MOROZOV: Võrdsed hariduse saamise võimalused kõigile
JÜRI MOROZOV
Saare vallavanem
(artikkel ilmus 05.10.06 Vooremaas)
Haridus, nii nagu riigikaitse, on riigi strateegilise tegevuse valdkond, kus laste haridusvõimalused ei tohi sõltuda nende endi ega omavalitsuste ebavõrdsetest majanduslikest võimalustest.
Jõgevamaal on omavalitsused viimase kolme aasta jooksul püüdnud pingsalt leida lahendusi probleemidele, mis on seotud põhi- ja gümnaasiumihariduse andmisega maakonnas – kuid tulemusteta. Maakoolid on jätkuvalt alafinantseeritud, väljalangevus põhikoolist suur, süveneb hariduslik kihistumine. Kas selles on süüdi kohalikud omavalitsused, mõlemat jalga lonkav hariduspoliitika või asuvad probleemid hoopis väljaspool haridusvaldkonda?
Riik peab rohkem panustama
Selleks, et saada asjas selgust, peaks esmalt aru saama, et haridus, nii nagu riigikaitse, on riigi strateegilise tegevuse valdkond, kus laste haridusvõimalused ei tohi sõltuda nende endi ega omavalitsuste ebavõrdsetest majanduslikest võimalustest. See on riigipoliitiline küsimus, kus tuleb välistada ebavõrdne konkurents koolide vahel. Peab mõistma, et hariduse kättesaadavus ja selle tase peab olema ühesugune nii Tallinnas kui ükskõik millises maaomavalitsuses. Kui igapäevaselt oleme pidanud tundma regioonide ebavõrdsetest konkurentsitingimustest tulenevat majanduslikku ebavõrdsust kui paratamatust, siis ebavõrdne konkurents hariduses toob kaasa riigi allakäigu, millega ei tohi leppida.
Enamus avalikke teemaarendusi on seotud õpetajate (õpetamise kvaliteedi) või õppekavade ümber. Olen kindel, et meie õpetajad ja õppekavad pole viletsamad kui teistes arenenud riikides, pigem on küsimus õpetajate tasustamises ja õppekavade sidumises õpilaste ja majanduse vajadustega. Õpetajate 2,5-kordne palgaerinevus Eesti erinevates regioonides, õpilaste (ja nende perede) koolivälise elukeskkonna drastiline erinevus ning koolide finantseerimine ebaõigetel alustel on haridusliku kihistumise põhjusteks. Arusaadavalt peab riik enam panustama hariduse rahastamisse ja hariduskorraldusse.
Keskenduda lahendustele
Kuidas siis ikkagi soovitut saavutada? Usun, et see polegi nii keeruline. Vajalik on vähem kembelda selle üle, kelle poolt üks või teine idee on välja käidud, ja keskenduda reaalsete probleemide lahendamisele.
Arusaadavalt peaks alustama koolieelsest hariduskorraldusest, kus on vajalik kindlustada sõime- ja lasteaiakohad kõigile soovijatele ning tagama alushariduse rahastamise riigieelarvest. Lasteaia, üldhariduskooli ja kutsekooli õpetajale peab kehtestama alampalgaks Eesti keskmise palga.
Vähendamaks sotsiaalset ebavõrdsust, on vaja kindlustada riigi poolt tasuta põhiharidus, kus täiendavalt senisele rahastatakse koolilõuna kogumaksumus, samuti töövihikud, kunstiõppe tarbed, koolitransport ja õpilaskodude loomine ning ülalpidamine. Samuti peaksid saama tasuta koolilõunat gümnaasiumiõpilased.
Hariduse ebaõige finantseerimise lõpetamiseks tuleb kaotada omavalitsuste kohustus tasuda teisele omavalitsusele kooli ülalpidamiskulud, kui elukohajärgses omavalitsuses on õpilasele õppekoht olemas.
Põhikoolist väljalangemise peatamiseks tuleb alustada algkooli lõpetanutele kutseõppekallakuga põhihariduse omandamise rühmade loomist kutsekoolide baasil ehk seadustada 4-aastase õppeajaga töökool. Samuti on vajalik abiõpetaja-süsteemi sisseviimine põhikoolis.
Et väheneks laste ebavõrdne olukord, tuleb asuda rahastama kõigi põhikooliõpilaste huviharidust kahe nädalatunni ulatuses. Gümnaasiumiõpilastel peab olema võimalik valida valik- ja vabaaineid kutsekoolist ja vastupidi. Riigieksamid peavad olema vabatahtlikud. Igasse maakonda tuleb luua riiklikud karjäärinõustamiskeskused.
Sundparteistamise lõpetamiseks peab lasteaia, üldhariduskoolide ja kutsekoolide juhtidega sõlmima tähtajatud töölepingud.
Sellised peaksid olema esimesed sammud meie hariduselu korraldamisel alus-, põhi-, kutsekoolide ja gümnaasiumi astmes, siis on võimalik ka aastate pärast saada Euroopa viie arenenuma majandusega riigi hulka.
Nagu ütleb Hiina vanasõna: kõige kiirem tee seatud sihini on siis, kui lähed ringiga.
Kirjutasin selle artikli eesmärgiga kutsuda meie haridus- ja avaliku elu tegelasi kaasa mõtlema ning arutlema haridusteemadel. Jõgevamaa koolivõrgu arengukava, mis nägi ette mitmete koolide tegevuse lõpetamise või ümberkorraldamise, on täna kalevi alla pandud ja see võikski sinna jääda, kui riik suudaks arukalt hariduselu korraldada.
