NESTOR: Kolmas tee
Eiki Nestor
SDE aseesimees, riigikoguliige
(artikkel ilmus 18. septembril 2006 SLÕhtulehes)
Mulle ei meeldi must-valge ühiskonnakäsitlus, sest see on liiga lihtne, et olla tõsi. Kõike seda tõdesin taas kord seoses KERA-lepingu või Savisaare-Reiljani paktiks nimetatuga.
Ma täiesti siiralt usun ja tean, et Keskerakond-Rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid ei vaidle omavahel selle üle, kas riik peaks toetama ühiskonna nõrgemaid liikmeid rohkem kui täna. Paraku kerkib erimeelsus kohe, kui tuleb vastata küsimusele «kuidas?».
Leivaisa Savisaar
Sotsiaaldemokraadid näevad ühiskonda perena, kus vanemad käivad tööl, neil on lapsed ja pensionieas vanemad. Seal peres võib olla erinevaid abivajajaid, kuid nad on kõik selle pere liikmed, nad hoolivad üksteisest ning tunnevad end selle pere liikmetena. Selle pere eelarve on «meie» oma. Keskerakondlikus peres käivad asjad teisiti. Selles perekonnas on pea, kes teenib ja kellest pere nõrgemad liikmed sõltuvad. Leivaandja peale vaadatakse alt üles, tema käes on rahakotirauad.
Sotsiaaldemokraatidele selline nõrgemate toetamise korraldus ei sobi, sest see on ebakindel. Ühel päeval võib perekonnapeal minna halvasti ja siis vajab ta hoopis ise tuge.
Sotsiaaldemokraatide arvates peab sotsiaalpoliitika olema süsteemne, jätkusuutlik, läbipaistev ja aus. Ka siis, kui ollakse vaesed, tuleb seda ausalt tunnistada. Näiteks pensioni peab ja saab suurendada kindlate reeglite alusel sõltumata sellest, kes on parasjagu võimul.
Eesti riiki ja Eesti sotsiaalsüsteemi on praeguseks ehitatud 15 aastat. Kindlasti võiks see olla parem. Aga nii üllatav kui see ka pole, on isegi nüüdseks kadunud Koonderakonna panus selle ülesehitamisse suurem kui ennast nõrgemate kaitsjate lipulaevaks nimetaval Keskerakonnal. Paraku pole Keskerakonna esindajatelt tulnud mitte ühtegi jätkusuutlikku ja kandvat ideed sotsiaalvaldkonna arenguks.
Meenutan siinkohal aastat 2000 ja olematut pensionitõusu sellel ajal. Julgen väita, et kui riigikogus oleks olnud siis ka 101 keskerakondlast, poleks pensionid tõusnud. Pensionikassa oli tühi. Poliitiliselt oli see Keskerakonna õnn ja toona võimul olnud sotsiaaldemokraatide õnnetus. Raha jagamisest ei ole midagi lihtsamat ja poliitiliselt meeldivamat. Teha saab seda siis, kui on, mida jagada. Mida lähemale valimised jõuavad, seda heldemaks valitsejad muutuvad. See on tüüpiline parempoolne sotsiaalpoliitika, kui maksumaksja raha vahetatakse tänulike valijate häälte vastu. See on leivaisa, perekonnapea poliitika.
Teine suur ja põhimõtteline erinevus end vasakpoolseks nimetavate erakondade vahel ilmneb suhtumises kodanikuühiskonda. Sotsiaaldemokraadid näevad kodanikeühendustes koostööpartnereid. Keskerakond näeb kodanikeühendustes erakondlikku käepikendust, mille abil jõuda võimule või kindlustada oma võimu. Olen pidanud kümneid kordi vastama küsimusele: kuidas on see võimalik, et kõikide rõhutute kaitsjana esineva Keskerakonna võimulolekul on valitsuse ja ametiühingute suhted hullemast hullemad? Mind ei pane see imestama, sest kuni ametiühingud valitsejate juhtnööridele ei allu, ei saagi need suhted paraneda. Aga alluma ei hakka ühingud kunagi. Siis kaotaksid nad oma mõtte. Kui sotsiaaldemokraatide meelest esindavad ametiühingud töötajate huve, siis Keskerakonna arust iseenda omi.
Erisugune poliitiline kultuur
Mõni aeg tagasi teatas Rahvaliit avalikult, et presidendiks ei tohi valida inimest, kes oli Moskvas täheteadlane või võõrsil ajakirjanik. Tuleb valida inimene, kellega me elasime koos üle rasked ajad. Ehk siis tuleb valida Arnold Rüütel.
Jäin sügavalt mõttesse. Olen nõus, et rasked ajad said üle elatud Rüütliga ühel ajal. Aga olen sootuks teisel arvamusel selles, kas me need rasked ajad ikka koos üle elasime. Tema elas need ajad üle teises kohas koos teiste meestega. Igatahes mitte koos näiteks minuga.
