle pika aja tunda aatelise poliitika hõngu.
Meedia roll
Paljudele meenutas olukorra emotsionaalsus 15 aasta tagust kirglikku vastasseisu. Nagu ütles ka üks Estonia saalis intervjueeritud valimiskogu liige: pärast laulva revolutsiooni ärkvelolekut oli rahvas nagu unele vajunud. Nüüd tunti jälle, et on aeg ärgata. Sellises polariseerunud õhkkonnas toimis meedia eri valikute võimendajana ja avalikkuse tähelepanu koondajana, keskendudes ootuspäraselt kriitilistele ja vaieldavatele momentidele. Et mineviku ja nõukogulikkuse teema kujuneb presidendikampaanias üheks kesksemaks, oli selge juba pärast iseseisvuspäeva. Samas oli kõigil osapooltel võimalus end avada ja oma põhimõtteid kaitsta. Et kaotajaks jäänud süüdistavad ajakirjandust, mitte iseennast, on samuti ootuspärane. Meediale on ette heidetud süüdistuste üle vindi keeramist. Väärib omaette analüüsi, mis teemasid ja hinnanguid algatasid ajakirjanikud ning kui oluline roll oli avalikkuse üha jõulisemaks muutunud soovil saada lahti valedest ja väljendada hingele kogunenut ning kui palju provotseerisid teravat ja kohati kurja vastasseisu asjaosalised ise oma avaldustega.
Meediast rambivalguses võimendus halastamatult tõe väänamine, küünilisus, jõhkrus, tigedus, ebakindlus, ülbus ja ebasiirus. Muidugi oleks debattides võinud olla vähem hinnangulisust ja deklaratiivsust ning rohkem näha ajakirjanike kriitilist poliitikaanalüüsi, mis oleks sundinud poliitikud üldsõnaliste arvamuste asemel põhjendama oma konkreetseid valikuid ja seisukohti. Nii jäid presidendikandidaatide maailmavaatelised valikud lõpuni selgeks rääkimata, näiteks vastamata küsimusele, milles erineks Rüütli garanteeritud KeRa populistliku vasakpöörde elluviimine Ilvese esindatavast läänelikust sotsiaaldemokraatiast.
Tagasi argipäeva
Nüüd, kui valimiskogu rituaal on lõppenud, oleme jälle argipäevas, et toimunu läbi seedida ning selgeks teha, milliseid kohustusi ja väljakutseid valimiskogu tehtud valik nii võitjatele kui ka kaotajatele kaasa tõi. Mis saab edasi? Kuidas mõjutas laupäeval Estonia saalis toimunu ja selle pikk ning tormiline eelmäng praktilise poliitika jaoks hoopis määravamaid 2007. aasta riigikoguvalimisi?
Valitsuskoalitsiooni avalik lõhkiminek presidendikampaanias, peaministri ja tema kabineti liikmete üksteisele teleekraanil öeldud teravused panevad kahtlevalt õlgu kehitades kahtlema lubatud koalitsioonikoostöö sujuvas jätkumises kuni märtsivalimisteni. Reformierakond on mõnes mõttes “kahvlis”, sest presidendikampaaniaga toitu saanud soov näha Eestis siiramat ja aatelisemat poliitikat ei lähe kuidagi kokku praegu Stenbocki maja valitseva koosluse kavaldamise ja vastastikuse umbusaldamisega. Kuid ka Kadriorgu kolinud Ilvese ees seisab raske ülesanne tõestada oma leppimatust senise pragmaatilise erakondade erahuvide riigi huvidele eelistamise suhtes, kui Toompeal jätkatakse võimu säilitamise nimel diile, milles osaleb ka üks tema põhilisi toetajaid.
Lähtudes viljakast koostööst presidendikampaania ajal, oleks ju reformierakondlastel võimalik moodustada presidendivalimiste käigus kujunenud jõujoonte toel (riigikogus saaks arvestada 65 toetushäälega) vähemusvalitsus ilma Savisaare ja Reiljanita. See puhastaks õhku ning annaks kõigile erakondadele aega keerata uus lehekülg ning tulla riigikoguvalimistel valijate ette selgelt eristuva positsiooniga. Lõppude lõpuks võidaks sellest ka need Keskerakonna ja Rahvaliidu ausameelsed poolehoidjad, kes vajavad mõtlemisaega oma juhtide valearvestuste ja manipulatsioonide kriitiliseks hindamiseks.
