KREITZBERG: Autu kutse vasakule poole

Peeter Kreitzberg
sotsiaaldemokraat
(artikkel ilmus 20. septembril 2006 SLÕhtulehes)

Praeguse valitsuse peaeesmärk on madalad maksud ning odava tööjõuga saadav makromajanduslik edu. Kulutustena ei võeta arvesse inimeste viletsat tervist, harimatust, lühikest eluiga. See on viga.
Tegelikult tuleks lähtuda elukvaliteedist ja püsimajäämisest. Demokraatliku riigina. Meie kunagised kuulsad vabadusvõitlejad on tekitanud täieliku demokraatia erosiooni, mida näeme presidendivalimistel.
Võõraste häälte ülesostmine, oma häälte luku taha panemine, võimude lahususe hülgamine ja presidendi valimine parteile, mitte riigile.

Lühiajaline mäng
Mis jätkusuutlikust arengust saame rääkida, kui erakondade vahel sõlmitud lühiajalised kokkulepped võimu hõivamiseks on jalge alla tallanud kõik arengustrateegiad, mis on vastu võetud riigikogus ja valitsuses. Ühele kõige värskemale – riigieelarve strateegiale 2007–2010 – keerasid enne selle jõustumist selja kaks eelnimetatud koalitsioonierakonda. Dokumendi peakoostajaks oli ometi nende endi ridadest, rahvaliitlane rahandusminister Aivar Sõerd.
Ei häbi ega hirmu suurejoonelise pettuse ees, mis pealegi seondub ELi abiraha kasutamisega. Koos Reformierakonnaga lubati alles jaanuaris kogu maailmale ühetaolist alanevat üksikisiku tulumaksu ja käibemaksu erisuste kaotamist.
Presidendi- ja riigikogu valimiste vankri ette seati astmeline tulumaks ja diferentseeritud käibemaks. Häälte võitmiseks ja viimastel aastatel reedetud valijaskonna säilitamiseks üritatakse regi kähku paremast kraavist sikutada vasakusse kraavi, kutsudes appi sotsiaaldemokraate, üritades justkui proovile panna nende ustavuse oma maailmavaatele.
Südametunnistust mitteomavatel inimestel on sageli kalduvus panustada teiste südametunnistusele. Arnold Rüütel tehti sotsiaaldemokraatliku sisepoliitika ja tagurliku välispoliitika garandiks. Veelgi enam tõukas vasakpöörde peaarhitekti tagant tulevase valitsuskoalitsiooni sepistamine, mis lõpuks asetaks ta taas peaministri toolile.

Ideoloogiat valimata võimule
Elu on näidanud, et peaministri tooli ihaleja läheb võimu nimel mis tahes koalitsiooni mis tahes ideoloogiga. Kõige vähemtähtis on sealjuures, kas võimalikud partnerid hoolivad astmelisest tulumaksust või mitte. Seepärast meil astmelist tulumaksu pole ja ei pruugi tullagi.
Keskerakonna ja Reformierakonna kunagise koalitsiooni jätkamise põhinõudeks pärast 2003. aasta valimisi seadis pürgija tingimuse – peaministriks peab saama võitjaerakonna esindaja, teadagi, keda ettepaneku tegija silmas pidas.
Täpselt nagu praegu, ainult siis ei pandud seda kirja. Ei hoolinud aga Siim Kallas tookord antud lubadusest. Nüüd oldi targemad ja sõlmiti kirjalik kindlustuspoliis, mille täitmist kõik huvilised saavad jälgida.
Vasakarmastusest niipalju, et riigikogus on Rahvaliidu ja Keskerakonna initsiatiivil maha hääletatud kõik vasakpoolsed sotsiaalvaldkonna ja hariduseelnõud.
Andrus Ansipi praegusesse koalitsiooni oli Rahvaliidu kõrvale valmis minema ainult Keskerakond, kes nõustus kahe Reformierakonna põhieesmärgiga – emapalgaga, mis erineb üle viie korra ja üksikisiku ühetaolise ja alaneva tulumaksuga.
See oli üllatuseks isegi peaminister Ansipile, kes läbirääkimiste keskel oli kindel, et ühest eesmärgist peab Reformierakond kindlasti loobuma, et leida endale koalitsioonipartner. Kõik ülejäänud läbirääkimispartnerid eelistasid Eesti tasakaalustatumat ja ühtlasemat arengut.

Keskerakonnal pole poliitikat
Keskerakonnal, õieti selle liidril, kes ustavate vasallide kaasabil on alistanud kogu erakonna, pole pistmist vasak- ega parempoolse poliitikaga. Tal pole juba ammu pistmist mingist kindlast ideoloogiast lähtuva poliitikaga, nagu seda on näiteks Reformierakonnal.
Omal ajal tegi ta kõik selleks, et erakonnal poleks pistmist ei Euroopa Liitu astumise pooldamise ega sealt väljajäämisega. Erakond rivistati üles püüdmaks nii ELi pooldajate kui ka vastaste hääli. Keskerakonnast on saanud puhas võimuhaaramise partei, vahendeid valimata. Kahju, sest tema liikmete hulgas on valdavalt ausad ja tegusad inimesed. Praeguseks on temast kujunenud lakmuspaber demokraatia võimalikkusele Eestis. Demokraatiat on raske ette kujutada ilma selgete seisukohtade ja ausa poliitilise konkurentsita. Seal ei ole kohta kohukese tegemisele ega avaliku raha korruptsioonimaigulisele kasutamisele.
Alles pärast demokraatlike väärtuste esiplaanile seadmist algab võitlus vasaku ja parema maailmavaate vahel või kolmanda tee otsingud.
Astmeline tulumaks on tõesti õiglasem kui ühtlane. Ta oleks tulnud ammu kehtestada, kuid mitte selleks, et eelarve tulupoolt vähendada ja vaesemate hääli üles osta, nagu tehti Tallinna linna eelarvega, rahastades täiendavalt pensione.
Astmelist tulumaksu oli vaja selleks, et vähendada kihistumist, parandada avalikku sektori võimekust, mis eriti hetkel, majandusliku tõusu taustal on üsna viletsas olukorras. Astmelise tulumaksu on hävitanud Keskerakond ise oma liidri kustumatu võimuiha ja põhimõttelageda poliitikaga.
Praeguseks on rahvas harjunud ühtlase tulumaksuga. Kui suudame majandusedu kinnistada ja edasi arendada, siis piisaks üksikisiku tulumaksu taseme säilitamisest ja maksuvaba tulu suurendamisest, sotsiaaltoetuste maksmisest neile, kes seda tõesti vajavad. Sealjuures tuleks sotsiaaltoetused vabastada poliitkinkijate suvast. Sotsiaaltoetused ja pensionid peaksid kasvama vastavalt meie majanduse arengule, mitte poliitikute «arengule». Astmeline tulumaks kujutabki endast peaasjalikult sotsiaaltoetust.