Teine küsimus tõuseb seoses poliitika tegemise pragmaatilisuse piiriga, õigemini sellega, kuhu see piir tõmmatakse. Viimase valitsuskriisi ajal 2005. aasta kevadel ei näinud sotsiaaldemokraadid võimalust valitsusse minekuks, sest avalike teenuste vähendamise paratamatus oli Ansipi ettepanekusse sisse kodeeritud. Savisaar ja Reiljan olid sellega nõus. Ja nüüd nutavad nende ministrid katastroofist hariduses ja krahhist sisejulgeolekus!
Kas leping Putini parteiga on ainult sisepoliitiline viimane vaatus venekeelse valijaskonna vallutamiseks, sest ükski eestimeelne erakond ei saa ju neile inimestele rohkemat pakkuda? Või on siin veel mingid tagamaad, mis avalduvad ka selgelt soosivas suhtumises naabermaa kapitali?
Miks ajalehte Sotsiaaldemokraat huvitavad Savisaare teod, mitte aga see, kes olid tema isa, ema või vanaema, aga ajalehel Kesknädalal on hoopis teine lähenemine? Miks sotsiaaldemokraatide kuulumine Reformierakonnaga ühte valitsusse on «Trooja hobuse» surmapatt ja vajab kahetsust, kui ise samal ajal Reformierakonnaga koos valitsetakse? Kuidas on võimalik Euroopa Liidu altaril seistes korraga öelda «ei» ja «jah»? Miks ei tohi keskerakondlased ja rahvaliitlased riigikogus presidenti valida?
Savisaare-Reiljani paktiga kaasnev kära meeldib kindlasti nii asjaosalistele endile kui ka meie parempoolsetele erakondadele. Võimendatakse muljet, nagu olekski valijatel võimalik valida ainult kahe lähenemise vahel. Et valik on kas läänemeelne ja inimvaenulik või idameelne ja väidetavalt inimsõbralik.
Tegelikult on ka kolmas ja kõige parem võimalus: olla läänemeelne ja inimsõbralik. Ehk siis see variant, mida esindavad Eestis sotsiaaldemokraadid. Kui see töötab nii Euroopas, siis on see nii ka Eestis. Võiks juba unustada ära keskerakondliku propaganda, mille juured on sügavalt kinni kommunistlikus õpetuses ning mille järgi olevat sotsid kapitalistide sabarakud. Teen ettepaneku kommuniste mitte uskuda, ei uuel ega ka vanal kujul.
SDE aseesimees, riigikoguliige
(artikkel ilmus 18. septembril 2006 SLÕhtulehes)
Mulle ei meeldi must-valge ühiskonnakäsitlus, sest see on liiga lihtne, et olla tõsi. Kõike seda tõdesin taas kord seoses KERA-lepingu või Savisaare-Reiljani paktiks nimetatuga.
Ma täiesti siiralt usun ja tean, et Keskerakond-Rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid ei vaidle omavahel selle üle, kas riik peaks toetama ühiskonna nõrgemaid liikmeid rohkem kui täna. Paraku kerkib erimeelsus kohe, kui tuleb vastata küsimusele «kuidas?».
Leivaisa Savisaar
Sotsiaaldemokraadid näevad ühiskonda perena, kus vanemad käivad tööl, neil on lapsed ja pensionieas vanemad. Seal peres võib olla erinevaid abivajajaid, kuid nad on kõik selle pere liikmed, nad hoolivad üksteisest ning tunnevad end selle pere liikmetena. Selle pere eelarve on «meie» oma. Keskerakondlikus peres käivad asjad teisiti. Selles perekonnas on pea, kes teenib ja kellest pere nõrgemad liikmed sõltuvad. Leivaandja peale vaadatakse alt üles, tema käes on rahakotirauad.
Sotsiaaldemokraatidele selline nõrgemate toetamise korraldus ei sobi, sest see on ebakindel. Ühel päeval võib perekonnapeal minna halvasti ja siis vajab ta hoopis ise tuge.
Sotsiaaldemokraatide arvates peab sotsiaalpoliitika olema süsteemne, jätkusuutlik, läbipaistev ja aus. Ka siis, kui ollakse vaesed, tuleb seda ausalt tunnistada. Näiteks pensioni peab ja saab suurendada kindlate reeglite alusel sõltumata sellest, kes on parasjagu võimul.
Eesti riiki ja Eesti sotsiaalsüsteemi on praeguseks ehitatud 15 aastat. Kindlasti võiks see olla parem. Aga nii üllatav kui see ka pole, on isegi nüüdseks kadunud Koonderakonna panus selle ülesehitamisse suurem kui ennast nõrgemate kaitsjate lipulaevaks nimetaval Keskerakonnal. Paraku pole Keskerakonna esindajatelt tulnud mitte ühtegi jätkusuutlikku ja kandvat ideed sotsiaalvaldkonna arenguks.