Kas kolmikliit uueneb?
Sotside ja paremerakondade koostöö, mis viis Ilvese võidule, on tekitanud ootuse uuenenud kolmikliidu taassünniks. Seda ootust toetab presidendivalimistel taas selgesti ilmnenud eraldusjoon julge uuenemise pooldajate ja alalhoidlike vana säilitamist eelistavate inimeste vahel. Ka sotsioloogilised uuringud näitavad sellise joone püsimist.
Veel viis aastat tagasi, “kahe Eesti“ diskussiooni puhkemisel, oli ühel ja teisel pool seda eraldusjoont pea võrdselt nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist inimeste heaolus toimunud positiivsed nihkeid on tublisti suurendanud eestlaste toetust läänelikele uuendustele ja soovi teha julgeid tulevikukavu. Et tuleviku suhtes kartlikuma ja mineviku suhtes leplikuma valijaskonna osa moodustavad suuremal määral just muulased, väljendus selgesti ka Rüütli toetajaskonna koosseisus. KeRa lootus mängida läänevastasusel ja tulevikuhirmul ei leidnud vastukaja eestlaste suurelt enamuselt, küll aga kõlas kutsuvalt mitte-eestlaste jaoks. Nende hirmude leevendamine on Ilvese üks suuremaid väljakutseid presidendiametis.
Kolmikliidu taastumise suhtes on erakondade endi ja ka rahva seas kuulda nii poolehoidu kui ka skeptilisi hääli. Presidendikampaania ajal kogetud meeskonnatunne ja rahva toetus annavad selleks positiivse impulsi. Samas on Reformierakond harjunud Savisaare ja Reiljaniga ühise valitsuse mugavuslipu all asju ajama, nii et uuendusliku poliitika avamerele naasmine võib tunduda hirmutav. Pole veel selgust, mida tegelikult tähendab tekkiva ühend-erakonna rahvuslik-konservatiivne suundumus, samas kui Res Publicast on kostnud ühiskonna veelgi paremale pööramist toetavaid hääli. Sotsiaaldemokraadid on erakonna õige nime tagasisaamisega kogunud enesekindlust oma joone ajamiseks ja nii populistliku pahempoolsuse kui ka äärmusliku parempoolsuse vastu seismiseks. Ilvese võit kahtlemata toetas seda soovi.
Õnneks on kõigil erakondadel enne uut valimiskampaaniat aega rahuneda, mõelda ausalt ja kriitiliselt läbi nii oma senine poliitika kui ka tulevikuvisioonid ning häälestada end avatud lainele ühiskonna kõrgenenud ootuste suhtes. Loodetavasti jätkub kodanikusurve jõudu kogenud rahval jaksu mitte väsida ja panna oma tahe maksma ka riigikogu valimiskastide juures.
(artikkel ilmus 25. septemberil 2006 EPLis)
Presidendikampaania, millest ei osatud oodata muud kui poliitikute jõukatsumist, jõudis lõppfaasis Eesti jaoks lootusrikkasse pöördepunkti.
Esmakordselt hakkas suur hulk seni poliitika suhtes üsna ükskõikseid ja usalduse kaotanud inimesi tõsiselt võtma oma rolli rahvana, kelle käes peab olema ja saab olla võim mõjutada poliitikute valikuid ja määrata oma riigi arengut. Inimesed, kes olid tülpinult leppinud, et asju otsustatakse üle nende pea käivates mängudes, hakkasid küsima: “Millist presidenti meie vajame, selleks et iseennast selles riigis hästi tunda?”
President ja identiteet
Estonia saalis toimunud poliitilist rituaali oma kodus telerite ees hinge kinni pidades jälginud inimeste jaoks polnud kaalul mitte see, kelle pere kolib järgmiseks viieks aastaks Kadrioru lossi. Presidendikandidaatidelt oodati sõnumit, millega samastuda ja milles tunda ära iseennast, vastust oma lootustele või hirmudele.
Kampaania alguses propagandistlikult võimendatud parema-vasaku valik ning kahe Eesti vastandamisele mängimine jooksis tühja, kui selgus, et kõik Eesti poliitilised jõud on hetkel vähemasti sõnades sama meelt: eurorahadega paisunud riigi rahakotti tuleb senisest rohkem kasutada rahva heaolu tõstmiseks ja lastega perede, puuetega inimeste ja vanurite väärikama ja turvalisema elu tagamiseks. Sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilvesele on presidendina antud võimalus selle üksmeele püsimist toetada. Kuidas see aga konkreetses poliitikas teostub, jääb üheks kevadiste parlamendivalimiste põhiteemaks.
