PÄRNITS: Kellel on hea töötada Eestimaal?

Kadi Pärnits
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
(artikkel ilmus 03.10.2006 Postimehes)

Sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits ütleb, et meie palgapoliitika on seni olnud pea olematu ja et võõrtööjõu riiki toomine oleks lihtsaim lahendus, ent tulevikus kuuluvad otsustamisele ka võõrtööliste sotsiaalprobleemid.
Nooremapoolne naine kaotas mitte kõige väiksemas Eestimaa linnas töö, põhjuseks see, et firma pani uksed kinni. Kahe lapse ülalpidamise tõttu oli vaja kiiresti leida töö, mille eest saaks minimaalselt 7000 krooni kätte. Alla selle ei ole võimalik maksta korterilaenu, elektri ja kütte eest ega lapsi kooli saata. Pea kõik tööd, mis talle pakuti, olid tööd alampalga eest – müüja, ettekandja, baaridaam.
Sel naisel on tehniline keskeri haridus, head käsitööoskused, raamatupidamise ja müügitöö kogemused. Esimene asi, mis ta mulle selle peale ütles, et oleks lapsed natuke vanemad, läheks Iirimaale, seal saab töö eest raha ka, tuttavad samuti ees.

Naiste raske olukord
See on tavaline lugu, et naistel on raske hea palgaga tööd leida. Meestel on see pisut kergem. Tavaline lugu on ka see, et ligikaudu 30 000 töökätt teeb peamiselt parema palga nimel tööd ajuti või kogu aeg väljaspool Eestit.
Keegi ei julge ka lähitulevikuks meile midagi paremat ennustada. Töökäte väljavool võib hakata meie arengut takistama. Täiesti ise lugu on kõrgekvalifikatsiooniga inimeste töö- ja elukoha valikud avatud Euroopas.
Selge on see, et alates 90ndate algusest on olnud meie palgapoliitika pea olematu. Seda eeskätt tööandjate ja erinevate valitsuste vastuseisu tõttu iga-aastastele alampalga kokkulepetele eri valdkondades.

Alampalga küsimus
Meil on enam-vähem kogu aeg olnud kehtestatud üks üleriigiline alampalk ja tükati paari tegevusala (transport, tervishoid, haridus) alampalk, millest vähem ei tohi sel alal töötavatele inimesele maksta.
Paljuräägitud erinevate riigitöötajate alampalk lepiti viimati kokku siis, kui sotsid olid valitsuses ehk siis 2001. aastal. Üle-eestiliste tegevusalade palgalepingute puudumine on kaasa toonud palgastiihia – tohutud palgaerinevused sama töö eest üle Eesti ja alamakstud töötajad.
Kui Eesti valitsused oleksid läbi aegade olnud rohkem töötajate kui tööandjate poolel ehk vasakpoolsed, oleks meil 15 aastaga olnud põhitegevusaladel korralikud palgad, mis keelaksid vähem maksta ehitajatele, politseile, tuletõrjujale olenevalt tema haridusest ja staažist üle Eesti.
Väljarännet me mõistagi täielikult ära ei hoidnuks, kuid stabiilsem palgasüsteem andnuks töötegijatele suurema turvatunde ja leevendanuks oluliselt praegust tööturu seisu. Lähim näide on tervishoiutöötajate üleriigilise alampalga sõlmimise positiivne mõju õdede töölejäämisele Eestisse. Hoolimata tekkinud olukorrast tööturul pole praegu süsteemset läbimurret palgapoliitikas toimunud.

Kiireid lahendusi pole
Lahendusi, mis pikemas perspektiivis tööhõivele positiivset mõju avaldaksid, on mitu.
Äärmiselt oluline on koostada eeskätt meie endi inimestele omal maal töötamiseks positiivne programm. Alates sellest, et tõsta tuleb töötajate erinevaid tagatisi ja töösuhte turvalisust, unustamata muidugi rakendada süsteemset palgapoliitikat.
Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et me vajame palgapoliitikas kindlaid eesmärke, et euroopalikule palgale järele jõuda. Valitsus peab selles küsimuses koos ametiühingute ja tööandjate ühingutega tegutsema palju jõulisemalt kui seni. Alampalk aastaks 2008 peaks olema 5000 krooni.
Viimased alamõõdulised alampalgad ei täida Eesti tööturul kaugeltki seda rolli, mis ühel alampalgal olema peaksid. Lihttöötaja alampalga kokkuleppest üksi on süsteemseteks muudatusteks tööturul praegu aga vähe.
Lisaks sellele on hädasti vaja kokku leppida oskustöötaja alampalgaks vähemalt 8000 krooni, alla mille vastava oskuse ja eriharidusega inimesele Eestis palka ei makstaks.
Kõrgharidusega töötaja palk peaks algama riigi keskmisest palgast. Mõistagi oleks selline tööturgu hõlmav erinevate alampalkade kokkulepe üks osa pikemast plaanist ja annaks ka olulise tõuke erinevate tegevusalade palgaläbirääkimisteks. Kindlasti on vaja lõpetada kõigile arusaamatu narrus riigitöötajate palkadega.
Riigitöötajate astmepalgad vajavad kahekordistamist ja põhipalk peab moodustama vähemalt 60 protsenti kogu riigitöötaja palgast. Kui tõsta oluliselt nõudeid miinimumpalkadele, töökeskkonnale ja nõuete täitmist ka kontrollima asuda, siis see omakorda vähendab väheväärtuslikke töökohti ja annab arengu- ning palgamaksmise võimega tööandjatele töökäsi juurde.
Odavate töökäte sissetoomine Ukrainast ja Venemaalt üksnes pikendaks seni valitsevat palgadepressiooni ja pidurdaks Eesti muutumist kõrge tootlikkusega, kallima tööga maaks.

