MIKKO: Õpetaja väärib miljonivaadet

Marianne Mikko
Euroopa Parlamendi saadik
(artikkel ilmus 06.10.06 Pärnu Postimehes)

Õpetaja on üks austavamaid tiitleid, mida inimkond tunneb. Guru, sensei, sifu - hindi, jaapani ja hiina keeles ei saa austatud inimese poole enam viisakamalt pöörduda. Nende riikide kultuurid on igivanad, neil on olnud aega õppida eristama olulist kõrvalisest.
See neljapäev, 5. oktoober oli pühendatud õpetajatele. Õpetajad mõjutavad meie elu teinekord rohkemgi kui kodu. Sellepärast oli mulle sügavalt vastumeelt hiljuti levinud komme rääkida õpetajatest kui teenuse osutajatest.
Teenuseid osutavad kingsepad, burgeripraadijad, autopesijad, müüjad. Ausad ametid kõik. Kuid nende klient saab oma teenuse kätte, tänab ja lahkub. Enamasti teadmata teenindaja nime, mäletamata ta nägu.
Õpetajate näod ja nimed on gümnaasiumi vilistlastel aga meeles 25 aastat pärast lõpetamistki, kui nii mõnigi kaasõpilane on juba unustusehõlma vajunud. Õpetaja ei osuta teenust. Õpetaja kujundab isiksust, järelikult saatust. Rääkimata sellest, et ta jagab tasuta infoühiskonna kalleimat vara - teadmisi. Kõige muu kõrval peab ta parandama vajakajäämisi lapsevanemate kasvatustöös.
Teades õpetaja erilist rolli ühiskonnas, võiks eeldada, et nende inimeste eest kannab ühiskond erilist hoolt. Et neid valitakse hoolikalt ja meelitatakse heade tingimustega.
Eestis see igatahes nii ei ole. Eestis teenib hea õpetaja vähem kui hea kosmeetik või juuksur. Laenurahaga ülesköetud inflatsiooni tingimustes isegi alla riigi keskmise palga. Uurides, miks on nii raske meelitada mehi kooli õpetajaks, sain kinnitust sotsioloogide väitele palga ülisuurest tähtsusest meeste kutsevalikus. Meil on veel loomulik, et eluaseme ja muude ühiste perekulude eest vastutab mees. Kes ei suuda perele kodu võimaldada, see ei saa peret luua. Ja õpetaja aastapalga eest ostab Eesti linnades praegu paar ruutmeetrit papist uusehitises.
Riigil pole vahenditest puudus. Küsimus on vaid selles, mida peetakse selle jaotamisel prioriteediks. Kitsasteski oludes on nupukus meid alati aidanud. Lennart Meri pani ette anda noortele peredele tasuta maad, mis oleks laenu tagatis.
Mina pakun, et spekulantidele väärt elamumaa poolmuidu jagamise asemel võiksid omavalitsused nõuda igast arendusprojektist mõne korteri soodsalt õpetajatele, aga ka politseinikele ja noortele peredele. Sealjuures mitte jäänuseid, vaid paremaid palasid. Kes ühiskonda palju panustab, on miljonivaate oma aknast rohkem ära teeninud kui mingi rikkurist papi-Juku.
Inglismaal seatakse ehitusloa tingimuseks teinekord lausa kolmandiku elamute või korterite müümine mõõduka kasumiga - kuni kahe miljoni Eesti krooni eest. Et õpetajad ja politseinikud on väärt naabrid, ei tekita see mingit kadedust. Mina näeksin hea meelega, et nii Pärnus kui mujal jaguks merevaadet õpetajatelegi. Omavalitsused, tegutsege, kuni pole hilja!