Esialgu ajakirjanduses vaid poliitilise mänguna serveeritud presidendivalimiste tähendus muutus kampaania käigus eksistentsiaalseks, koguni müütiliseks valikuks kahe tee vahel. Kandidaatide isikust sai kahe vastandliku samastumisvõimaluse märk, rahva lõhenenud identiteedi väljendus. Ilvesest vermiti “tulnukas”, kes tähistab lääne väärtusi ja hirmutavat avamaailma, Rüütlist tehti “oma” hoidja, mugavate koduseinte kaitsja. Üks kehastas vanemate põlvede poolt läbi elatud alandavat minevikku, teine tähistas mineviku painest vabanemist. Segaduses ühiskonda tulevikule häälestava kammertoonina kajas kultuuriinimeste hääl.
Valimiskampaania mürast hoolimata sai põhiküsimus kõigile kuuldavaks: kas oleme nõus jätkama vaikset vajumist Euroopa tähtsusetuks idaprovintsiks, mille kohta arvatakse, et selle pealinn asub Riias, või oleme valmis uuesti pingutama selle nimel, et leida 21. sajandi Eestile selge sihtmõte, mis kõlaks üle Euroopa ja innustaks uusi põlvkondi selle maa ja rahva liikmena oma koda rajama? Saja-aastase Estonia saalis langetati liisk tuleviku väljakutsete vastuvõtmise poolt. Õhus oli üle pika aja tunda aatelise poliitika hõngu.
Meedia roll
Paljudele meenutas olukorra emotsionaalsus 15 aasta tagust kirglikku vastasseisu. Nagu ütles ka üks Estonia saalis intervjueeritud valimiskogu liige: pärast laulva revolutsiooni ärkvelolekut oli rahvas nagu unele vajunud. Nüüd tunti jälle, et on aeg ärgata. Sellises polariseerunud õhkkonnas toimis meedia eri valikute võimendajana ja avalikkuse tähelepanu koondajana, keskendudes ootuspäraselt kriitilistele ja vaieldavatele momentidele. Et mineviku ja nõukogulikkuse teema kujuneb presidendikampaanias üheks kesksemaks, oli selge juba pärast iseseisvuspäeva. Samas oli kõigil osapooltel võimalus end avada ja oma põhimõtteid kaitsta. Et kaotajaks jäänud süüdistavad ajakirjandust, mitte iseennast, on samuti ootuspärane. Meediale on ette heidetud süüdistuste üle vindi keeramist. Väärib omaette analüüsi, mis teemasid ja hinnanguid algatasid ajakirjanikud ning kui oluline roll oli avalikkuse üha jõulisemaks muutunud soovil saada lahti valedest ja väljendada hingele kogunenut ning kui palju provotseerisid teravat ja kohati kurja vastasseisu asjaosalised ise oma avaldustega.
Meediast rambivalguses võimendus halastamatult tõe väänamine, küünilisus, jõhkrus, tigedus, ebakindlus, ülbus ja ebasiirus. Muidugi oleks debattides võinud olla vähem hinnangulisust ja deklaratiivsust ning rohkem näha ajakirjanike kriitilist poliitikaanalüüsi, mis oleks sundinud poliitikud üldsõnaliste arvamuste asemel põhjendama oma konkreetseid valikuid ja seisukohti. Nii jäid presidendikandidaatide maailmavaatelised valikud lõpuni selgeks rääkimata, näiteks vastamata küsimusele, milles erineks Rüütli garanteeritud KeRa populistliku vasakpöörde elluviimine Ilvese esindatavast läänelikust sotsiaaldemokraatiast.
Tagasi argipäeva
Nüüd, kui valimiskogu rituaal on lõppenud, oleme jälle argipäevas, et toimunu läbi seedida ning selgeks teha, milliseid kohustusi ja väljakutseid valimiskogu tehtud valik nii võitjatele kui ka kaotajatele kaasa tõi. Mis saab edasi? Kuidas mõjutas laupäeval Estonia saalis toimunu ja selle pikk ning tormiline eelmäng praktilise poliitika jaoks hoopis määravamaid 2007. aasta riigikoguvalimisi?