Positiivne kuvand
Meie arenguks on oluline positiivse kuvandi kujundamine Eestist kui maast, kus on hea töötada ka kõrge kvalifikatsiooniga töötajatel teistest Euroopa riikidest.
Siin võiks eeskuju võtta Taani tööhõivepoliitikast ja toetada ning premeerida neid tööandjaid, kes sääraseid inimesed meile tööle toovad. Jõulisemalt tuleb toetada ettevõtteid, kes näevad vaeva tehnoloogia, sisseseade nüüdisajastamise või inseneride palkamisega. Tegutsedes vaid lihttöötajate sissetoomise suunas kolmandatest riikidest, kaotame tulevikus oma vaimus.
Kindlasti ei tohi jätta tähelepanuta ka meie sisemist reservi mitteaktiivsete inimeste hulgas. Meie tööhõive määras – 68 protsenti 16- kuni 74-aastaste hulgas – on võrdluses Euroopa riikidega arenguruumi küllaga.
Selle reservi kasutamine on oluline ülesanne, mis eeldab järjekindlat vastavate tööturuteenuste kui ka riiklikult toetatud täiskasvanute täiend- ja ümberõppe rakendamist.
Nüüdsed alaarenenud tugistruktuurid (ühistransport, lastehoid jms) ja ajale jalgu jäänud tööaja regulatsioon jätavad nii mõnedki potentsiaalsed töökäed tööturult eemale.

Töövõimetud ministrid
Kogu tekkinud situatsioon tööturul lausa karjub tervikliku valitsuse poliitika järele. Valitsus on siin aga täiesti teovõimetu. Hoolimata sellest, et üle poole valitsusest on vähemalt oma jutu järgi sotsiaalse kallakuga.
Miks siis midagi ei tehta? Teema eest vastutavad ministrid kas ei oska midagi teha või kardavad tööd ja ebapopulaarseid otsuseid. Tõsise kava väljatöötamiseks pole majandusministril ka aega, poliitvõrk vajab punumist ja enda võim kindlustamist. Sotsiaalminister ei ole võimeline kolmepoolseid läbirääkimisigi pidama, muust asjalikust rääkimata.
Tööjõu lahenduste suhtes on majandus -ja kommunikatsiooniministeeriumil küpsemas endiselt vaid kõikidest kavadest esmapilgul kõige kergem, aga meile kahjulikem – lihtsustada lubade väljaandmist võõrtööjõu sissetoomiseks kolmandatest riikidest.
Indulgentsiks müstiline majandus- ja kommunikatsiooniministri määratud palk, mida tuleks meie tööandjal Ukrainast või Valgevenest tulnule maksma hakata. On mõistagi absurdne, et administratiivselt hakatakse määrama Ukraina ehitajale palka, samal ajal kui meie ehitajale võib maksta mis tahes palka ülalpool 3000 krooni.

Rumal plaan
Ma olen nõus tööandjate kriitikaga, et see plaan on rumal ja kuulub oma olemuselt võiladude aega.
Kuid see näitab veel kord, et tööandjate liidud ja keskliidud peavad ise olema need, kes suudavad Eesti töötajatele palgastandardi ametiühingutega igal aastal kokku leppida, alla mille ei tohi ei Eesti ega ka võõrtööjõule maksta.
Igaühele, kes planeerib meie tuleviku probleemid lahendada võõrtööjõu vooga, peab olema muu hulgas valmis vastus sellele, et kui kunagi saab nende töötajate tehtav töö otsa, siis kuidas meie avaliku teenuse ja sotsiaalsüsteem suudab vastutada nende töötajate endi ja nende perede sotsiaalsete õiguste eest.
Eriti juhul kui Venemaa ja Ukraina ratifitseerivad sotsiaalharta – ja seda nad teevad.