Saare vallavanem
(artikkel ilmus 05.10.06 Vooremaas)
Haridus, nii nagu riigikaitse, on riigi strateegilise tegevuse valdkond, kus laste haridusvõimalused ei tohi sõltuda nende endi ega omavalitsuste ebavõrdsetest majanduslikest võimalustest.
Jõgevamaal on omavalitsused viimase kolme aasta jooksul püüdnud pingsalt leida lahendusi probleemidele, mis on seotud põhi- ja gümnaasiumihariduse andmisega maakonnas – kuid tulemusteta. Maakoolid on jätkuvalt alafinantseeritud, väljalangevus põhikoolist suur, süveneb hariduslik kihistumine. Kas selles on süüdi kohalikud omavalitsused, mõlemat jalga lonkav hariduspoliitika või asuvad probleemid hoopis väljaspool haridusvaldkonda?
Riik peab rohkem panustama
Selleks, et saada asjas selgust, peaks esmalt aru saama, et haridus, nii nagu riigikaitse, on riigi strateegilise tegevuse valdkond, kus laste haridusvõimalused ei tohi sõltuda nende endi ega omavalitsuste ebavõrdsetest majanduslikest võimalustest. See on riigipoliitiline küsimus, kus tuleb välistada ebavõrdne konkurents koolide vahel. Peab mõistma, et hariduse kättesaadavus ja selle tase peab olema ühesugune nii Tallinnas kui ükskõik millises maaomavalitsuses. Kui igapäevaselt oleme pidanud tundma regioonide ebavõrdsetest konkurentsitingimustest tulenevat majanduslikku ebavõrdsust kui paratamatust, siis ebavõrdne konkurents hariduses toob kaasa riigi allakäigu, millega ei tohi leppida.
Enamus avalikke teemaarendusi on seotud õpetajate (õpetamise kvaliteedi) või õppekavade ümber. Olen kindel, et meie õpetajad ja õppekavad pole viletsamad kui teistes arenenud riikides, pigem on küsimus õpetajate tasustamises ja õppekavade sidumises õpilaste ja majanduse vajadustega. Õpetajate 2,5-kordne palgaerinevus Eesti erinevates regioonides, õpilaste (ja nende perede) koolivälise elukeskkonna drastiline erinevus ning koolide finantseerimine ebaõigetel alustel on haridusliku kihistumise põhjusteks. Arusaadavalt peab riik enam panustama hariduse rahastamisse ja hariduskorraldusse.
Keskenduda lahendustele
Kuidas siis ikkagi soovitut saavutada? Usun, et see polegi nii keeruline. Vajalik on vähem kembelda selle üle, kelle poolt üks või teine idee on välja käidud, ja keskenduda reaalsete probleemide lahendamisele.
Arusaadavalt peaks alustama koolieelsest hariduskorraldusest, kus on vajalik kindlustada sõime- ja lasteaiakohad kõigile soovijatele ning tagama alushariduse rahastamise riigieelarvest. Lasteaia, üldhariduskooli ja kutsekooli õpetajale peab kehtestama alampalgaks Eesti keskmise palga.
Vähendamaks sotsiaalset ebavõrdsust, on vaja kindlustada riigi poolt tasuta põhiharidus, kus täiendavalt senisele rahastatakse koolilõuna kogumaksumus, samuti töövihikud, kunstiõppe tarbed, koolitransport ja õpilaskodude loomine ning ülalpidamine. Samuti peaksid saama tasuta koolilõunat gümnaasiumiõpilased.
Hariduse ebaõige finantseerimise lõpetamiseks tuleb kaotada omavalitsuste kohustus tasuda teisele omavalitsusele kooli ülalpidamiskulud, kui elukohajärgses omavalitsuses on õpilasele õppekoht olemas.
Põhikoolist väljalangemise peatamiseks tuleb alustada algkooli lõpetanutele kutseõppekallakuga põhihariduse omandamise rühmade loomist kutsekoolide baasil ehk seadustada 4-aastase õppeajaga töökool. Samuti on vajalik abiõpetaja-süsteemi sisseviimine põhikoolis.
Et väheneks laste ebavõrdne olukord, tuleb asuda rahastama kõigi põhikooliõpilaste huviharidust kahe nädalatunni ulatuses. Gümnaasiumiõpilastel peab olema võimalik valida valik- ja vabaaineid kutsekoolist ja vastupidi. Riigieksamid peavad olema vabatahtlikud. Igasse maakonda tuleb luua riiklikud karjäärinõustamiskeskused.
Sundparteistamise lõpetamiseks peab lasteaia, üldhariduskoolide ja kutsekoolide juhtidega sõlmima tähtajatud töölepingud.
Sellised peaksid olema esimesed sammud meie hariduselu korraldamisel alus-, põhi-, kutsekoolide ja gümnaasiumi astmes, siis on võimalik ka aastate pärast saada Euroopa viie arenenuma majandusega riigi hulka.
Nagu ütleb Hiina vanasõna: kõige kiirem tee seatud sihini on siis, kui lähed ringiga.
Kirjutasin selle artikli eesmärgiga kutsuda meie haridus- ja avaliku elu tegelasi kaasa mõtlema ning arutlema haridusteemadel. Jõgevamaa koolivõrgu arengukava, mis nägi ette mitmete koolide tegevuse lõpetamise või ümberkorraldamise, on täna kalevi alla pandud ja see võikski sinna jääda, kui riik suudaks arukalt hariduselu korraldada.
posted by Triinu at 10/05/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home