Valitsuskoalitsiooni avalik lõhkiminek presidendikampaanias, peaministri ja tema kabineti liikmete üksteisele teleekraanil öeldud teravused panevad kahtlevalt õlgu kehitades kahtlema lubatud koalitsioonikoostöö sujuvas jätkumises kuni märtsivalimisteni. Reformierakond on mõnes mõttes “kahvlis”, sest presidendikampaaniaga toitu saanud soov näha Eestis siiramat ja aatelisemat poliitikat ei lähe kuidagi kokku praegu Stenbocki maja valitseva koosluse kavaldamise ja vastastikuse umbusaldamisega. Kuid ka Kadriorgu kolinud Ilvese ees seisab raske ülesanne tõestada oma leppimatust senise pragmaatilise erakondade erahuvide riigi huvidele eelistamise suhtes, kui Toompeal jätkatakse võimu säilitamise nimel diile, milles osaleb ka üks tema põhilisi toetajaid.
Lähtudes viljakast koostööst presidendikampaania ajal, oleks ju reformierakondlastel võimalik moodustada presidendivalimiste käigus kujunenud jõujoonte toel (riigikogus saaks arvestada 65 toetushäälega) vähemusvalitsus ilma Savisaare ja Reiljanita. See puhastaks õhku ning annaks kõigile erakondadele aega keerata uus lehekülg ning tulla riigikoguvalimistel valijate ette selgelt eristuva positsiooniga. Lõppude lõpuks võidaks sellest ka need Keskerakonna ja Rahvaliidu ausameelsed poolehoidjad, kes vajavad mõtlemisaega oma juhtide valearvestuste ja manipulatsioonide kriitiliseks hindamiseks.
Kas kolmikliit uueneb?
Sotside ja paremerakondade koostöö, mis viis Ilvese võidule, on tekitanud ootuse uuenenud kolmikliidu taassünniks. Seda ootust toetab presidendivalimistel taas selgesti ilmnenud eraldusjoon julge uuenemise pooldajate ja alalhoidlike vana säilitamist eelistavate inimeste vahel. Ka sotsioloogilised uuringud näitavad sellise joone püsimist.
Veel viis aastat tagasi, “kahe Eesti“ diskussiooni puhkemisel, oli ühel ja teisel pool seda eraldusjoont pea võrdselt nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist inimeste heaolus toimunud positiivsed nihkeid on tublisti suurendanud eestlaste toetust läänelikele uuendustele ja soovi teha julgeid tulevikukavu. Et tuleviku suhtes kartlikuma ja mineviku suhtes leplikuma valijaskonna osa moodustavad suuremal määral just muulased, väljendus selgesti ka Rüütli toetajaskonna koosseisus. KeRa lootus mängida läänevastasusel ja tulevikuhirmul ei leidnud vastukaja eestlaste suurelt enamuselt, küll aga kõlas kutsuvalt mitte-eestlaste jaoks. Nende hirmude leevendamine on Ilvese üks suuremaid väljakutseid presidendiametis.
Kolmikliidu taastumise suhtes on erakondade endi ja ka rahva seas kuulda nii poolehoidu kui ka skeptilisi hääli. Presidendikampaania ajal kogetud meeskonnatunne ja rahva toetus annavad selleks positiivse impulsi. Samas on Reformierakond harjunud Savisaare ja Reiljaniga ühise valitsuse mugavuslipu all asju ajama, nii et uuendusliku poliitika avamerele naasmine võib tunduda hirmutav. Pole veel selgust, mida tegelikult tähendab tekkiva ühend-erakonna rahvuslik-konservatiivne suundumus, samas kui Res Publicast on kostnud ühiskonna veelgi paremale pööramist toetavaid hääli. Sotsiaaldemokraadid on erakonna õige nime tagasisaamisega kogunud enesekindlust oma joone ajamiseks ja nii populistliku pahempoolsuse kui ka äärmusliku parempoolsuse vastu seismiseks. Ilvese võit kahtlemata toetas seda soovi.
Õnneks on kõigil erakondadel enne uut valimiskampaaniat aega rahuneda, mõelda ausalt ja kriitiliselt läbi nii oma senine poliitika kui ka tulevikuvisioonid ning häälestada end avatud lainele ühiskonna kõrgenenud ootuste suhtes. Loodetavasti jätkub kodanikusurve jõudu kogenud rahval jaksu mitte väsida ja panna oma tahe maksma ka riigikogu valimiskastide juures.
posted by Triinu at 9/27/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home