MIKKO: Aitäh, Jüri Jaanson!

Marianne Mikko
Euroopa parlamendi liige
(artikkel ilmus 16.09.2006 Pärnu Postimehes)

Eelmisel pühapäeval Pärnu Tervise juures vangutas üks vanem proua pead ja ütles, et tema ei teadnudki selliste toredate skulptuuride olemasolust Pärnus.
Meid oli oma poolsada tervisekäijat. Ilmselt oli meie hulgas teisigi, kes esimest korda märkasid kodulinnas midagi, mis neid meeldivalt üllatas.

Naised rajal, mehed tugitoolis
Mind üllatas hoopis üks teine asi, Jüri Jaansoni kahe silla jooksu tervisekäijad ise. Mitte see, et 3,5 kilomeetrit oli käimas umbes 50 inimest, ega ka see, et 8,9 kilomeetri käijaid oli poole rohkem. Mind ei üllatanud, kui palju oli naisi. Mõttesse jäin hoopis selle üle, miks käijate hulgas oli nii vähe mehi.
Meie lühikesel rajal oli kolm-neli täiskasvanud meest. Mehehakatisi oli rohkem. Aga nemad olid 10-11aastased poisid, kes olid kohale tulnud õpetajate kutsel. Pikemal rajal moodustasid täisealised mehed kümnendiku.
Ma ei soovi kuidagi alahinnata mehi jooksurajal. Nad jooksid vapralt. Neid oli palju. Ja mitte ainult profisportlased. Ise puutusin kokku kahe koolivennaga, kes edukalt raja läbinud olid. Kumbki neist ei teeni elatist spordiga. Aga meeste näod olid rahulolevad. Ja õigusega.
Kui aga rääkida käimisest, siis jaapanlaste arust peaks iga täiskasvanud inimene päevas kuus kilomeetrit käima. Ikka selleks, et tervise juures püsida.
Niisiis on Pärnu naised selle tõe omaks võtnud. Vähe sellest! Kui Munamäel võimlesime, ei vedanud ükski tervisekäija seanahka. Mõne vanus ületas 70 eluaasta piiri ...

Imelikest eelarvamustest lahti
Miks mehi ikkagi käijate hulgas nappis? Ma ei oska vastata. Tahaks ise ka teada, miks see nii on. Kas sellepärast, et meestele ei meeldi ühisüritused?
Ei vasta tõele, sest lõviosa jooksjaid olid mehed. Või seepärast, et käia võib ka omaette? Ometi pole eriti märganud Pärnu rannas eri aastaaegadel jalutades, et kohtaks ülemäära palju meessoost pärnakaid värsket mereõhku hingamas.
Või on levinud arvamus, et mehel on muudki teha kui narri mängida ja jalutada?
Minu meelest on Nõukogude ajal üles kasvanud eestlaste hulgas päris palju imelikke eelarvamusi. Et mis on tõsine tegevus ja mis mitte. Mis on naiselik ja mis mehelik. Ilmselt on värskes õhus käimine naiselik ja telerist spordisaadete vahtimine mehelik. Vähemasti jääb selline mulje.
Kui nii, on sellest väga kahju. Kõik mu mitte-eestlastest sõbrad, kellele olen Pärnut tutvustanud, on meie parkide rohkusest, merest ja jõest vaimustatud. Tõsijutt!
Seepärast kutsun üles avatud silmade ja kopsudega siinsamas oma kodulinnas aega maha võtma ja üks tund (jaapanlaste 6 km!) nautima linna, millesarnast Euroopas pole.
Muide, statistika järgi on eestlased ühed kehvemad puhkajad Euroopa Liidus.
Pärnakad võiksid olla meeldiv erand. Loodus ja Jüri Jaanson annavad selleks suurepärase võimaluse.