Meenutan siinkohal aastat 2000 ja olematut pensionitõusu sellel ajal. Julgen väita, et kui riigikogus oleks olnud siis ka 101 keskerakondlast, poleks pensionid tõusnud. Pensionikassa oli tühi. Poliitiliselt oli see Keskerakonna õnn ja toona võimul olnud sotsiaaldemokraatide õnnetus. Raha jagamisest ei ole midagi lihtsamat ja poliitiliselt meeldivamat. Teha saab seda siis, kui on, mida jagada. Mida lähemale valimised jõuavad, seda heldemaks valitsejad muutuvad. See on tüüpiline parempoolne sotsiaalpoliitika, kui maksumaksja raha vahetatakse tänulike valijate häälte vastu. See on leivaisa, perekonnapea poliitika.
Teine suur ja põhimõtteline erinevus end vasakpoolseks nimetavate erakondade vahel ilmneb suhtumises kodanikuühiskonda. Sotsiaaldemokraadid näevad kodanikeühendustes koostööpartnereid. Keskerakond näeb kodanikeühendustes erakondlikku käepikendust, mille abil jõuda võimule või kindlustada oma võimu. Olen pidanud kümneid kordi vastama küsimusele: kuidas on see võimalik, et kõikide rõhutute kaitsjana esineva Keskerakonna võimulolekul on valitsuse ja ametiühingute suhted hullemast hullemad? Mind ei pane see imestama, sest kuni ametiühingud valitsejate juhtnööridele ei allu, ei saagi need suhted paraneda. Aga alluma ei hakka ühingud kunagi. Siis kaotaksid nad oma mõtte. Kui sotsiaaldemokraatide meelest esindavad ametiühingud töötajate huve, siis Keskerakonna arust iseenda omi.
Erisugune poliitiline kultuur
Mõni aeg tagasi teatas Rahvaliit avalikult, et presidendiks ei tohi valida inimest, kes oli Moskvas täheteadlane või võõrsil ajakirjanik. Tuleb valida inimene, kellega me elasime koos üle rasked ajad. Ehk siis tuleb valida Arnold Rüütel.
Jäin sügavalt mõttesse. Olen nõus, et rasked ajad said üle elatud Rüütliga ühel ajal. Aga olen sootuks teisel arvamusel selles, kas me need rasked ajad ikka koos üle elasime. Tema elas need ajad üle teises kohas koos teiste meestega. Igatahes mitte koos näiteks minuga.
Teine küsimus tõuseb seoses poliitika tegemise pragmaatilisuse piiriga, õigemini sellega, kuhu see piir tõmmatakse. Viimase valitsuskriisi ajal 2005. aasta kevadel ei näinud sotsiaaldemokraadid võimalust valitsusse minekuks, sest avalike teenuste vähendamise paratamatus oli Ansipi ettepanekusse sisse kodeeritud. Savisaar ja Reiljan olid sellega nõus. Ja nüüd nutavad nende ministrid katastroofist hariduses ja krahhist sisejulgeolekus!
Kas leping Putini parteiga on ainult sisepoliitiline viimane vaatus venekeelse valijaskonna vallutamiseks, sest ükski eestimeelne erakond ei saa ju neile inimestele rohkemat pakkuda? Või on siin veel mingid tagamaad, mis avalduvad ka selgelt soosivas suhtumises naabermaa kapitali?
Miks ajalehte Sotsiaaldemokraat huvitavad Savisaare teod, mitte aga see, kes olid tema isa, ema või vanaema, aga ajalehel Kesknädalal on hoopis teine lähenemine? Miks sotsiaaldemokraatide kuulumine Reformierakonnaga ühte valitsusse on «Trooja hobuse» surmapatt ja vajab kahetsust, kui ise samal ajal Reformierakonnaga koos valitsetakse? Kuidas on võimalik Euroopa Liidu altaril seistes korraga öelda «ei» ja «jah»? Miks ei tohi keskerakondlased ja rahvaliitlased riigikogus presidenti valida?
Savisaare-Reiljani paktiga kaasnev kära meeldib kindlasti nii asjaosalistele endile kui ka meie parempoolsetele erakondadele. Võimendatakse muljet, nagu olekski valijatel võimalik valida ainult kahe lähenemise vahel. Et valik on kas läänemeelne ja inimvaenulik või idameelne ja väidetavalt inimsõbralik.
Tegelikult on ka kolmas ja kõige parem võimalus: olla läänemeelne ja inimsõbralik. Ehk siis see variant, mida esindavad Eestis sotsiaaldemokraadid. Kui see töötab nii Euroopas, siis on see nii ka Eestis. Võiks juba unustada ära keskerakondliku propaganda, mille juured on sügavalt kinni kommunistlikus õpetuses ning mille järgi olevat sotsid kapitalistide sabarakud. Teen ettepaneku kommuniste mitte uskuda, ei uuel ega ka vanal kujul.
posted by Triinu at 9/19/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home